Põneva isikliku ja tunnetusliku käekirjaga Laivi Suurväli arvab, et ta on moedisainer eelkõige siis, kui keegi ta töö vastu huvi tunneb. Juba Eesti Kunstiakadeemias moedisaini eriala bakalaureuseastme lõpetamise ajaks aastal 2012 oli Laivi jõudnud esitleda oma kollektsioone nii Eestis ERKI Moeshowl kui ka Soomes (Näytös 11), Lätis (Habitus Baltija) ja Leedus (Mados Infekcija). Isikliku käekirja kujunemisel omas tähtsat rolli ka vahetusaasta Helsingis Aalto Ülikoolis. Praegu on Laivi praktikal Boris Bidjan Saberi moemajas Barcelonas.

Millal ja miks sind mood huvitama hakkas?

Tüdrukuna kogusin moeajakirjadest pilte, mis mulle meeldisid. Pärast gümnaasiumi lõpetamist läksin Londonisse ajakirjade kujundamist õppima. Seal sain aru, et soovin rohkem pildi sisse – tahan osata ise riideid õmmelda.

Kas sa oled mõelnud ka mõne teise eriala peale?

Mind huvitab visuaalne eneseväljendus – joonistamine, trükiste kujundus, tekstiilid, kultuurid ja kombed, tulevik… Riided iseenesest ei paelugi mind nii palju, vaid just nende tunnetus.

Sul on väga huvitavad inspiratsiooniallikad. Kuidas sa nendeni jõuad ja mis sind loominguliselt liigutab?

Paratamatult on looming täis eneseotsingut. Ma olen ise enda töö teemaks, sest püüdlen sügavama enesetundmise poole. Naudin väga ka joonistamist ja leian, et tänu selle oskuse harjutamisele olen saanud kätte väga nauditava vabaduse. Tajun mõttes keha kontuure ja neid paberile pannes langevad rõhud tihti samadesse punktidesse. Joonistuse puhul on emotsioonid tugevad. Seda tunnetust püüan kanda ka riietesse. See kõik on väga mänguline. Ma valmistan riideid iseendale ja saan neid kandes aru, mida tahan muuta. Mugavus ja meeldivad kangad on primaarne, aga läbi töö püüan mõista lähemalt ka seda, mida uus rõivas kandjale pakkuda võiks.

Kirjelda oma tööprotsessi. Millest sa alustad, kas kontseptsioonist, materjalist või mingist tehnoloogiast?

Praegu töötan igapäevaselt materjalidega. Mul pole kodus õmblusmasinat, seetõttu hoopis koon ja katsetan naha värvimist ning käsitsi õmblemist. Tulemuse puhul proovin jõuda võimalikult lähedale oma soovidele, seega on poekangastega raske rahul olla. Olen eksperimenteerinud materjalidega sestsaadik, kui oma tööd alustasin. Ühest küljest annab see lähedus objektiga ohjad maksimaalselt minu kätte, samas viivad mäng ja vabadus, mida endale luban, uute tulemusteni, mida alati ette ei näe. See sundimatus ja asjade loomulik kulg on minu jaoks aus ja võluv. Eelistan naturaalseid, villaseid ja puuvillaseid materjale. Mõnikord värvin ka lõngad ise. Põnev on töötada lähedaste toonide erinevuste ja tekstuuridega.

Mis on sulle moedisaini juures kõige tähtsam? Mis hoiab sind keskendununa?

Minu jaoks pole oluline moedisain, vaid vabadus kujundada läbi asjade oma keskkonda.

Milline on sinu keskkond?

Mu kodu on ateljee, kus ma iga päev elan. Ma kujundan ruumi enda ümber, see on pidev protsess, looming, mis pakub uusi ideid. Kohe, kui sisse kolisin, värvisin seinad valgeks, nagu olen harjunud. Hiljem lisasin mõned pildid. Olen tahtnud ammu seinale joonistada, siin toas oli julgust seda esimest korda katsetada. See meeldis mulle, nii et nüüd täiendan oma loodut pea iga päev. Joonistan juba ka lakke, sest seinad on täis. See tuba on mind täis! Ja seal veedetud aeg pakub nii palju uusi mõtteid. Hääled on ka tugevad, see on põnev – mu toa lae sees elavad nimelt nahkhiired.

Millisena näed moedisaini hetkeolukorda ja enda osa selles?

Ma ise olen sellest tsüklist täiesti väljas. Minu protsess on aeglane ja rahulik ning ma usun selle võimalikkusesse.

Praegu oled praktikal Barcelonas Boris Bidjan Saberi juures. Millist rolli on mänginud sealne elu su isiklikus loomingus ning arengus?

Nad on andnud mulle suure vabaduse teha seda, mida soovin. Ja nauditav on see, et asjad, mida pärast tööd kodus iseenda jaoks loon, sobivad ka töö juurde. Borisi loomingus tajun samu väärtusi, mida isegi hindan. Ja huvitav on olnud näha siin kohapeal arengut ta esimestest riietest kuni praeguseni. Boris on saavutanud nüüdseks selle, mida ta on soovinud, ja püsib rohkem paigal. Minu jaoks on innustav proovida edasi minna, püüda enda ideid kaugemale viia.

Kas sa lähtud oma loomingus pigem kunstilisest kui tööstuslikust protsessist?

Seisan tööstusest kaugel. Mu looming on mõeldud inimeselt inimesele. Pea sama kehtib ka siin praktikal, see on äärmiselt meeldiv. Kõik riided valmivad disaineri lähedal. Juba esimene idee, mille ma Borisile kudusin, meeldis talle ja praegu kootakse mu näidise põhjal meeste kampsunite, lühikeste pükste ja villaste sokkide seeriat. Näen esimest korda, kuidas mu loodud eset paljundatakse.

Millised on su plaanid tulevikuks?

Mu unistuseks on paremad tehnilised tingimused tööks – ruum, laud ja masinad kodus, selline lihtne soov.

Aga kui palju sa oma edasisi tegemisi praegu Eestiga seod?

Asukoht pole eraldi eesmärk, olen läinud ära siis, kui olen näinud paremaid võimalusi enese täiendamiseks. Peamiselt igatsen lähedasi.