Ave Vellesalu ja Helen Västrik meisterdavad masinatega helimaastikke, kust õhkub industriaalromantikat ja loodushõllandust.

Nagu ma aru saan, oli teil mõlemal enne Vera Vice’i loomist väike salasoov muusikat teha. Kas Vera Vice’i praegune karakter ühtib teie varasema nägemusega või on see hoopis midagi muud?

Helen Västrik: Meie nägemus ja helipilt kujunesid üheskoos katsetamise käigus. Üllataval kombel oleme olnud algusest peale pigem sarnase tempo ja tunnetusega. Taipame üsna üheselt ja ilma eriliste ütlemisteta, mis tekst, harmoonia või biit töötab ja mis mitte.

Ave Vellesalu: Mulle tundub, et kõige rohkem aitas meile karakteri loomisel kaasa teadmatus. Saime kohe algusest peale väga toorelt ja intuitiivselt tegutsedes hoo sisse ja tänu sellele on saanud Vera Vice kulgeda väga vabalt just selliseks, nagu ta on.

Esimest korda asusite katsetama EKA uusmeedia osakonnas masinaid näppides. Kuidas on elektroonikaga kohanemine teie jaoks läinud? Kas olite varem üldse muusika loomisega kokku puutunud? Mis oleksid teie õpetussõnad neile, kes ise katsetada tahaksid?

H.V.: Vera Vice sai alguse pärast analoogsüntesaatorite ehitamise töötuba. Jootsime ja pusisime sigarikarpi valmis masina, mis plärises ja mürises, aga hea tahtmise korral lubas mängida ka madalaid droonihelisid. Kuna võimalusi sellel karbil üleliia palju ei olnud, siis mõtlesime Avega liikuda edasi muude elektrooniliste instrumentide juurde, sest helide maailma maitse olime mingil määral kätte saanud. Peab ütlema, et meie mõlema jaoks oli helimaastike (julgemata öelda muusika) loomine küllaltki tundmatu teekond, ent entusiasm oli suur ja sellel tundel libistame end ka praegu edasi. Mina soovitaksingi neil, kel isu võõrast ampsu võtta, lihtsalt toore tuhinaga ja valehäbi tundmata katsetama hakata.

Kuidas on ise muusika loomine muutnud teie jaoks seda, kuidas te teiste loomingut või ümbritsevat tajute ja mingeid nähtusi kogete?

A.V.: Ma olen teiste lugusid kuulates täheldanud, et otsin endale teadvustamata tihti mingeid sarnasusi Vera Vice’i lugudega – ilmselt selleks, et ammutada inspiratsiooni kelleltki, kelle käekirjaga oskan suhestuda. Kindlasti oskan tajuda lugude taga olevaid emotsioone paremini ja näha ka tehnilist ülesehitust lahtivõetuna.

H.V.: Minu enda sügavam huvi helide vastu algas väljasalvestiste (field recording’u) kaudu. Käin aeg-ajalt nii looduses kui ka linnapildis olmehelisid salvestamas ning parematel päevadel loon neist ka komponeeritud palu. Ümbritsevate häälte tajumine on minu jaoks kõige erksam ja vahetum kokkupuude heliseva maailmaga. Ka Vera Vice’i mõne loo sisse on pikitud hääli nii tänavalt kui ka näiteks mere äärest.

Kuidas valmivad ja millele keskenduvad teie muusikat saatvad tekstid?

A.V.: Me oleme kirjutanud tekste koos ja eraldi, aga mulle tundub, et kõrvaltvaatajana ma ilmselt vahet teha ei oskaks, kumma kirjutatu üks või teine rida olla võiks. Meie lähenemine sõnade kombineerimisele on üsna sarnane, jääme mõlemad Vera Vice’iks kehastudes kuidagi loodushõllanduse ja industriaalromantika piirialale.

H.V.: Alguses toetusime väga palju loodusele. Ilmselt alustamise värk, kui ei taha millegagi, milles ise veel nii kindel pole, isiklikuks minna. Meie tekstid annavad siiamaani edasi Vera Vice’iks kehastunud naise monolooge ja sisekaemusi, selle asemel et rääkida ausalt päriselu sündmustest. Ju me veel ikka kombime Vera Vice’i hingemaailma.

Olete valmistamas oma esimest albumit. Rääkige natuke lähemalt, kui kaugel te oma protsessiga olete ning mida sellest oodata võib.

H.V.: Lood on enam-vähem valmis ja järjega salvestamise juures. Mulle tundub, et vaikimisi oleme kokku leppinud, et plaadile peab tulema nii rütmi kui ka aeglasemat kulgu. Samas liiga palju me helikeelt ette ei mõelnud, pigem lähtusime tunnetusest, et kui lugu kõnetab, siis paneme plaadile.

A.V.: Meil on tegelikult lisaks esikalbumi väljaandmisele veel üks salasoov – teha täispikk audiovisuaalne album. Veel ei julge lubada, kas selleks saab debüütplaat, aga oleme tahtnud pikalt oma teoseid audiovisuaalselt esitada ja võib juhtuda, et kunagi saame seda ka teha. Lugusid tuleb esimesele albumile praeguse seisuga kaheksa ja kõik jäävad kergelt eksperimentaalse ambient’i ja unenäolise popi vahele.

Keda te oma lemmikmuusikutest esile tõstaksite? Miks?

A.V.: Olen jäänud aastate jooksul truuks Alessandro Cortinile, Hiroshi Yoshimurale ja Floating Pointsile. Kõik on minu silmis geniaalsed ja mõne loo või albumiga sügavale pugenud. Kohati on nende muusikas midagi filmilikku ja lood on täidetud osaliselt heliefektidega. Aeg on näidanud, et kui ma oskan lugu kuulates sellele ilma pingutamata visuaalse pildi juurde mõelda, siis minu jaoks on tegu millegi väga erilisega.

H.V.: Alateadlikult olen viimasel ajal koperdanud artistide otsa, kes inspireerivad just Vera Vice’i loomingut. Näiteks Kagu-Aasia juurtega LAs tegutsev muusik Ana Roxanne, kelle õrn hääl ja lendlev heli viivad kerge vaevaga rändama. Läbi aegade on lemmikuteks olnud Nicolas Jaar ja Floating Points – mõlemad väga ägedalt kihilise helikeelega.

Hoia end Vera Vice’i tegemistega kursis Facebookis.