22. märtsil ilmub Eleonora Kampe ja Kalle Tikase ühisprojekti Ringhold kolmas album „KAEV”, mis puudutab meid ümbritseva elukeskkonna hävimise temaatikat.

Olete nimetanud end alternatiivse bluusi duoks, kus kohtuvad stiililiselt Nick Cave ja Meredith Monk. Kuidas jõudsite äratundmiseni, et just selles nišis looma asuda?

Eleonora Kampe: Meil tekkis olukord, kus pärast mõneaastast tegevust vabaimproduona olime sattunud seisvasse vette ja otsisime värsket voolu. Kalle ütles välja saatuslikud sõnad: „Proovime mängida bluusi.” Võtsimegi mõned bluusiklassikasse kuuluvad lood ja püüdsin esimest korda elus laulda sõnadega. Ringholdi debüütalbum oligi esimeste katsetuste tulemus, kuid nende käigus terendas juba arusaamine, et siin on peidus mingi meile omane stiil ja peame selle lihtsalt kivist välja tahuma. Võrdlus Cave’i ja Monkiga kõnetab peamiselt minu lauluviisi. Mul on olnud lauljate seas väga jõulised eeskujud: Freddie Mercury, Sting The Police’is, Jim Morrison, Nick Cave, PJ Harvey. Need on kõik popmuusika klassikasse kuuluvad hääled, kes ei ole instrumentalistid, vaid nende esmane heliväljund on äratuntavalt isikupärane laul. Monk aga on see vokaalne ekstsentrism, mille olen loetletud mõjutajatele lisanud.

Kalle Tikas: Minu puhul oli tegemist tagasipöördumisega bluusi poole pärast pikka tegelemist improvisatsioonilise ja n-ö progressiivse muusikaga. Igatsus lihtsuse järele, samas mitte olles traditsioonide vangis. Ma kohe ei mõelnud, kuhu see muusika täpselt asetuma hakkab. 

Eleonora, sinu häälekasutus on Ringholdi ja ka su teiste projektide võtmesõna. Kas selline avangardvokalism nõuab tõsisemat treeningut või on see pigem loomulik tunnetus? Kalle, kui palju Eleonora hääl sinu mängu inspireerib?

E.K.: Loomulik tunnetus on siin kindlasti olemas, aga selle teeb võimalikuks aastatepikkune hääleõpe. Olen omandanud häälekasutuse baasoskused Anne Türnpu juhendamisel. Olin põhjalik harjutaja ja esimesed saavutused keerulisemat võimekust nõudvate hääletehnikate teostamisel tulid võrdlemisi ruttu. Tundsin selles praktikas ära iseenda ja kuni umbes 2014. aastani tegin pea iga päev hääletrenni ning esinesin ainult abstraktse hääleimpro skeenes. Olen rõõmus, et Ringholdi kolmandaks albumiks olen leidnud ka oma sõnalise laulukeele, kuhu saan sisse tuua avangardvokalismi kuuluvaid võtteid. Ma juba väga ootan Ringholdi järgmiste lugudega seonduvaid edasiarenguid.

K.T.: Inspireerib juba selles mõttes, et ma ei kujuta ette ennast saatmas kitarril traditsioonilist bluuslaulu. Eleonora hääl toimib Ringholdis nagu teine instrument. Inimese hääl on sarnaselt nt puhkpilliga soolo- või meloodiline instrument, aga Eleonora puhul võib hääl omandada ka kitarripartiid toetava funktsiooni.

„KAEV” keskendub elukeskkonna hävimise teemale ja keerlebki kaevu metafoori ümber. Miks just kaev?

E.K.: Kolm aastat tagasi uue albumi jaoks lugusid looma asudes olime kindlad, et tahame keskenduda sõnumis tõsistele teemadele, keskkonna häving kujunes üheks kandvaks motiiviks. Esimesena sündis „Extinction Funk”. Siis tulid kaks kaevu-lugu, mille aluseks on Maarja Pärtna luuletus „Kaev” ja Kõrli Stalte liivikeelne proosapala „Kouv”. Albumi nime otsides tahtsime, et see ei oleks inglise keeles. Liivikeelne nimilugu jällegi ei sobinud, kuna meie ju ei ole liivlased. Siis jäidki nimevalikul kaalule „Kaev” ja Tanel Randeri tekstile loodud „Loobumine”. Kaevu tähendusväli tasakaalustab albumi raskemeelset tunnet – kaev sümboliseerib elu jätkumise võimalikkust.

K.T.: Kaev on vee allikas. Vesi on üks tähtsaimaid elu komponente, samas on kaev kergesti haavatav, kaduv. Kaevus ja allikas on sügavust ja müstikat.

Kuidas te eespool nimetatud autoriteni jõudsite? Ja millest otsus kasutada liivi keelt?

E.K.: Albumi teematunnetus oli algusest peale olemas, aga kõik tekstid on meid oma tulemisega üllatanud. Maarja Pärtna luulekogu „Vivaarium” sain kingituseks inimeselt, kes aimas minu soovi luua Ringholdile keskkonnatemaatikat kõnetavaid laule. Sukeldusin sellesse kogumikku ja valituks osutuski „Kaev”. „Kouv” tuli nii, et palusin oma Riias elavalt liivlasest sõbralt Dāvis Staltsilt liivikeelset teksti. Dāvis tõigi mulle oma vanaisa Kõrli Stalte tekstikogumiku ja leidsin sealt „Kouvi”. Tanel Randeri „Loobumine” hakkas mulle silma ühes tema Facebooki postituses. See tekst avaldas mulle sügavat muljet ja tükk aega veeretasin seda kusagil mõtete tagumises kambris, viimaks ei suutnud enam vastu panna ja küsisin luba, et seda Ringholdi uuel albumil kasutada.

K.T.: Mis võiks olla asjakohasem kaduvas keeles kaduvatest asjadest laulmisest?

Kalle, sina teed lisaks etendustele helikujundusi ja sina, Eleonora, oled teises duos nimega Road To Saturn. Kas Eestis on abstraktsel heliloomingul piisavalt väljundit ja kuulajaid?

E.K.: Eksperimentaalne skeene on väike ja globaalselt ka väga meestekeskne valdkond – naisesinejana pean ütlema, et väljundit võiks olla rohkem. Road To Saturn on minu esimene hästi toimiv eksperimentaalprojekt, teeme seda Riias elava inglase Richard Thompsoniga. Meil on ilmunud kaks albumit ja paar üksikut lugu kogumikel.

K.T.: Etenduste seisukohalt on meil üsna hästi, teater on Eestis populaarne, isegi selline avangardsem. Etenduse osana on publikul lihtsam abstraktset heli vastu võtta. Muusikaskeenes on keerulisem – seal on sellistel asjadel väike publik.

Mis on teie meelest üks oluline mõte plaadilt „KAEV”, mille iga kuulaja võiks kaasa võtta?

E.K.: Kuulajal võiks jääda tunne, nagu ta oleks kogenud midagi uut ja erilist.

K.T.: Kui kõik kaob, siis kaome ka meie. Loobumine võib olla edasiviiv lahendus.

Kuula ja vaata lisaks Ringholdi kodulehelt