Okasroosikese lossi kõledatele koridoridele kontrastiks avanevad sealsete uste taga hoopis teised reaalsused ning ühe neist moodustab LE60, eraldiseisvalt Carl-Robert Kagge ja Kert Viiart. Naljatledes võib öelda, et tegemist on emotsionaalsete poistega, kellele meeldib käsitööd teha. Tõsisemalt on LE60 erinevaid valdkondi ühendav kooslus, kelle loomingu alus on grafititaust, graafilise disaini kogemus, pigem kunstnikele omane suhtumine ja illustratsioonid.

Millal ja kuidas te omavahel tutvusite ning kuidas sai alguse LE60?

Kert Viiart: Tutvusime aastal 2004 või 2005, põhimõtteliselt hakkasime siis koos joonistamas käima. Mingisugused teadlikult koos tehtud asjad valmisid 2011. aastal, kui Carl korraldas KONTi(1). Esimesed päris läbi mõeldud tööd, mida me tegimegi ühiselt, sündisid aastal 2012, enne seda kui ma Berliini läksin. Siis ei olnud see meie jaoks enam tavaline grafiti joonistamine, vaid pigem illustratsioon.

Carl-Robert Kagge: Mõnes mõttes sai LE60 minu jaoks alguse grafiti joonistamisest, rulaga sõitmisest ja noorena kampades liikumisest, kui oli loogiline, et minul ja mu kolmel sõbral on mingisugune crew. See on nagu noorusajast jäänud jõudude ühendamine. LE60 sündis enne Prosessifestivaali(2) 2013. aasta kevadel. Kui Kert Berliinist tagasi tuli, mõtlesime, mida edasi teha, ja festivalist tingitud deadline oli meile väga vajalik. Kuna alguses polnud meil midagi, pidime korraga kõike tegema: kodulehe üles panema, portfooliosse töid looma, valmisid ka meie esimene särgikollektsioon ja trükis „Industrial Playgrounds”.

K.V.: Me panime sellesse nii palju energiat ja see läks väga mõnusalt käima. See oli nagu esimene päris käega katsutav asi.

Millest tuleb nimi LE60?

C.K.: Nimi on ikkagi seotud meie taustaga seal õues. Mingid sõnamängud ja varjunimed, mis grafitikultuuris esinevad. Põhimõtteliselt tähendab see lihtsalt lego, aga kuna seda ei saa niisama kasutada, siis tegime selle pooleks: g-st sai 6 ja o on 0. See on visuaalne sõnamäng.

K.V.: Seejuures on naljakas, et paljud inimesed ei saa aru, kas see on LEGO või LE60, öeldakse „lego”, „lesixty” või „lekuuskümmend”. Minu arvates kuulub ka see nime juurde.

Carl, sa oled õppinud EKAs graafilist disaini ja Kert tekstiilidisaini. Kuidas on teie grafititaust nende erialavalikutega seotud ning kui palju see teie praeguseid tegemisi mõjutab?

K.V.: Ülikooli astudes polnud ma kindel, mida teha tahan. Tekstiil sai valitud seepärast, et siiditrükk tundus tol hetkel kõige põnevam, sellega saab nii palju erinevaid asju teha. Kuid tekstiiliõpingute ajal valminud tööd on rohkem illustratsioonipõhised. Ma pole end kunagi tekstiilidisaineriks pidanud, pigem olen kasutanud elemente, mis on ka graafilise disaini puhul läbivad. Aga grafiti koha pealt… Mina ei mõtle grafitile, kui me oma asju teeme.

C.K.: Mina konkreetselt jõudsingi graafilise disaini juurde grafiti kaudu. Oleme arutlenud, mida me praegu teeksime, kui poleks kunagi grafitiga tegelema hakanud. Alustasin sellega 13-aastaselt. Siis ma tõesti iga päev joonistasin ja ühtlasi mõtlesin, et ju see võib kuhugi välja viia. Meie eesmärk ei olnud luua graafilise disaini stuudiot, kui me Kerdiga koostööd tegema hakkasime. Me lihtsalt joonistasime koos ja tegime erinevaid asju. Kuidagi juhtus nii, et lisaks illustratsioonile tuli ka rohkem graafilise disaini töid juurde. Aga see grafiti asi, me ei pretendeeri sellele. Me joonistame küll seinale, aga see on illustratsioon. Kannuga(3) joonistamine on lihtsalt üks meedium.

Aga milline on graafilise disaini roll teie loomingus?

C.K.: Graafiline disain on visuaalne kommunikatsioon. Aga me teeme ka palju illustratsioone, millel pole sellist suunatud lõppeesmärki. Pigem on oluline eksperimenteerimine trükivõimaluste ja -vahenditega. Üritame sellist katsetamist ka graafilises disainis rakendada, aga ma kindlasti ei arva, et oleme graafilise disaini stuudio.

K.V.: Meil on küll graafilise disaini töid, aga võtame seda teisiti. Inimesed pöörduvad meie poole just tänu meie visuaalsele keelele ja illustratsioonidele.

C.K.: Kui vaadata näiteks Animated Dreamsi identiteeti, siis selle puhul oli põhiline argument meie enda stiil. Mõnes mõttes võib öelda, et oleme nagu kunstnikud, kuna meil on oma kindel asi, mida me arendame, oma ideed, statement’id. Inimesed, kellega me koostööd teeme, usuvad samadesse asjadesse ja ei ürita panna meid tegema midagi, mida nad ise tahavad.

K.V.: Näiteks Rundumi puhul on meile praktiliselt täiesti vabad käed jäetud.

C.K.: Meid ikkagi usaldatakse esimesest aastast saati. Siis oli identiteet pigem vähem eksperimentaalne ja üsna konkreetne. Vahepeal katsetasime rohkem, pannes rõhku visuaalsele küljele, kuid praegu on meil üks formaat, üks font, mis on olnud juba kaks aastat, mingid värvid, millega me kunstnike visuaale kasutades mängime. Minu jaoks ongi graafiline disain mingil määral nagu muusika sämplimine. Võtad mingid elemendid ja miksid need kokku.

Milline teie omavaheline koostöö välja näeb?

K.V.: Kõigepealt me mõtleme ja arutleme ideepõhiselt. Kui see on paigas, siis vormistamise osa toimib nagu tööjaotus ikka. Päris palju asju sünnib muidugi ka emotsioonide ajel, näiteks viimased „Humuse” särgid ja plakatid.

C.K.: Kui emotsioonidest rääkida, siis mina olen just emotsioonide ajel toimiv tüüp ja Kert on natuke külmema kõhuga. Ma vahepeal unustan mingid mõõtmed ära ja tahan kõigile pakkumistele „jah” öelda. Selles suhtes tuleb siin ka koostöö olulisus välja, et on olemas inimesed, kellega arutada.
Kui rääkida protsessist, siis meil tekkis Berliinis komme – ma lausa imestan, et see töötab – üksteise tööd jätkata. Kui mina elasin Berliinis ja Kert Tallinnas siis niimoodi meie koostöö toimiski. Muidu algab identiteedi loomise protsess minu jaoks mingisuguse fondiga, Kert vaatab, milliseid mustreid ja värve kasutada, ja mina valin näiteks paberi. Kuidagi niimoodi see töötab.

K.V.: Teist tüüpi asi, mida me nüüd alates sügisest koos teeme, on workshop’id ja loengud kunstiakadeemia graafilise disaini osakonnas.

C.K.: See on meie omavahelise töö oluline osa. Praeguseks oleme teinud siiditrüki workshop’i ja linnaruumiprojekti. Põhjus, miks õpetada on mõnus, on see, et antud protsessist on võimalik palju ka ise õppida. Me ei soovi ennast tudengitest distantseerida, nagu oleksime need, kes teavad, ja tudengid mitte. See on samuti nagu koostöö, tudengitel on hoopis teistsugused mõtted.

Teie tööprotsess tundub küllaltki spontaanne. Kui palju te mõtlete sellele, mis edasi saab?

C.K.: Mina usun sellesse, et ükski asi ei teki niisama. Kõigega tuleb tööd teha ja midagi peab ära andma, et vastu saada. Me teeme asju seepärast, et meile meeldib neid teha. Ühel hetkel viib see uutesse kohtadesse ja pole vaja põdeda, alati tekivad uued asjad ja mõtted, mida ellu viia.

K.V.: Juba ongi viinud.