Adrikorn Artefactsi looja Kadi Adrikorn pakub peakatetega eneseprogrammeerimise võimalusi.

Kui seirata Eesti tänavapildi peakatete assortiid eri aastaaegadel, paistavad silma peamiselt nokatsid, hipsterikultuuriga siia uhutud beanie’d, sonid ning sekka ka mõned kaabud, mille kandjateks on enamasti trendiinimesed või vana kooli kauboid. Kui ma paar aastat tagasi kohalikus poes üht moodsat papaahalaadset peavarju müügil märkasin, tekkis mul küsimus, kui tihti säärane ese lõpuks poest või kapi otsast üldse tänavale jõuab. Seda enam, et eesti inimene on enamasti tagasihoidlik isend ning silmapaistva peakattega ringi jalutades võib teda tabada ootamatu tähelepanu, millega tegelemine nõuab ometigi energiat.

Kabjad kasvatavad enesekindlust

Ometigi on ajad ja inimesed muutumas. Disainer Kadi Adrikorn, brändi Adrikorn Artefacts looja, kes keskendub oma töös enim just peakatete, kuid ka multikantavate rõivaste valmistamisele, sõnab, et erinevaid peakatteid on tänavapilti üha juurde siginenud ning seda eriti noorema generatsiooni hulgas. „Mulle tundub, et see ongi stiili ja eneseväljenduse küsimus. Inimesed tunnevad end kindlamalt, et väljendada oma individuaalsust ja paista eriliselt silma või valida vastavalt oma tujule karaktereid ja olekuid – rõivastus aitab kehastuda kellekski, kellena tahad end parasjagu tunda,” ütleb ta.

Kadi teab, millest räägib – oma EKA lõputöös, 2019. aastal välja tulnud kollektsioonis „Kohalolu” („Presence”), mis hõlmas arhitektuurse kaare vormiga peakatteid, ja sellele eelnenud uurimuses küsis ta, mis muutusi kutsub peakatte kandmine esile kandjas endas ja kuidas tajuvad seda kõrvalseisjad. Huvi teema vastu tärkas Kadis pärast seda, kui ta oli kinkinud oma emale just sarnase paavstliku vormiga punase peakatte, mida disainer ise selle kuju tõttu „kabjaks” nimetab. Kui ema seda ühel seltskondlikul üritusel kandis, oli tajutav, et midagi temas on teistmoodi – ta sai rohkem tähelepanu ning tundus rõõmsam ja enesekindlam. Nähtust, mille tunnistajaks disainer oli, on teadlased Hajo Adam ja Adam D. Galinsky nimetanud „enclothed cognition’iks” ehk „riietatud tunnetuseks”, mis näitab, kuidas riietus mõjutab seda, kuidas inimene mõtleb, tunneb ja tegutseb, ning kuidas see mõjub tema tähelepanule ja enesekindlusele. Adam ja Galinsky tegid katse, kus inimestele pandi selga kittel, mida seostati ühel juhul arsti ning teisel kunstnikuga. Esimese variandi puhul suurenes kitlit kandva osaleja tähelepanuvõime, teise puhul ei toimunud aga mingit muutust.

Kui sul on vaja teha suuri tegusid või mingites olukordades julgust juurde, võib peakate olla päästik, mis käivitab psühholoogilised muutused.

Kadi enda uurimistööst selgus näiteks, et kuna peakatted olid juba ise arhitektuurse ja suursuguse vormiga, kandus see üle ka nende kandjatele. „Sain teada, et kui sul on peas selline peakate, siis muutub ka su kehahoiak ja see mõjutab omakorda seda, milline on su enesetunne ning kuidas sa käid ja seisad. Lisaks suurendab see silmapaistvust ja tekitab alati teistes inimestes huvi.” Kadi mainib, et see on ka üks eesmärk, miks ta peakatteid valmistab: „Kui sul on vaja teha suuri tegusid või mingites olukordades julgust juurde, võib see olla päästik, mis käivitab psühholoogilised muutused.”

Materjali ei saa sundida

Selle aasta kevadsuvise kollektsiooniga „Let Nature Heal” jätkab Adrikorn eneseprogrammeerimise võimaluste uurimist peakatete kaudu, kuid kabjad on asendunud bucket hat’ide ja loodusega sulanduvate värviliste kaabudega (ka neile on Kadil oma käepärasem nimetus ehk hobo hats). „Kui oled linnamüras ja -käras, on kiirus ja sagedus hoopis midagi muud. Kui oled looduses, on see füüsise ja meele turgutamine. Saad end tühjaks laadida ja tekib puhas pind edasi tegutsemiseks,” kommenteerib Kadi.

Oma magistritöö kirjutamise ajal õnnestus tal olla praktikal peakatete valmistajate juures ühes Rootsi maakohas, kus ta elas kolm kuud aiamajakeses. „Need olid noored pereinimesed, kelle juures ma olin. See oli ülilahe näide sellest, kuidas oma tööga on võimalik tegeleda just maakohas. Mulle tundub, et see võikski olla suund, kuhu ka ise liikuda. Olla kuskil eemal, aga samal ajal ajada asju ja olla nähtaval,” visualiseerib ta võimalikku tulevikku.

Värskeima kollektsiooni puhul keskendus Kadi rohkem materjali loomuliku oleku väljatoomisele ja sellele, et peakatete kandmisvõimalused ei oleks nii piiratud, vaid kohanduksid ka tavagarderoobiga. Peen ja igapäevane on „Let Nature Heali” peakatete puhul nii sujuvalt kokku sulatatud, et mitmega neist võiks sõita nii seenele, Metsikusse Läände kui ka mõnele pidulikumale sündmusele või asjatada hoopis mööda linna. Silm lausa puhkab, kui vaadata sõnajalgade taustale asetatud helelillasid suvekübaraid, kollastes ja tumepunastes värvides kaabusid või modernset tuletist musketäride peakattest.

Ei ole võimalik ega isegi vajalik sundida materjali olekusse, milles see ei taha olla.

Kadi on öelnud, et just materjal annab esemele vormi ja hinge. Oma viimases kollektsioonis on ta kasutanud näiteks kopra- ja jänesevilti, kuid ka paberit. Enda sõnul eelistab ta pigem naturaalseid materjale ja läheneb sellele tunnetuslikult. „Mul on tekkinud aastate jooksul tänu kogemusele äratundmine, mis materjal mida võimaldab ja mida mitte. Imestan vahel ka ise, kuidas kätes on omaette teadmine. Ma ei mõtle ega näe või otsusta ette, vaid kui mu käsi ja materjal kokku puutuvad, hakkab midagi sündima. Vaatan, kuidas see käitub. Ei ole võimalik ega isegi vajalik sundida materjali olekusse, milles see ei taha olla,” kirjeldab disainer. Uute peakatete disainimisel toetub Kadi paljuski osalusdisaini põhimõttele, et ammutada inspiratsiooni kandmiskogemusest. Kui klient tuleb stuudiosse, saab ta proovida juba olemasolevaid mudeleid ja Kadi omakorda kaardistada, mis kellelegi sobib, ning sealt edasi mõelda.

Pidada maailmaga sammu

Lisaks isiklikele kollektsioonidele on Kadi vormimängud peakatetega viinud ta oma fantaasiat rakendama ka etenduskunstide maailma. Kui olete näinud Olmeulmade kollektiivi lavastust Põhjala tehases, siis meenub ehk tantsija Arolin Raudva massiivne punane paavstlik peakate, mis oli tehtud justkui tagurpidi pööratud põrandalambi kuplist. Kui selle etenduse jaoks valmisid kostüümid koostöös Liisi Eesmaa ja Mariliis Niinega, siis Olmeulmade „Sanctum textumi*” sakraalse võnkega, justkui nahkkude meenutavad kehakatted kujundas Kadi iseseisva kostüümikunstnikuna. „Lavastuste puhul on alati väga suur roll kollektiivsel kommunikatsioonil ning üksteise lugemisel ja tajumisel, kõik mõjutavad üksteist ja lõpuks moodustub tervik. Etenduskunstidele peakatete ja kostüümide loomine meeldib mulle, kuna need esemed täidavad väga konkreetset eesmärki. Need aitavad jutustada mingit lugu ja on etendajate jaoks justkui abivahendid või tööriistad, mis aitavad neil paremini rolli sisse elada ja kehastuda selleks, mida nad soovivad väljendada,” selgitab ta.

Kui vaadata tulevikku, on Kadil tulemas tegus ja põnev sügis. Praegu on tal käsil veel ühele etendusele kostüümide tegemine. Lisaks on ta nimetatud Eesti Disainiauhindade SÄSI ehk parima noore toote-, tekstiili- või moedisaineri auhinna nominendiks ning ees ootab oma tööde esitlemine Londoni disaininädalal virtuaalsel platvormil Adorno, mida kureerivad Eestist Anne Vetik ja Kai Lobjakas. Kõigele lisaks asub ta talvisel vahenädalal EKAs kursust juhendama, mis võimaldab disaineri sõnul jällegi oma mugavustsoonist välja astuda ja areneda. Kui erialaselt täiendab Kadi end vajaduse korral omal käel, siis praegu sooviks ta õppida juurde brändingut ja seda, kuidas oma tegevusi paremini vahendada. Kevadel, kui terve maailm istus nelja seina vahel, tajus ta eriti selgelt, kuidas asjad muutuvad aina virtuaalsemaks. „Kui sul on toode, siis pead arvestama, et kogu muu tegevuse juurde käib ka virtuaalne kajastus. Tekib justkui kaks erinevat paralleelmaailma,” ütleb ta ning selgitab, et koroonaajal mõtles ta isegi sellele, kui igal inimesel oleks mingi oma toode või tegevus, mida interneti kaudu turustada ja teele panna. „See oleks hea asendusvariant või töö, millega tegeleda, et tekitada endas kindlustunnet, juhul kui peaks jälle midagi juhtuma. Maailm on pidevas muutumises.”

Vaata lisaks: facebook.com/adrikorn.artefacts