EKA moedisaini eriala teise kursuse tudeng Karin Kreek tõi hiljutisel ERKI Moeshow’l lavale oma saare juurtest inspireeritud kollektsiooni „Kipe”, kuid ainest leiab ta nii loodusest kui ka inimpsühholoogiast.

Kust sai alguse sinu huvi disaini vastu?

Olen lapsepõlvest saati näinud, kuidas kootakse sokke ja ehitatakse ise maja, kuidas oma kätega saab päris asju teha – jäin selle lummusesse. Lasteaia lõpus õppisin heegeldama, aga eriti hästi mäletan tunnet, kui sain valmis õmmeldud oma esimese seeliku. Olin veidi aega šokiseisundis, et kas nii tehaksegi riideid, päriselt? Pärast seda oli mul loomulikult vaja õmblusmasinat ja hunnikut Burdasid ning kaheksandas klassis osalesin kollektsiooniga koolinoorte moekonkursil Look Kool, mis andis indu edasi katsetada. Olen mõelnud, et selle konkursita poleks ma ilmselt moedisaini õppima läinud. Kahju, et Kuressaares enam seda üritust ei korraldata, sest paljud on saanud just sealt selle esimese, kuid tähtsa tõuke.

Millisest esteetikast sa oma riiete puhul lähtud ning millest inspiratsiooni kogud?

Inspiratsioon võib tulla ka täiesti ootamatust kohast. Üritan teha võimalikult palju enda mugavustsooni piire kompavaid valikuid, et näha asju värske pilguga. Mind inspireerivad alati värvid ja nende kombinatsioonid. Samuti inimene oma keeruka psühholoogiaga ning loodus ja selles toimuvad protsessid. Praegu Tallinnas elades, kui juhtun nädalavahetuseks Saaremaale sõitma, saan aru, et olen jälle kevadest ilma jäänud. Tallinnas ei ole ükski aastaaeg sealsega võrreldav. Kõik on üks ja sama: betoonsein, asfalt, liiklus.

Kes on su eeskujud?

Igapäevaselt ammutan jõudu oma esiemadest. Üks täitsa argine stsenaarium on see, et kunstitudengina on ikka vaja pidevalt midagi vedada. Siis oledki oma kangarullide ja kolme kotiga keset linna ning mõtled, et appike, kuidas nüüd ja miks, ning siis tuletad endale meelde: „Karin, sa oled ju saare naine, mis see nüüd siis ära ei ole!”

Tihti jäävad mind kummitama aga huvitavad karakterid, ükskõik kas päriselust või filmist/raamatust. Üks viimase aja inspiratsioon on Londonis elanud Mr Pink, kellest sattusin vaatama üheksakümnendate lõpus tehtud lühidokumentaali.

Mis on arengud, mis sind rõivadisainis enim köidavad?

Jätkusuutlikkus – selle iga haru on suur ja põnev avastamine. See peaks kuuluma iga tulevase disaineri stardipakki. Kooliprojektidesse on olnud seda seni raske sisse tuua, kuna disain peaks algama sel juhul eelkõige materjalist, aga veidi oleme juba sellealaseid katsetusi teinud.

Veel köidavad mind erinevad trükkimis- ja tikkimistehnikad – oma materjali tegemine. Etnoprojekti käigus õppisin masinaga kuduma, nii palju kui sel hetkel projekti elluviimiseks vaja oli. See on kindlasti üks oskus, mida tahaksin edasi arendada. Üldse on väga raske midagi kindlat välja tuua, tahaks kõike uurida ja harjutada – nüüd, kohe ja korraga.

Kui palju sa ise moodi jälgid?

Moodi jälgin juba alateadlikult pea kogu oma ärkveloleku aja. Üha rohkem leian ennast tänaval käies inimeste riietuseelistusi analüüsimas ning juurdlen nende motiivide üle. Moenädalate ajal tuleb küll meeletult uut infot peale, aga tähtsaimate show’de materjalid üritan läbi sirvida. Seda kõike ikka selleks, et panna kokku veelgi terviklikum pilt parasjagu ühiskonda ümbritsevast taustsüsteemist. Kuna loomeinimesed töötavad põhiliselt tuleviku kallal, on aktuaalsete teoste valmimiseks vaja aru saada ja omada teadmisi nii minevikust kui ka olevikust. Sellest, kuidas inimkond on siia jõudnud ja millised voolud kannavad meid tulevikku.

Pääsesid oma kollektsiooniga „Kipe” sel aastal ERKI Moeshow’ finaali. „Kipe” on saanud inspiratsiooni su kodukohast Saaremaast ning saare naiste iseloomust ja pärandist. Millised on põnevaimad detailid või lood, millega sa selle kollektsiooni loomisel kokku puutusid? Kas oma kodukoha pärandi edasikandmine on sinu jaoks alati eesmärk olnud?

Oma pärandit pole ma varem enda loomingus kasutanud. Augustis veetsime nädala Heimtali muuseumis Anu Raua juures. See oli meie etnograafiakursuse avapauk. Ma ei ole kunagi rahvarõivastest midagi arvanud. Paned selga, on ilus, aga näeb natuke veider välja, et noh, rahvatantsu võib ju tantsida ja laulupeole minna… Siis aga näed lühikese aja jooksul neid tuhandeid värve, mustreid ja esemeid, kuuled põnevaid lugusid ning su ees avaneb täiesti uus põhjatu maailm. Ma usun, et nii tunnevad paljud eestlased. Rahvarõivas on ühtaegu oma ja armas, aga samas hakkab ta võõraks jääma. Kurb, et kõik see ilu seisab enamasti kappides ja üle paari korra aastas kasutust ei leia. Mood on muutunud nii globaalseks, et enam ei ole võimalik eristada rahvusi pelgalt riietuse põhjal. Võiksime ju põimida neid esemeid osaliselt oma igapäevase garderoobiga.

Etnograafiakursust andis Piret Puppart, kelle loengutest jäid mind kummitama paljud imetabased lood. Näiteks see, kuidas Muhu naine teeb nelja asja korraga: „Ma aasi loomad karjaaruse, kudusi vardud, aasi ärraga juttu ning kussi kua.” Lisaks ei võinud naised minna tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda. Kui tanu oli õnnetult ikkagi koju ununenud, siis pandi käsi ettevaatusabinõuna pea peale. Halvimal juhul võis tanuta ringikäimine lõppeda kividega loopimisega. Leidsin palju lugusid merilehmadest, sinakatest maani ulatuvate udaratega müütilistest olenditest, kellest mul enne aimugi ei olnud. Samuti köitis mind see, et rahvarõivast on võimalik „lugeda”, olgu selleks siis Kihnu naise seelik, kirivöö või Muhu kindapaari sisse kootud salajased initsiaalid.

Mil määral ajalugu ja aegadetagune mood sinu loomingu valmimisel üldiselt esile kerkib? Või oled sa pigem ikkagi tulevikku ja uute vormide poole vaatav?

Vaatan ajas tagasi, et luua tulevikku. Need kaks käivad tihedalt käsikäes ning see oleneb kindlasti parasjagu käsilolevast projektist. Alati ei peagi väga kaugesse minevikku sukelduma, vaid piisab praeguse aja mõistmisest. Kuid siiski pole enamasti mõtet uuesti jalgratast leiutada, selle asemel tuleb seda paremaks teha.

Mis on moedisaini juures sinu jaoks kõige keerulisem?

Tasakaalu leidmine lihtsuse ja efektsuse vahel. Joonistada ja välja mõelda võib kõike, aga siis pead vaatama tõtt iseenda ja oma ulmelise töömahuga. Takistuseks võib saada ka teatud tehniliste oskuste puudumine, mis aitaksid kaasa disaini läbimõtlemisel. See kõik on aga ajaga õpitav ning mida rohkem teha, seda selgemaks pilt muutub. Seega on väga tähtis ise asju läbi proovida ja õmmelda.

Mis on põnevaim projekt, millest oled seni osa võtnud?

Eelmisel kevadel tegime Liisi Eesmaa juhendamisel helkurijääkidest eksperimentaalvorme. See kulmineerus sügisel näitusega „Illuminatsioon”. Saime endale lummavalt ilusa, kuid kangekaelse materjali. Helkuri kinnitamine peaks toimuma muidu sulatusmeetodil, aga meie tööde puhul see ei toiminud. Ühel õhtul katsetasime kinnitusviiside leidmiseks väikses ruumis ilmselgelt liiga palju erinevaid liime korraga ning nalja sai tavapärasest mitu korda rohkem. Keegi ei tulnud tol hetkel selle peale, et liimiaurud mõjuvad peadpööritavalt. Näituse korraldamine andis juba omaette hindamatu kogemuse. Käisime nädal aega ringi nagu ehitusmehed ning valmistasime Telliskivi loomelinnakus ruume ette. Organiseerisime koos maanteeametiga ka sotsiaalkampaania, et inimesed rohkem helkurit kannaks. Selle käigus tegime koolides üle Eesti töötubasid, et näidata noortele, kuidas nad saaksid olla pimedas veelgi silmapaistvamad.

Mis on su edasised plaanid?

Järgmine õppeaasta on plaanis minna semestriks vahetusõpingutele ja vaadata, kuhu tuuled sealt edasi puhuvad.