Septembris pärjati Eesti Disainiauhindade galal parimaid disainereid. Noore Püssi tiitli, mis antakse kuni 26-aastasele graafilisele, teenuse- või veebidisainerile, pälvis tänavu graafiline disainer Joonas Tensing.

Palju õnne tiitli puhul! Mida tähendab sinu jaoks Noore Püssi auhind? Kas see on sulle kuidagi märgilise tähtsusega?

Suur tänu! Tore on saada avaldatud tööle positiivset vastukaja, aga kogu õppeprotsess on siiski pikemaajalisem. Töö iseenda kallal käib igapäevaselt ja õppida on palju. Suur osa sellest on loovlähenemise küsimuse alla seadmine ja enda uutel viisidel rakendada püüdmine. Auhind tähendab mulle mingil määral tunnustust senistele valikutele ja pingutustele – see on oluline motivaator edasipürgimiseks, aga nüüd ehk pisut julgemalt.

Kas see avab sinu jaoks ka mingid uued perspektiivid?

Pigem avab, kui suleb.

Aga läheme täiesti algusesse. Kas mäletad, millal sa hakkasid graafilises disainis kätt proovima ja kuidas sa selle valdkonna juurde sattusid?

Üks mälestus on küll. 13-aastaselt keerles elu suuresti videomängude ümber – ehitasime sõbra Terryga Suurbritanniast „GTA San Andreas Multiplayeri” serverit, kus liikmed said virtuaalselt taksojuhina, akvalangistina, klounina jne raha teenida. Minu survestamise tagajärjel jäi serveri nimeks [OA] Ocean Avenue – nimetatud poppungi kollektiivi Yellowcard 2003. aasta albumi järgi. Siis oli vaja teha bändi logoga modifikatsioone kaubikutele ja särkidele. Lisaks oli vanematel vanalinnas kunstigalerii, kust samuti kindlasti palju külge jäi.

Kas graafiliseks disaineriks saamine oli teadlik valik või juhuste kokkulangemine ja asjade loomulik käik?

Algas juhusena ja kulges tarkvaraga muganedes. Mida rohkem avanes silmaring, seda enam sain aru, et graafiline disain võib olla ka kunstivorm. Siis hakkas huvi hüppeliselt kasvama.

Kus oled graafilist disaini õppinud?

Tallinnast Tartusse kolides läksin Tartu Kunstikooli, kus omandasin trükimeedia kujundaja-küljendaja eriala. Kuna oli tahe ka teoreetilist poolt arendada, astusin paar aastat hiljem EKAsse graafilist disaini õppima. Kahjuks jäi töö kõrvalt aega väheks, et õpingud lõpule viia.

Kas pead ennast pigem üksi tegutsejaks või meeskonnaliikmeks?

Omaette tegutsemisega kaasneb rohkem loomingulist vabadust ja võimalusi teha vajalikke vigu, aga vastutus on enda kanda. Asusin kohe pärast kooli praktikale ja tööle agentuuri Brand Manual, hiljem lühidalt Haiku, Refleks. Praeguseks olen töötanud natuke üle aasta disainistuudios Polaar – väikses, aga võimsas kollektiivis. Meeskonnas õpid nägema asju mitme nurga alt, avastad enda puhul värskeid mõttemustreid, milleni on raske üksi jõuda.

Kas usud, et sul on vaid sinule omane eristatav käekiri?

Unikaalsesse käekirja veel ei usu. Mult on küll küsitud, kas mingi asi on minu tehtud, ja oligi. Kui mingi käekiri läbi kumab, on see pigem lähenemisharjumuste sum total, mugavuse sümptom. Pole veel otsustanud, kas see on hea või halb.

Kas sinu loodud disainilahendusi näeb peamiselt trükis või veebis?

Järjest rohkem trükis, aga veebile (s.t ekraanidele) on omane selline instant gratification – saad mingil määral lõpptulemust meenutava pildi ette kavandada, vajadusel lõpptulemuse ka valmis ehitada. Trükiste puhul on vaja teistmoodi kompetentsust ja ettenägelikkust, et jõuda tugevamate lahendusteni – see on üks aspekt, mida tahaksin endas arendada.

Kui palju jääb tööprotsessis ruumi enda nägemusele ja loomingule? Kas sul tuleb palju kliendi soovidele vastu tulla või seavad tehnilised võimalused omad piirid?

Tundub, et klientidel on järjest enam harjumus esitada oma nägemus, aga jätta disainerile ruumi interpretatsiooniks – nii tekivad väljavaated ootamatuteks, üllatavateks lahendusteks. Tehniliste ressursside ja piirangutega arvestamine on ja jääb disainitöö osaks – heale disainerile on omane kohanemisvõime.

Mis on sinu unistuste projekt, klient, kellega koos, või asi, mille kallal sooviksid kunagi tulevikus töötada?

Projekt, kus on suurim nõudlus selle järele, mida saan kõige paremini pakkuda. Flow zone + praktiline väljund.

Kas sul on eeskujusid, kelle töödel ehk regulaarselt silma peal hoiad ja end inspireerida lased?

Ikka, aga kõige regulaarsemalt jälgin väiksemaid isehakanud kuraatoreid, kes lakkamatult uut-vana välja kaevavad ja leitut jagavad. Inspiratsiooni kui termini peale palju mõelnud ei ole. Ennast näen eelkõige julge disaini austajana.

Mis on su tulevikuplaanid seoses tööga (äkki julged välja öelda ka oma tööalased unistused)? Oma stuudio?

Mulle on alati meeldinud luua ja jälgida süsteeme (töö)failide nimetamiseks ja leidmiseks – äkki saaks minust hea arhivaar või raamatupidaja.

Kas sul on olnud projekte ka väljaspool Eestit? Kui jah, siis kuidas need sinuni jõudnud on?

Viimased aastad olen töötanud kohalikul tasandil, aga kooliajal ajasin neid ise internetis kujundusvõistluste kaudu taga – konkureerimine käis tagasihoidliku tasu peale globaalses keskkonnas. Olin siis alles õpinguid alustanud. Püsivaks kliendiks jäi võitudest täpselt üks – keskkonnasõbralike riiulite tootja Californiast, kellele tööd tehes sai pärast tunde maaliklassis uue arvuti fondi raha kogutud.

Kas Eestis on hea graafiline disainer olla?

Graafilist disaini (ja disaini üleüldiselt) väärtustatakse aina rohkem, sellega kaasnevad võimalused leida oskustele rakendust. Teisalt on disaini mõiste avardumas ja üha enam on kliente, kes on vastutulelikud alternatiivsematele lahendustele. Maailmas on palju kohti, kus on standardne, et graafiline disain täidab kitsast praktilist eesmärki ja üle mõelda pole kohane. See, et Eestis disainiarutelud tekkida saavad, on märk, et disaineril on palju võimalusi.

Laura Reiter toimetab igapäevaselt ühes Eesti sisustus- ja disainialases veebiportaalis. Lisaks teeb kaastöid erinevatele digi- ja trükiväljaannetele, kuhu kirjutab peamiselt sisearhitektuuri- ja disainiteemadel. Pistab parasjagu rinda ka magistritööga kirjandusteaduses.