Pärast käputäit singleid erinevate Euroopa plaadifirmade alt on Ruutu Poiss saanud valmis uue EP, mille kuus aastail 2011–2016 valminud rada naasevad minimalistliku funk’i ja sündipopilike juurte juurde. Lisaks valiti EP hiljaaegu ka Euroopa ühe olulisima plaadipoe Rush Hour nädala plaadiks. Uurisime Ruutu Poisi muusikaliste avastusretkede kohta lähemalt.

Räägi lühidalt, kes on Ruutu Poiss.
Alguses oli see minu arusaam kodusest sündipopist ja funk’ist, aga nüüdseks võtab see järjest eriilmelisemaid kujusid.

Milline on olnud sinu muusikaline areng punktist null Ruutu Poisini?
Lapsepõlv möödus poistekooripoisina. Kuskil alates 96.–97. aastast ajasin räpiasja hiphopipundis True Headz, mille muusika eest vastutas DJ Critikal. See oli aeg, mil alustas just Toe Tag, Koplis ja Lasnamäel tegutsesid väga head vene grupid, kõik kogunesid keldripidudel. Esimene räpietteaste toimus 14-aastaselt. Esinesime vanadel kunstiakadeemia reividel, varajastel Mutant Discodel, erinevates rahvamajades üle Eesti ning kõikvõimalikes Tallinna keldrites. 2000ndate alguses tegin Nggr Cowboy nimelist projekti. Viimased räpiasjad olid umbes aastal 2007. Ruutu Poisina hakkasin lindistama 2011. aastal. Esialgu oli plaan taas oma häält kasutada ning luua täiesti nullist uut muusikat, millele saaks ka peale laulda. Olin parasjagu omadega mingisse sügavasse auku vajunud ning see tundus sealt väljapääsemiseks ainus variant. Muusikaga saad endale tegutsemiseks justkui uue ning täiesti autonoomse territooriumi ning ruumi välja joonistada. Seda ei pruugi ilmtingimata välismaailmas eksisteerida, aga sinu jaoks on see olemas ning muusika kaudu muutub see suhteliselt reaalseks – sinna saab minna ja veel parem on, kui ka teised tahavad sinna tulla. Uue EP paar lugu on lindistatud aastatel 2011–2012 ning seal on ka üks rada, millele on tegelikult viis ja sõnad olemas, aga otsustasin plaadile ikkagi instrumentaalversiooni jätta, küll koos taustavokaalidega.

Kui detailselt lähened sa erinevatele saundidele vanemas muusikas, mida kuulad?
Ikka ju analüüsid, kuidas üks või teine helikeel saavutatud on. Aga minu jaoks tuli suur vahe sisse, kui lõpetasin sämplite kasutamise. Kui sa sämplid midagi, tuleb selle helifragmendiga automaatselt kaasa oma spetsiifiline kõlaruum, mis on juba pool töövõitu. Kümnetest erinevatest džässi, souli ja funk’i sämplitest kokku kuhjatud hiphopmuusika kubiseb ja särab ruumidest, mis on eklektilised ega ole tegelikult omavahel hääles. See on ka üks põhjuseid, miks hiphop on mulle alati meeldinud ja miks see muu muusika suhtes küllaltki unikaalne on. Mõistsin seda alles siis, kui ei olnud põhimõtteliselt aastaid sämplinud, ning tõdesin, kui raske on ise tegelikult nullist seda põnevat helipilti luua, millest keegi võiks kunagi kas või ühe inspireeriva fragmendi leida. Aga jah, lahedate saundide sämplimise asemel tahtsin ikkagi ise täiesti oma saundi ning enda jaoks põnevaid kõlasuhteid avastada. Ma kuulen muusikas ruumi. Meloodia võib küll jutustada lugu, aga minu jaoks toimub see lugu mingis ruumis; tämbrid, harmooniad, tekstuurid ja rütmid kirjeldavad mingeid teisi ruume, vahemaid ning tingimusi nendes. Ka võimalikke tegelasi.

Milline on su masinapark? Kas kasutad oma helide loomisel ka mingeid erilisi instrumente/tehnikat?
Aastaid tagasi hakkasin endale vanu kuue-, seitsme- ja kaheksakümnendate trummimasinaid, süntesaatoreid ja muud stuudiokola hankima. Seda on praeguseks üksjagu ja mõned haruldased masinad on ka. Aga ma ei aja ilmtingimata enam taga kõige-kõigemaid pille, mulle on olulisem, et olen käepäraste vahendite ning naiivse järjepidevusega endale omanäolise masinateahela ja kasutusloogikad välja töötanud, mida jooksvalt edasi arendada. Kindlasti pole ma ka mingi produktsioonikunn. Kasutan arvutit ainult ühes jutis erinevate live-ridade salvestamiseks. Kõik vajalikud helid, efektid ja sagedused keeran käsitsi paika juba enne lindistamist või lindistamise ajal masinate peal ning arvutis enam midagi eriti ei töötle. See tähendab, et ma ehitan loo helikihiti üksteise külge üles, jättes jooksvalt rohkem või vähem ruumi uute helide jaoks. Hiljem seal enam midagi eriti korrigeerida ei saa. Mulle meeldib, et lugu jääb mingil määral suletuks hilisema manipulatsiooni suhtes.

Kust pärinevad Ruutu Poisi peamised loomingulised mõjutajad?
Varasemate plaatide puhul on neid väga erinevaid olnud, vahel võib see olla ka instrument ise või näiteks tants mingi rütmi ümber. Antud plaadil on enamik lugusid tekkinud tegelikult lähedaste inimeste ja muude isiklike olukordade ja staadiumite põhjal. Selles mõttes, et need lood pole spetsiaalselt tervikliku plaadi jaoks lindistatud, vaid see on väike valik salvestustest vahemikus 2011–2016. Aga tol hetkel, mil ma enda jaoks uues võtmes salvestama hakkasin, suhestusin muu hulgas palju plaadifirma Peoples Potential Unlimited asjadega. 70ndate lõpu ning 80ndate must sündisegune muusika on mulle alati meeldinud, aga amatöörmuusikute looming ning vahetud salvestised andsid oma toorusega võimsa lükke. Antud juhul olid need siis USA idaranniku papsid, kes pärast tööd oma maja keldris ühe hädise süntesaatori või basskitarriga naabertänava elust või aiavoolikust laulsid ning suure kobaga selle üheleainsale kassetile salvestasid. Parimal juhul andsid väga väikeses tiraažis ise ka plaadil välja. Aga kindlasti on mind ka igasugune Indiast pärit muusika mõjutanud, eriti just filmimusa. See on laadilt ning rütmilt huvitav, see on pidevalt arenev ning kohati absurdselt eufooriline, see kubiseb ka põnevatest saundidest ning sinna on vaikimisi alati väike või suur tants sisse programmeeritud.

Mis on need asjad, mida sa veel tehniliselt õppida tahaksid?
Ei ole tehnilisi eesmärke. Üldiselt on plaan ikka pigem käsitsi ja live-võtmes töötamist edasi arendada ehk mitte seada arvutit stuudio keskpunktiks. Mitte et need mulle ei meeldiks, aga me istume niikuinii hommikust õhtuni arvuti taga, ei taha veel muusika tegemiseks sinna ronida, ükskõik kui mugav see ka poleks. Ma ei fetišeeri mingit „analoogset” värki, aga sa ju kuuled kohe ära, kui keegi on üritanud tundide viisi ekraani jõllates hiirega helikastikesi originaalselt ritta seada. See ei toimi.

Su teiseks koduks on Amsterdam. Kuidas seal elamine sind muusikaliselt mõjutab?
Seal on lihtsalt ligipääs rohkele muusikavalikule – väga vanast kuni kõige uueni. Linna parimad plaadipoed on minu stuudiost 50–100 meetri raadiuses, käin neis praktiliselt igal lõunal sobramas. Kindlasti on seal ka kultuurilist mitmekesisust rohkem.

Kuula lisaks Ruutu Poisi SoundCloudist.