Juba üle 20 aasta biite kütnud Roma Vjazemski nime on saanud seostada aastate jooksul nii hiphopi, disko kui ka funk’iga. Juba mõnda aega troonib ta soolokäekirja aga „ambient’lik kolistamine”, nagu ta seda ise nimetab. Lisaks veab ta koos Madis Aesmaga lõbusa nimega duot Fruit Express ja koos Kristopher Luigendiga plaadifirmat SAD FUN. Vestlesime Romaga tema uue plaadi „Handlebar Tape” ilmumise koidikul.

Su lugude pealkirjadest ja muusikast kumab pidevalt läbi reisivaibi, aga teekond viib pigem mõnda soojemasse või eksootilisemasse kohta, kõlagu siis viited Los Angelesele, Sitsiiliale või vihmametsa troopilisele niiskusele. Kas paned oma reisikogemused muusikasse või reisid hoopis muusika kaudu nendesse paikadesse? 

Lugude pealkirjad on sageli seotud rohkem mingite juhtumiste kui paikade endiga. Ostsime näiteks Sitsiilias tänavalt kõlari ja delay-efektiga kuldse mikrofoni, millega jaurasime terve reisi ringi, ja koju jõudes salvestasin sellega mitmesuguseid häälitsusi. Sellest sai alguse eelmine album „Golden Microphone From Rainy Sicily”.

Mõni lugu on inspireeritud kujutelmadest paikade kohta, kus pole käinud ja mida ei ole enam olemas, nagu Uraniborgi observatoorium, mis lammutati aastal 1601.

Lugu „Car to L.A (Gone Forever)” on tegelikult pühendatud mu varalahkunud sõbrale Karlale – kodeerisin ta nime loosse ja tegelikult on vahel rahustav mõelda, et ta ajab praegu asju hoopis Los Angeleses. 

Millist saundi sa taga ajad? 

Tihtipeale püüan luua kordust/loop’i, mida saaks kuulata lõpmatult, ilma et see ammenduks. Sellest saab loo selgroog, mille ümber kujuneb kõik muu. Aastatega on mul kujunenud muusikat tehes välja saund, mis on iseloomulik minule, kui nii võib öelda, ning ma ei pea seda enam meeletult taga ajama. Mingil hetkel hakkab kõik loomulikult kulgema. Välja tuleb üldiselt selline ambient’lik kolistamine. Mul on mitmeid mõjutajaid ja muusika on paljuski nende mõjutuste projitseerimine. Miski ei teki isolatsioonis. 

Milline su tehnikapark praegu välja näeb ja kui oluline on su jaoks sämpeldamine?

Eelistan teha muusikat arvutita, kola tekib kogu aeg juurde ja toas jääb ruumi järjest vähemaks. Viimasel ajal meeldib näppida Casio CZ-101 sünti. Sämpeldan pigem harva, aga kui 20+ aastat tagasi biitide tegemist alustasin, oli see mu põhiline töövahend – suhtun sellesse lugupidamisega.

Eelmisel aastal andsid välja LP „Golden Microphone From Rainy Sicily”. Kui aeg-ajalt mainitakse muusikaarvustustes, et mõni plaat on eelmisega liiga sarnane, siis kas sinu jaoks eksisteerivad sellised kategooriad, kas tunned survet mingile uuele rajale kalduda? Kuidas sa oma uut plaati „Handlebar Tape” eelmisega võrdleksid?

Muusika puhul ei tunne ma arvamus- ega turusurvet, teen ennekõike seda, mis mulle meeldib. Muusikaline keel areneb ja muutub ise ning midagi suruda ei ole vaja. „Handlebar Tape” on loogiline jätk, kuid mõnes mõttes on  see ka tagasivaade mu varasemale loomingule. Sellelt leiab mitu lugu, mis on salvestatud aastaid tagasi.

Sa vead plaadifirmat SAD FUN, kus domineerib peamiselt dub-muusika, aga andsite välja ka Vana „Viimse ratsu”. Kuidas dub-muusika tervis praegu tundub?

Ma ei ole SAD FUNi kunagi dub’i-leibeliks pidanud. Ambitsioon on välja anda mitmekülgset muusikat, mis meeldib eelkõige meile – vean SAD FUNi koos sõbra Kristopher Luigendiga. Samas tundub, et dub’il on praegu õitseaeg ning seda saundi on viimastel aastatel välja lastud muusika hulgas palju.

Kuula lisaks SAD FUNi Bandcampist