Aprillis The Lunacy of Flowersi nime alt esimese kauamängiva „How Could You Let Me Grow To Then Just Let Me Die?” ilmutanud David Hedgesi jaoks on muusikategemine nagu unenägude kuulamine.

Kui sa kirjeldaksid The Lunacy of Flowersi anatoomiat, siis millest see koosneb?

Palju kurbust segatud mingi kartmatu hirmuga. See on umbkaudne muusika. On keeruline öelda, et see on mingi žanr, sest ma ei mõtle niimoodi. Ma ei vaata kunagi teisi inimesi ega mõtle, et tahaksin teha just seda! Alati on olnud lihtne nimetada seda postpungiks, sest minu jaoks on postpunk ebamäärane. Ma tean, et mu muusikat tajutakse tumeda ja raskena, mõne jaoks on see halastamatu. Aga võin astuda ka sammu tagasi ja näha seda teistmoodi, olen sellega harjunud. 

Oled öelnud, et nii su esinejanimi kui ka albumi pealkiri „How Could You Let Me Grow To Then Just Let Me Die?” kannavad ballardlikku tunnetust. See pani mind mõtlema ka teise B peale ehk Baudelaire’ile. Kuidas sa oma muusika puhul keelele ja lüürikale lähened?

The Lunacy of Flowers on kindlasti ballardlik nimi, aga kui ma selle peale tulin, siis ma veel ei teadnud seda. See oli kokkusattumus, aga väga hea kokkusattumus. Ma ei kirjuta väga tihti oma muusika jaoks sõnu üles. Sõnu, mida olen niisama kirjutanud, ei ole ma veel kunagi lauludes kasutanud, sest näen neid muusikast eraldiseisva kehana. Need on peaaegu nagu juhuslik luule, mida ma ei ole veel valmis rafineerima, aga see on miski, mille juurde ma tahaksin ühel hetkel jõuda ja sellega töötada. Enamasti tekivad mu sõnad spontaansetest vokaalsetest puhangutest. Ma arvan, et kui hakkaksin kirjutama sõnu nii, et näen selle kallal kõvasti vaeva, lõhuksin selle mulli, milles ma olen. Lugudes, mida te kuulete, ma improviseerin sõnu või vokaali. Salvestan enda ümber olevat ruumi, kuulan uuesti ja viimistlen vajaduse korral mõnda kohta, siis salvestan vokaali ja sõnad korralikult. See on peaaegu nagu unenägude kuulamine. Ma ütlen asju, mida ma isegi ei mäleta, ja mulle meeldib kasutada seda läbi mõtlemata sõnade spontaansust. See ei saaks kunagi niimoodi voolata, kui ma seda täielikult kontrolliksin. See olen mina transis ja minu sõnaline reaktsioon helile.

Sa oled pärit Londonist. Kuidas ümbritsev keskkond su loomingut mõjutab?

Ma arvan, et kuna mind on nähtud kogu mu elu autsaideri või isemõtlejana, asetab see mind ikka samasse kohta, ükskõik kus ma parasjagu olen. See on omamoodi õnnistus ja needus. Ma arvan, et mõnikord tahaksid inimesed mulle lähemale jõuda, aga enamasti ei ole see võimalik. Ma olen lihtsalt väga eraldiseisev, ma ei tee seda, mida ma ei taha teha, ja arvan, et see ei muutu, kus tahes ma olen. Ma töötan kodust ja kui mul on vaba aega, viibin enamasti toas. See võimaldab mul endast palju välja pigistada. Mulle meeldib, kui mul on oma tempo ja rituaalid, mis aitavad mul väljendada ennast nii, nagu ma tahan.

Kas on midagi, mida sa Londoni skeene puhul igatsed? Kas sa jälgid, mis seal toimub, ning kas oled märganud mingeid uusi huvitavaid arenguid? 

Ma igatsen ideede mitmekesisust ja seda, kuidas eri stiile omavahel kokku tuuakse. Samuti mängib olulist rolli infojagamine väiksemate skeenede sees, et saada teada, kus sa olema pead. Ma arvan, et Londonis võetakse projektidega suuremaid riske, sest isegi kui oled kohalik, ei tähenda see, et tunned kõiki ruumis olevaid inimesi. Minu meelest võimaldab see sul end palju rohkem väljendada, kuna publik on anonüümsem. Londonis on rohkem üllatusi.

Sa mainisid, et sulle ei meeldi eriti idee sellest, kui inimestel tekivad su loomingu suhtes mingid suured ootused. Kuidas selle survega toime tulla?

Mõnele ei anta seda, mida teistele, ja nii on mingitel inimestel sinuga seotud ootused, ilma et nad sinust midagi teaksid. See on raske. Mõnikord ei ole muusikategemine seotud sellega, et sa laulad väga hästi või oled üldse oma parimas vormis. Kui ma saan luua asju omal moel, olen väga õnnelik, ja see on tähtsam.

Kui mõtled tagasi selle albumi loomisele, siis mis on üks oluline õppetund või mälestus, mille sa sealt kaasa võtsid?

Ma arvan, et tõdemus, et see ei saa kunagi valmis. Sa lihtsalt lõpetad ja ütled, et sellest piisab. Tuleb edasi liikuda. Ideaalis tahan avaldada nii palju muusikat kui võimalik, kuni saan, kuni olen elus. Õigete hetkede ootamine võib olla niisama kahjulik, alati võib üle mõelda. Eesmärk on jõuda sinnani, kus ma tunnen, et olen loonud ja avaldanud kõik, mis minust välja saab tulla. Ma ootan seda tunnet, kui olen loominguliselt peaaegu kokku kuivanud.