Moedisainer Karl-Christoph Rebane tahab muuta meie nägemust taaskasutusest ja sooneutraalsest moest.

Eestis on päris palju noormehi ja ka käputäis naisi, kes suunduvad sõjaväkke omal algatusel. Sugugi kõiki ei valda aga sama entusiastlikud tunded, kui nad avastavad postkastist sõjaväekutse. Nüüdseks 21-aastane EKA moedisaini tudeng Karl-Christoph Rebane on üks neist, kelle jaoks kutse ajateenistusse tähistas ühe võitluse algust, mida võib lõppkokkuvõttes nimetada hoopis võiduks.

Värviline protest

2019. aasta ERKI Moeshow’l esitles Karl-Christoph oma kollektsiooni „Am I a Joke to You?”, mis sündis just sellestsamast kogemusest ja tunnetest, mis valdasid teda seoses sõjaväega. „Minu jaoks oli see protestikollektsioon. Olin valmis kirjutama igasse meediaväljaandesse, tegema performance’it või mida iganes, peaasi et sõjaväest ära saaksin,” sõnab Rebane. Karl-Christoph on pärit väiksest ja konservatiivsest, umbes kümne elanikuga külast Haapsalu lähedalt. Seetõttu peitis ta lapsepõlves kõike seda, mis oli tema puhul erinev, ning kartis isegi kuni põhikooli lõpuni värvilisi särke kanda, kuna langes seetõttu kiusu ohvriks. „Ja siin ma olen – pärast oma enesekindluse ülestöötamist ja püüdu olla nii mina, kui ma praegu olla suudan, tahetakse mind viia tagasi algusesse, öeldakse, et see on mulle ainult hea, et ma peaks elama uuesti läbi minevikku, selle asemel et edasi liikuda,” kirjutab Rebane „Am I a Joke to You’d?” tutvustavas tekstis. „Ma võin oma eluga igapäevaselt hakkama saada, aga ma ei tunne, et ma jääksin sõjaväes mentaalselt sellisele toredale tasaväljale, kus ma parasjagu olen,” tunnistab Karl-Christoph mulle. Olgu öeldud, et aega teenima teda lõpuks ei saadetud. Kaks nädalat enne ERKI Moeshow’d läks ta kolmandat korda arstlikku komisjoni, kus temalt küsiti esimest korda, kuidas tal läheb. „Tegelikult nad väga ei uuri selle kohta, kuidas inimesed ennast päriselt tunnevad. Võtavad su paberid lahti, löövad templi sisse ja järgmine. Sellel päeval oli tööl üks meespsühhiaater, kes päriselt hoolis,” meenutab Karl-Christoph päeva, mil ta teenistuskohustusest vabastati.

Edu saatis ka Karl-Christophi kollektsiooni, mis pälvis ERKI žürii eriauhinnana äramärkimise Poola Vogue’is. Estonian Fashion Festivalilt näpsatud võit lennutas ta aga rahvusvahelisele noorte disainerite konkursile Kiievis. „Am I a Joke to You’ga?” tahtis Rebane luua võimalikult abstraktseid vorme selle kohta, mida võiks kujutada endast toksiline maskuliinsus: „Ma ei tahtnud, et see oleks lihtsalt must või sünge. Loogiline oleks kujutada sõjaväevastasena verd või nutvaid inimesi, aga tahtsin hoopis, et see näitaks värvidega, mida mina tunnen või milline ma ise olen.” Nii näebki kollektsioonis ülisuurte õlakutega jakke, mis viitavad Karl-Christophi pilgu vahendusel n-ö „kapiks muutumisele”. Samuti on läbivaks motiiviks värviline konfett, mis seostub disainerile sõjaväeparaadidega, ning näha võib ka kleiti, mis on kaetud ohtrate värvitud padrunitega, mille Rebane koos ema ja ta tüdruksõbraga Haapsalu lähedalt metsast korjas.

Taaskasutus ihaldusväärseks

Oma isikliku loo riietesse põimimise kõrval on Karl-Christophile oluline teema taaskasutus. Tema Instagrami kontot jälgides olen sattunud peale fotodele, kus disainer istub suures riidejääkide hunnikus või presenteerib mõnelt kogumisretkelt leitud kraami. Ja mitte ainult, Karl-Christoph on võtnud enda eesmärgiks nimelt muuta seda, kuidas me taaskasutatud materjalidest valmistatud rõivastest mõtleme. Kui juba „Am I a Joke to You?” oli loodud suuresti jääkidest, siis jõulude paiku välja tulev uus kollektsioon on seda veel rohkem, ainult mõnda toodet ei saanud sel moel valmistada. Väikest detaili, mis on valminud kõrvaklappide kummipatjadest, saan näha minagi. Rebase arvates on eesti disain jäänud kinni sellesse, et taaskasutatud rõivad ei ole väga eristuvad. Tema siht on mängida erinevate kangaste ja tekstuuridega, disainida riideid, mis oleksid ihaldusväärsed, kuid samal ajal ka eetilised.

Kuigi Karl-Christophi sõnul ei ole tegu masstoodanguga, on see kindlasti huvitavam lähenemine ning ta loodab, et äkki saab sellest alguse ka suurem liikumine. Sellega seoses uuelt kollektsioonilt saladuskatet kergitades poetab ta vihje, et soetas Humana 50 sendi päevalt kuus nahktagi, mida ta materjalidena kasutada plaanib: „Palju on juttu sellest, et kasutada tuleks kunstnahka ja muid materjale, mis ei ole loomsed, kuid samas jääb palju loomseid rõivaid kasutamata ja ma arvan, et see on veel suurem raiskamine. Ma leian, et kui nahk tuleb eetilisest kohast, siis tegelikult on see okei, sest ka kunstnahk on lihtsalt nafta. Kes siin tegelikult loodust reostab?” küsib Karl-Christoph. Samas ta lisab, et üks asi, mida ta pooldada ei suuda ning isegi kaltsukast ei ostaks, on karusnahk: „Seda on kuidagi valus vaadata.”

Samamoodi meeldib Karl-Christophile mängida sooneutraalsuse kontseptsiooniga, mis kaldub Eestis tema arvates jällegi kuskile halli pusa maastikule: „Minu jaoks on sooneutraalsus pigem miski, mis on lahe. Miski, kus on esindatud nii maskuliinsus kui ka feminiinsus, mitte neid ei ole ära kaotatud, nii et järele jääb hall mass.” Ta lisab, et üritab alati mõelda sellele, et tema loodu oleks värske ka viie aasta pärast: „Keegi ei taha, et ta disain lõpetaks kuskil maa all või prügikastis. Ma soovin luua midagi, mis jõuab minu kapist kellegi teise kappi ja jääb sinna tükiks ajaks.”

Kui viskan pilgu Karl-Christophi portfooliole, siis selgub, et kunst on põimunud noormehe eluga kõikvõimalikes vormides. Haapsalus gümnaasiumis käies anti talle üsna vabad käed laulu, tantsu ja performance’it hõlmava moe-show korraldamiseks, lisaks sellele on ta tegelenud fotograafiaga ning andnud välja luuleraamatu „Artokraatia”, millele on tuleval kevadel järge oodata. Küsin Karl-Christophilt, kas ta usub, et tegeleks ka siis kunstiga, kui oleks üles kasvanud hoopis Tallinnas. „Ma arvan, et ma tegeleks ikkagi kunstiga, aga võib-olla mingi muu erialaga, näiteks performance’iga. Minu hing lihtsalt vajab maal elamist, nii et selles suhtes olin ma väga õiges keskkonnas. Suurt inspiratsiooni pakub ikkagi just see, mida kogesin maal, kuid ka mu laia mõttemaailmaga perekond, kellest pool on veidi konservatiivsemad, teised vabamõtlejad. See argumenteerimine ja viis, kuidas me maailma näeme, on äärmiselt innustav,” vastab ta.

Vaata lisaks Karl-Christophi kodulehelt.