Katrin Aasmaa (snd 1995) on nooruke moelooja, kes on keskendunud oma loomingus just meestemoe disainimisele.

Aasmaa maailmas tähendab see unisexʼi, mitte klassikalisi pintsakuid ja viikareid, ning ei maksa üllatuda, kui massiivsete bomberʼite ja nahast pükste kõrval astuvad püünele kleidimõõtu jakid, pluusid ning isegi seelikud, kord kaunistatud Aasmaa käekirjale omaselt venekeelsete parasiitsõnadega, siis aga joogikõrtekogumitega. Oma inspiratsioonigi leiab ta eesti ja vene kultuuri kokkusulamisest, Lasnamäelt ning keskturu kandis patseerivatelt tegelastelt, kes laveerivad hea ja halva maitse piiril. Kulminatsiooniks tõid need ideed talle hiljaaegu ka selleaastase Hõbenõela nominatsiooni.

Disainipisik tärkas sinus juba lapsepõlves, kuna su ema, kes töötas samuti moevaldkonnas, vedas koju erinevaid moeajakirju. Edasi tuli juba osavõtt kooli moe-showʼst. Kellele olid su esimesed disainid mõeldud ning millised need sinu mäletamist mööda olid?
Päris esimesed esemed olid Barbie’dele, tehtud mu vanadest roosadest sokkidest. Kooliaegsed kollektsioonid olid valmistatud peamiselt sugulaste vanadest riietest, kaltsukaleidudest ja kodus vedelevatest asjadest. Mäletan ka piisavalt palju värvilist tülli, kilinaid ja kolinaid. Aga algusest peale on olnud mu missioon kantavus.

Su esimene kollektsioon „Pää tegeminõ” sai ainest eesti folkloorist ning setu ehetest. Kui palju sa riiete loomisel üldiselt ajalukku vaatad ning kas sul on ka lemmikajastuid?
„Pää tegeminõ” sündis EKAs teisel õppeaastal etnograafiakursuse raames. Lisaks eesti rahvariidele on seal ka tšuvaši traditsioonilisi elemente, näiteks lillelised pulmapärjad. Aga üldiselt uurin ikka, mis enne mind on tehtud. Nagu öeldakse, et kes ei tea minevikku, sellel pole tulevikku. Kõikidel uutel trendidel on tegelikult tekkepõhjus minevikust/ajaloost. Lemmikut ma praegu välja tuua ei oska, sest igas ajastus on erilisi pärle.

„How to Coexist” on samas kantud väga populaarsest slaavi esteetikast. Kuidas sa ise selle postsovetliku subkultuuriga suhestud ning kui palju sa selle tekkepõhjuseid oled uurinud?
Ma arvan, et läänemaailmale ning inimestele, kellele nõukogude aeg on kauge ning võõras, on kirillitsa lihtsalt eksootiline ja avastamata maailm, näiteks analoogne hullustus on olnud ka hieroglüüfidega, kuid arvatavasti on ka see nende jaoks mööduv trend. Meile, kes me elame igapäevaselt Ida-Euroopa kultuuriruumis, on see aga tavaline osa elust ning jääv nähtus. „How to Coexist” sündis soovist lahendada eesti-vene noorte integratsiooniprobleeme. „Davai” – sama nime kannab ka mu ready-to-wear-kollektsioon – on küll venekeelne sõna, kuid paljudele eestlastele täielik parasiitväljend, mida põimime enda emakeelde. Nii leidsingi selle kaudu ühtse pidepunkti ning arendasin ideed Lasnamäe näitel edasi.

Kuidas vene noored selle kollektsiooni vastu on võtnud?
Minu loomingut kannavad paljud erinevatest rahvustest inimesed, sealhulgas eestlased ja venelased, ning leian, et see ongi indikaator, et olen suutnud oma mõtte edasi anda.

Kas moel on sinu jaoks sel juhul ka poliitiline tähendus? Milliseid sõnumeid see veel kannab?
Absoluutselt, moel on poliitiline tähendus, eriti oli see tõsi minevikus. Olen kuulnud lugusid, kuidas näiteks vanaema klassiõel tuli paksu pahandust, sest tal oli seljas sinimustvalge kleit. Tänapäevases kontekstis on mood minu jaoks seotud pigem sõnavabaduse ning eneseväljendusega. „Davai” ei kanna endas poliitilist sõnumit, vaid tuletab meelde, et hoolimata erinevustest oleme kõik inimesed.

Sinu viimane kollektsioon „Bomchic” on võtnud snitti keskturu kandis ringipatseerivatelt tegelastelt. Mis sind nende puhul kõnetas?
Peamiselt kõnetasid mind kombinatsioonid, mis vaaruvad hea ning halva maitse piiril – ei saanudki lõpuni aru, kas tegemist on maitselageduse või täieliku geniaalsusega. Lisaks ka palju ülepakutud blingi ning ootamatuid aksessuaare, mis lihtsalt panid itsitama. Minu isiklik lemmik, keda kohtasin, oli 40ndates meesterahvas, kes kandis maikat, viigipükse, sandaale ja sokke. Peas olid alati jalgratturi stiilis päikseprillid ning kõrvaklapid, millest tuleva mussi saatel ta puusasid liigutas.

Lasnamäe ja keskturu oled sa nüüd läbi käinud. Kas Tallinn ja selle erinevad inimkihistused on miski, mis sulle ka tulevikuks ainest pakub?
Jah, loomulikult, Tallinn on mulle juba 22 aastat kodu olnud ning siin on veel palju jutustusi. Etteruttavalt võin öelda, et järgmisena võtan luubi alla Mustamäe (kus korter on aus ja hea, ilma euroremondita).

Sinu riiete juures on väga palju ka erinevaid huvitavaid materjale ja detaile, näiteks plastkõrred või väga suured lukud. Millised materjalid sulle eriti meeldivad?
Kindlat lemmikut mul pole. Pigem meeldibki katsetada ootamatute vahenditega, mis enamasti on väga käepärased.

Mis on sinu arvates praegu kohaliku moemaailma suurimad plussid?
Hea on see, et ägedaid noori moeloojaid on palju, nüüd tuleks tegeleda sellega, et nad nähtavaks teha! Kindlasti tasub silma peal hoida EKA moedisaini Instagramil, kust leiab infot ürituste, näituste ning projektide kohta, milles meie noored andekad moeloojad esindatud on!

Mida pead praegu kõige ägedamaks trendiks või suunaks meestemoes?
Kleitide ja seelikutega eksperimenteerimine on cool. Üldse tundub, et mehed on muutunud riietuses julgemaks, mis annab mulle disainerina palju rohkem mänguruumi!

Tutvu Katrini töödega siin.

Katrini uut kollektsiooni „VELTA” näeb 26. mail HALLis toimuva ERKI Moeshow finaalis.