Oudeis on artist, kelle muusikat on kohalik kassetinduse isa Trash Can Dance nimetanud „tööstussümfooniaks ja ülistuseks industriaalsele draakonile”. Tõeliste masinate „muusikat” on ta kogenud otsekontaktis, ehitades sellele üles nii kõnealuse kui ka industriaalsele techno’le keskenduva kõrvalprojekti Democide.

Räägi lähemalt, kes on Oudeis ja kuidas sa tema muusikat defineeriksid?

Ideaalis on Oudeis pigem eksperimentaalne muusikaprojekt. Idee on teha võimalikult erinevates žanrites muusikat, sest kuulan ju erinevaid asju, mistõttu ühte liini ajada tundub tobe. Kuigi viimasel ajal olen jäänud toppama teatud žanrite juurde, nagu dubstep, rhythmic noise, industrial ja elektroonika, kõige üldisemas mõttes, on Oudeisi motoks endiselt „experimental everything”.

Kuidas sa muusikategemiseni jõudsid?

Muusikaline suundumus algas melomaaniast, mida sisendas mulle mu isa – The Beatles, The Rolling Stones, Kansas ja muu klassikaline rokk. Mingil hetkel õpetas ta mulle ka kitarrimängu, millega ma hiljem oma esialgseid kompositsioone lõin, alul muidugi mainitud eeskujude järgi. Hiljem mängisin oma vanemate ostetud muusikakeskusega. Ehitades paberist torbiku ning ühendades selle vinüülimängija helipea/nõelaga, sain teha oma esimesed salvestused kassetile. Tulemuseks olid äärmiselt robustsed ning segased helid, kuid mind see ei morjendanud. Selline heli tekitamise viis ning tulemus ainult innustasid. Seejärel, juba Windows 98 ja XP ajal, kui sain oma esimese arvuti, tutvustas mu sugulane mulle programmi Dance eJay, milles sai sound bite’idega lugusid teha. See ammendus kiiresti, kuna neid oli piiratud kogus. Mul oli vaja midagi, millega oleks võimalik neid baite ise luua. Nii tutvusin programmiga FruityLoops. Kuna ma millegipärast õpetusi ei vaadanud, avastasin selle kõige primitiivsemaid funktsioone omapäi. Sel ajal oli kitarr veel oluline osa mu loomingulisest protsessist, mõtlesin sellel välja oma esimesed meloodiad ning taustad. Hiljem see taandus.

Olen kuulnud, et pidid tegema ühe loo päevas.

Oli aeg, mil tegin terve albumi või EP päevas. See oli puhtast tungist luua helisid. Praeguseks on see taandunud. Minu kohta on öeldud, et mul on „esikoht muusika devalveerimises”, millest sain veidi hiljem aru. Praegu olen põhjalikum ning teen loo poole nädalaga, mis on ikkagi mingite standardite kohaselt liiga kiiresti.

Trash Can Dance on su muusika kohta öelnud, et see on justkui tööstussümfoonia, ülistuslaul industriaalsele draakonile. Kas su lugudel on ka mingi kontseptuaalsem taust kui pelgalt erinevate helidega katsetamine? Kas kuskilt poevad need tehased ka tegelikult sisse?

Industriaalne suunitlus on mul olnud juba pikemalt – ajast, mil elasin Tartus ja üks inimene mulle seda maailma tutvustas. Enne kõrgkooli töötasin industriaalses keskkonnas, kus kõik on nagu mingi hiiglaslik masinavärk, mida tuleb mõista, kuid eriti muuta ei saa. Puhkehetkedel veetsin aega koostetsehhi kõrval ning kuulasin sealseid helisid. Mingi sagimine oli ka, aga enamjaolt toimus kõik nagu kellavärk, ning sealt ilmusid välja esimesed rütmid, mida ma siis veel nime APJ all avaldasin. Kuna olin suvetööline, pilluti mind ühest osakonnast teise ning sain kuulata peaaegu kõiki tsehhe, mis selles ettevõttes olid. Lood on mul vist ikkagi tõesti tehnoloogiaülistused, nagu Trash on maininud. Mind lummab masinate rütm. Kontseptuaalsus tuleb välja aga lugude pealkirjades. Valin mingi teema ning kasutan sünonüüme, mis seda kirjeldavad. Tihtipeale lisan sinna mingi orgaanilise elemendi, et poleks liiga masinlik. Kompositsioon on minu jaoks esmane.

Oudeisi kõrval teed sa ka nime Democide alt tõeliselt musta industriaalset techno’t. Miks sa seda muusikat Oudeisiga ühendada ei tahtnud?

Techno’l on olnud oma kõrg- ning madalhetked, kuid industriaalne techno seisab sellest minu meelest kuidagi väljaspool. See oleks justkui stabiilne. Leidsin, et see on nišš, milles ma tahaks Oudeisist eraldatult midagi konkreetset teha – too jäägu pigem sinna eksperimentaalse muusika maailma. Oudeisina ma avastan helisid, Democide’ina rakendan neid kindla stiili all.

Mis järgmiseks plaanis on?

Edasi tuleb veel rohkem eksperimenteerimist ja industriaalset techno’t. Mu sõprusringkond on adekvaatne mu muusikat kirjeldama ja hindama ning võtan aeg-ajalt nende soovitusi kuulda. Lähitulevikus on plaanis anda välja dubstep’ilik kauamängiv Agnostik Recordsi alt ning lugematu arv EPsid, nagu mul kombeks on. Või noh, mitte lugematu arv, üsna kasin võrreldes varasemaga, sest tööprotsess on nüüd tunduvalt põhjalikum. Tumemuusikafestivalil Body Machine Body mängimine ning Cly/Suva soovitused andsid mulle kriitilisema nägemuse muusikaloomisest. Väärt soovitus, mida ma hakkan nüüdsest rakendama.

Kuula lisaks Oudeisi SoundCloudist.