Anna-Maria Saart kohtasin esmakordselt Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis Põhjamaade ehtenäitusel tema teoste näol. Seda mõistsin aga alles hiljem, kui me Sinilinnu kohvikus intervjuuks maha istusime.

Kuidas sa ehtekunstini jõudsid?

Veiderdasin enne kooli astumist vidinatega, ei midagi erilist. Kuid detailid on mind alati köitnud, ka vestlustes. Kui Türi koolis kunstisuunda muudeti ning kunstiõpe hakkas sõltuma õpilaste arvust, läksin pärast üheksandat klassi Tartu Kunstigümnaasiumisse ning hiljem oli minu jaoks ainus võimalus Eesti Kunstiakadeemia. Kaalusin kõiki erialasid ja lõpuks otsustasin lause kõla järgi – „Anna-Maria Saar, ehtekunst” kaalus kõik üle. Tegin hea otsuse – õppisin sel ajal üleüldse mõtlema.

Milline on sinu tööprotsess?

Daniel Johnstoni „You Hurt Me” laadis meeleolu ja siis tulebki. Mulle sobib mõtete kaudu töötamine.

Kas sul on ka mingisugune materjal, mille juurde sa ikka tagasi jõuad?

Jõuan kuidagi tagasi hoopis traditsioonide ja kommete juurde. Läbi erinevate teemade on mind jäänud köitma pulmad. Sealt tulevad ka juuksed jõu kandjana, pruudiitku temaatika, veimevakk.

[Sandra Sillamaa Trad. Attack „Kooreke”]

Kui ma väike olin, siis me elasime emaga vanaema ja vanaisa juures. Kuna vanaisa oli mulle oluline eeskuju, siis mäletan tõsist vestlust vanaemaga. Uurisin tema käest, kas ma saan vanaisa endale, kui ta ära sureb. See tundus mulle samuti kui päritav väärtus. Ta ütles, et ei saa, äkki läheb vanaisa enne. Aga kas ma saan siis sinu abielusõrmuse endale? Ei, mind ka maetakse sellega… Ja siis on kõik läinud.

Alates teisest kursusest sündisid paljud tööd läbi selle, mis mul kodus toimus. Sidusin neid raskusi ja kogemusi oma projektidesse. Pulmadega seoses tahtsin uurida teistmoodi pulma astumist. Nii maridel, komidel, udmurtidel kui Kõrgõzstanis on komme, et pruut peab olema kuidagi vägisi abiellu suunatud. Mina abielus ei olnud, aga nendest tunnetest suutsin teiste pinnalt aru saada ja eneseanalüüsi ehetesse panna. Mingil hetkel neljanda kursuse lõpus öeldi mulle, et saa nüüd üle sellest osast, kus sa proovid ennast läbi ehtekunsti ravida. Kuid see oli ainus teema, mis mind huvitas… Selline lugude jutustamine.

Kui tähtis roll on sinu loomingus kantavusel?

Minu puhul pole ehte kandmine oluline. Tahaksin, et inimene ise säraks, ta peaks ise olema see ehe. Mäletan, kui ma oma portfooliot pildistasin. See toimus ühes Kadrioru korteris, kus radiaator oli tkorra plahvatanud ja seina peal olid lakke kõrguvad mustad varjud. Päike paistis juba suve algusperioodil nii tugevalt sisse, et tekitas ruumi igasuguseid sillerdusi. Mul polnud fotograafia osas üldse kogemust, ajasin ikka mingisugust emotsiooni taga. Oma piltidele valisin inimesi selle järgi, kes on piisavalt „beež” ehk naturaalne, et mitte minu asjadega võistlema hakata. See sõnastus sai esimest korda paika pandud Johanna Henriettega, kes on mu peaehtega ka üles pildistatud. Töö kandis nime „Püsivus”.

Selle peaehtega oli nii, et tol hetkel elasin ma Telliskivi tänaval. Koduhoovist leitud lauast pidi algselt kamm tulema, aga piid murdusid ära. Nagu ka mu teiste asjadega, pusisin edasi, saag natuke viltu. Saagisin põrandalauda kaare sisse, aga see läks tasakaalust välja, kuigi tean, kuidas kõlab õigesti saagimine. Õppisin esimesel aastal kursaõe käest, et tuleb kuulata, kuidas sa saed. Mõtlesin, et see peab olema peaehe ja see peab olema tasakaalus. Kui ma selle kivi leidsin oli see veidi raske, lasin kursavennal sellest tüki välja lüüa. Lõpuks tuli sellest väga kantav asi, kuigi peaehte esitlemisel hindamise ajal ma peaaegu lõin kedagi. Aga ma arvan, et sellega saab igale poole minna. (Naljaga) Kui see püsib tasakaalus, siis see on kantav.

Kahekordne ehedus on see, kui imeilus inimene oma loomulikkuse ja lugudega minu tehtud ehetele ehtsust juurde annab.

Juuksed ja ehted?

Mingid materjalid tulid mu lapsepõlvest ja juustega olin ma ka varem tegelenud. Paar korda on mul juuksed maha lõigatud ning patsid on endiselt alles. Üks esimesi asju, mille ma vanematest pulmakommetest teada sain, oli see, et traditsiooniliselt lõigatakse enne tanu pähe panemist pruudil juuksed ära, sest need on väe kandjad, ja patse hoitakse alles. Juuksed talletavad kõige rohkem jõudu ning energia tagasisaamiseks tuleb need ära põletada. Kui naine vahetab meest või suhtes juhtub midagi, siis ta muudab tavaliselt soengut. Ka mina olin suhtes oma juuksed ära lõiganud.

„Kannatuste katkemised” on jonnist sündinud töö. Ükskord oli meil kodus tüli. Ma vaidlesin kogu hinge ja sõnajõuga, mis minus oli. Ja kui me olime oma asjad ära arutanud, vaatasin, et kõik kohad olid minu juukseid täis. Lihtsalt selline suvaline pilk minu peeglilauale. Umbes tunni jooksul korjasin need kokku. Mõtlesin jonnist, et kui nad tahavad niimoodi peast ära tulla, eks siis teen neist midagi. Olin sellesse tülisse kannatuse kaotanud ja keha viskas ise juuksed välja. Üle lugedes oli juuksekarvu vist 136. Heegeldasin need kokku, konkreetset vormi sel ei olegi, tegemist on kuuemeetrise ketiga. Oluline oli see mis tahes kujul üles pildistada. Kannatus püsib ka juuksekarva otsas, aga… teinekord muutub see lihtsalt selliseks poovaks tundeks. Ma olen püüdnud seda momenti füüsiliselt teistele edasi anda. See tunne oli oluline, ei ole vaja ehet lihtsalt „ära teha”, vaid teada, kuhu vajutada, et see emotsioon tuleks samaväärselt välja. Ehtekunst võimaldab seda hästi, kuna on olemuselt kehapõhine.

Suhe ehte kui kaunistuse ja kunsti vahel?

Norra ehtekunsti näituse avamisel oli vanem abielupaar, kes kollektsioneerivad Euroopa ehtekunsti. Banketilauas küsiti minult, millal ma kantavaid ehteid tegema hakkan, et neid koguda saaks. Aga kui ehe püsib kehal tasakaalus, siis see ju on kantav… Põhjamaade näitusega seoses said ühtekokku kutse üheksa inimest. Saatsin oma tööd ja ühel hetkel tuli neilt kiri vastu, et väga tore, me valime need, aga tahaksime seda kiivrit ka. Mõtlesin, et olgu, nüüd nad ajavad mind kellegagi segamini, nad tahavad mingit kiivrit, aga mina ei ole mingisugust kiivrit teinud. Ongi käes, eksitus. Tegelikult tuli välja, et nad olid näinud meie osakonna näituse „Ritual” veebilehte. Nad tahtsid minult seda kiivrit, mis oli tehnoloogiline õnnetus. Tööks oli „Kroon. Kangelasele. Abelile”.

Vana-Kreeka või Vana-Rooma kangelastele pandi sõjast tulles võidu nimel kroon pähe. Aga mis on sõjas võit? Võit peaks olema see, kui tuled elusalt tagasi. Mu vanaema kaks venda pidid sõtta minema. Üks põgenes naabripoisiga metsa, nad olid alles teismelised. Tema tuli elusalt tagasi, mis sellest, et ta ei olnud sõjasangar. Teisest sai sangar kaheksa-üheksateist aastaselt. Aga minu jaoks oli kangelane see, kes jäi ellu, sest nii tekkis võimalus kellelegi kroon pähe panna. Sepistasin ja sepistasin seda kiivrit ning sepad naersid: „Anna-Maria sepisel ei tohi volte olla, kui sa teed kiivrit, siis see peab korrektne olema.” Mina vastu: „See on alles poolik, ma söövitan siia veel mustrid sisse.” Meie tollane meister ütles, et see võib nüüd seal happes kaks ja pool tundi seista. Läksime siis teise meistriga vaatama, kuidas sellel seal läheb, ja terve ruum oli rohelist suitsu täis. Kiiver jäi liiga kauaks happesse ja sööbis ribadeks. Ja nemad tahtsid seda kiivrit.

Nüüd ma kaotasin end oma juttu, tagasi kunsti juurde. Õppides tekkis hindamistel küsimus, et milleks nad räägivad neid lugusid, kui on tahetud lihtsalt tehnoloogilist tööd teha. Minul oli ainult kontsept, mul polnud tugevat tehnoloogiat. Vahel mõtlen, et rääkisin ennast erialast läbi. Võib-olla oli õppejõu küsimus, et kas sa ei oskagi paremini, õigustatud, sest ma olin alati oma tööde eest ja nende kaitseks rääkinud. Nüüd olen ma küllaltki minimalistiks muutunud, ma kulgen ehte ja eheduse piirimail. Pigem on tähtis see, kus lõppeb ehe ja kus algab ehedus.

Kaunistuse ja kunsti vahel… (Loeb tihedalt täis kirjutatud paberilt – T.L.) Tahaksin endale krooni, mida kannaksin siis, kui tunnen vajadust hetke tähistada. Tähelepanu väärivad tavalised õnnelikud hetked. Õnnetunne kaunistabki. Kroon oleks selleks, et moment teistele ilmselgeks teha. Kui pole vastuvõtjat, ei saa kõnetada kaunistuste ega kunstiga.

Ehe on lihtsalt võimalus kommunikeeruda. Mulle meeldivad konkreetse sõnumiga esemed – kroonid, abielusõrmused. Mõningal määral on mul kadunud sisurõhuga ära vajadus suurema tehnoloogilise oskuse järele. Ka näitusele „From the Coolest Corner” saadetud tööd ei ole kõik tehnoloogiliselt hästi teostatud, väga palju on tehtud emotsioonide najal. Ma olen absoluutselt see, kes ei tea ega valda tehnoloogiat väga hästi, ning see on oskajate suhtes väga ebaaus. Mul oli algul natuke häbigi, kui sinna näitusele sain, aga küllap kaalub emotsionaalsus minu puhul tehnoloogia üle.

[Lorena Álvarez „Manolo”]

[Moondog „You Have to Have Hope”]

Kaasaegne ehe?

Määratlus on liiga lai üheselt sõnastamiseks. Ma ei ole kursis ka. Kaasaegne kõlab nagu moodne, aja poolt soositud. Selle näituse toimumise hetkel olen mina kaasaegne, kuid kaon koos hooajaga. Ma ise peangi ajapikku ehteks kasvama. Ma ise peangi olema see, keda inimesed vaatavad ja mõtlevad, et „ehe ehe”. Pean kookonist välja tulema. Põhiliseks kaunistuseks peaks jääma alati sisemine sära. Ehted olgu lisandväärtus, rõhutamaks tavalisi õnnelikke hetki.

[Gustavo Santaolalla „Endless Flight”]