Uus Eesti Biit asetab luubi peagialgava Tallinn Music Weeki programmile, tuues käesoleval nädalal iga päev meieni intervjuusid TMW-l üles astuvate artistidega.

Räägi lühidalt, kes on Vul Vulpes?

Raske öelda. Linnastunud libarebane?

Millise loo peale sa ütlesid, et vot nüüd aitab, tahan ise muusikat teha?

Ma ei mäleta sellist momenti. Pigem kahtlen ma pidevalt, kas mul on vaja artistina figureerida selles tohutus üksiküritajate meres. Mul nüüd ei meenu, kust ma seda lugesin – arvatavasti noppisin selle üles üsna hiljuti, tundub, et see oli kellegi lugejakommentaar Postimehes, kus anonüümne kirjutaja kutsus üles olema rohkem keskkonnasõbralik (ja muide ei pidanud silmas kodukandi prügikoristustöid), vaid viitas sellele, et me peaksime käima ümber vastutustundlikult ka info tekitamisega – järgmine kaasaegne probleem globaalse keskkonnareostuse kõrval saab olema „kuidas vabaneda infomürast”. Olukorras, kus minu muusika on virtuaalne, ilma ühegi füüsilise reliisita ja väga väheste laiv-ülesastumisega, võib ka minu loomingut pidada üksnes bittideks ja baitideks. Samas on muusika alati olnud minu jaoks umbes midagi sellist nagu elupüramiidi alumine vundament ja ma arvan, et selles pole midagi ebatavalist.

Viimaste aastatega on maailmas edukate naisartistide osakaal elektroonilises muusikas oluliselt suurenenud. Oskad kuidagi seletada, millest see võiks olla tingitud?

Ma arvan, et mitte üksnes naismuusikute, vaid muusikute osakaal üleüldiselt on suurenenud tingituna digitaalsete vahendite kättesaadavusest ja kaasaegsest inforuumist, kus info liigutamise vahel ei ole miile ega kilomeetreid, vaid magamistoas tehtud hiireklikid. Enda nähtavust on võimalik teatud määral ise mõjutada ja enda oskusi iseseisvalt arendada.

Nägin eile Birminghami Filmifestivalil just väga head dokki „Everybody Street” New Yorki tänavafotograafidest (Cheryl Dunn, 2013), mis põhimõtteliselt portreteeris staažikaid fotograafe, kes on NY tänavatel tegutsenud ja tulevikkuvaatavalt mõtiskles sama olukorra üle tänapäeva fotograafias, kus selline „instant”-efektiga meedium on saanud iga tavalise inimese igapäevaseks eneseväljendusvahendiks. See on absoluutselt kättesaadav ja vaba ning igaüks võib end vaimustunult pidada fotograafiks. Enamik muusikuid, kes elektroonilises muusikas tegutsevad, ei ole ju väljaõppinud akadeemilise konservatooriumiharidusega, vaid kire pealt alustanud. Seda, kas sul on midagi ka teistele pakkuda, otsustab juba sinu kuulajaskond.

On sul mõni salaidool, keda kõik peaksid teadma?

Salaiidol… Kui tegemist oleks salaiidoliga, siis hoiaksin seda arvatavasti saladuses, ilma et kõik peaksid teadma? Muidu poleks see enam ju saladus, ega? Ma ei häbene inimestele tunnustust jagamast. Ma märkan enda ümber on väga palju inspireerivaid inimesi ja kui on võimalus, siis ma hea meelega ka jagan oma vaimustust. Ma suhtun austusega neisse, kes suudavad oma talenti rakendada ja teha seda truult. Mulle meeldib, kui inimestel on enesekindlus, pealehakkamine, samas väärikus ja oskus enesekriitikat säilitada. Mu iidolid on pigem argipäeva-kangelased mu enda elust.

Kas üksi on parem kui bändiga?

Mind väga inspireerib koostegutsemine, eriti, kui tekib ühine energia ja sümbioos. Ma väga igatsen koostegutsemist oma bändikaaslase ja hea ammuse sõbra Joonataniga, kes nüüd elab juba 6. aastat Londonis. Ma poleks arvatavasti kunagi julgenud alustada sooloprojekti, kui sellele poleks eelnenud Several Symptoms. Ja Vul Vulpes sündis mitte sellepärast, et meil oleks olnud vastumeelsusi või lahkarvamusi (vastupidi, S.S-l hakkas rahvusvahelise tähelepanu mõttes väga hästi minema ja esialgsetest suunaotsingutest liikus materjal aina rohkem selle poole, mida me mõlemad teha tahtsime), vaid asi oli distantsis. Mina jällegi ei suutnud siia jäädes vagusi püsida ja esmalt hakkasid tulema mõned üksikud lood, mis pudenesid kuidagi isiklikust folder’ist välja avalikkuse ette. Several Symptoms ei ole pealegi oma tegevust lõpetanud, ma tahaks loota. Mul ei olnud konkreetset plaani end sooloartistina hakata defineerima, ja praegugi veel ei julge ma seda enda kohta öelda, sest ma võin olla ka ülikiire põlemisega sabatäht, mis võibolla kellelegi murdsekundiks kõrvu jäi, aga enamusel üldse kahe silma vahelt läbi lipsas ja märkamatuks jäi, sest ma ei tea, mis tulevik toob. Kui algus tuli üsna katse-eksituse meetodi läbi, siis nüüd võin öelda, et minu jaoks tähendab looming pühendumust ja hetkel tunnen ma, et sellega jätkata, nõuab see mitmes mõttes arengut ja edasiminekut, mitte lõdva randmega lahmimist, niiet see on valikute koht.

Kui sul oleks võimalus teha koostööd ükskõik, millise muusikuga maailmast, siis kes see oleks?

Neid oleks loendamatu hulk. Kui sa enne küsisid iidolite kohta, siis võibolla vähemtuntud elektroonilise/eksperimentaalskeene nn naismuusikute hulgast on mind alati inspireerinud AGF, kes on muusik, produtsent, multimeediakunstnik ja töötab väga palju ka tekstiga rohkem spoken word’i laadses vormis ja kasutab häält ka kui manipuleeritavat instrumenti.

Koos oma elukaaslase Vladislav Delayga on nad minu meelest mõnus tandem. Mulle meeldiks töötada mitmekülgsete inimestega. Vokalistina inspireerib mind tegelikult hoopis mustanahaliste muusika – ma ise olen küllaltki tüüpilise aeglase põhjamaise temperamendiga, aga improvisatsiooniline mängulisus ja trummirütm lööb isegi minu vitaalsuse lõõrid lahti. Selles mõttes tahaks töötada inimestega, kes suudavad luua sinna juurde seda, millesugust energiat ma ise ei suuda tekitada, aga mis minus on olemas. Samas võiksin koos töötada muusikutega Alva Notost yakuza-mafiooso DJ Krushini, illbient’i-geeniusest DJ Spookyist Chicago-kunni Lil’ Louiseni või kasvõi Slum Village’ist Merzbowni. Kõik variandid sobivad.

Milline instrument/programm on sinu jaoks asendamatu?

Ableton Live ja vokaal on minu asendamatu instrument. Minu esialgne plaan oli esitada endale väljakutse ja luua kas a) naiivset tantsumuusikat või b) liikuda monotoonset teknoliini – peaasi, et ilma vokaalita. See mõte lahustus üsna kiirelt, sest oli ilmselge, et ma lõikan ära osa, mis mind tegelikult tagant lükkab. Samas ei ole minus singer–songwriter-trubaduuri-stiilis sisemist impulssi, et minna lavale ja inimestele ukulele saatel lugusid jutustada – minu muusika juures on teatud emotsionaalsus, aga mulle pole oluline klassikaline harmooniakujundus – mulle meeldib igasugune võnkesagedus ja lainepikkus ja hetkel püüan ma leida balanssi, kuidas sobitada end sinna vokalistina. Mul ei ole sõnumit, mida rahvale kuulutada, ega religiooni, millesse inimesed pöörata – muusika on minu enda jaoks eelkõige lihtsalt vältimatu eneseabivahend ja võimalus katsetada, luua, eksida, õnnestuda.

Kuna tegemist just Tallinn Music Weekiga, siis milline on sinu lemmikkoht Tallinnas?

Mulle meeldib Hendriksoni küüru pealt üle sõita ja Tallinnale kiire pilk visata.

Vul Vulpes astub TMW-l üles reedel, 28.03 algusega kell 17.00 plaadipoe Biit linnalaval ja päev hiljem pool tundi enne südaööd Hea Uue Heli showcase’il Von Krahli baaris.