Pamela Peepson on oma kollektsioonidega eneselegi ootamatult nii kohalikes kui välisilma väljaannetes kajastust leidnud. Viimaste hulka kuuluvad näiteks whatafashion.com, fuckingyoung.es ning isegi WGSNi trendiennustused, rääkimata erinevatest näitustest, kus on olnud võimalik Pamela tekstiiliteoseid näha. Hiljuti lisandus sellesse ritta noore disaineri arvamine SÄSI nominentide hulka. Pamela ise eelistab ajada oma asju vaikselt, jõuda juhuslikult ettearvamatutesse kohtadesse ning nautida elukogemusi.

Kuidas sa tekstiili ja rõivasteni jõudsid?

Õppisin Tallinna Ülikoolis kunstiõpetust ja pärast lõpetamist mõtlesin spetsialiseeruda. Tegelikult tahtsin moedisaini erialale minna, aga ei julgenud, kuna mul polnud ette näidata ühtegi kollektsiooni ega stilistikat. Lihtsam tundus minna tekstiili õppima, kuigi ma polnud ka sellega otseselt tegelenud. Esimene aasta oli rohkem sissejuhatav ning rõivastega ma kohe tegelema ei hakanudki. Vahepeal võtsin hoopis kaks aastat vabaks ning läksin kutsekasse rätsep-stilisti eriala omandama. Tegelikult oli see kõik lihtsalt ajastuse ning asjade parim kokkusattumus. Jõudsin arusaamani, et tekstiilist saan kõik vajalikud eneseväljendusoskused ja tehnilised teadmised, mis andsid võimaluse teha asju ise algusest lõpuni. Ja kuna mul olid ka rätsepa baasoskused olemas, suutsin endale raskemaid eesmärke püstitada ning neid ka teostada.

Sa oled keskendunud meesterõivastele. Miks just selline suund?

Võib-olla tuleneb see sellest, et ma ise pole mees (naerab) ja see pakkus väljakutset. Aga tegelikult tundub mulle, et naisteriideid on niigi palju, milleks peaks olema vaja veel üht tegijat?! Meesterõivaste disaini maastik on Eestis natuke väiksem ja enda loomingu puhul oli tähtis, et kui ma juba hakkan midagi tegema, siis ei tohiks see mulle ülekuhjamisena tunduda. Kannan ka ise palju meesteriideid. Nendes tuleb rohkem esile mugavus – avarad lõiked ja praktilisus.

Millistest põhimõtetest sa disainimisel lähtud?

Üks on kindlasti see, et ma tahan teha midagi, mida ma varem teinud ei ole, et oleks võimalus protsessist maksimaalselt õppida. Viimase kollektsiooni „REARVIEWMIRROR” puhul katsetasin kangavärvimisega. Aga… (Mõtleb) Mul tekivad projektidega tavaliselt mingisugused kinnisideed, et ma lihtsalt pean need ära tegema. „REARVIEWMIRROR” oli näiteks seotud ühe muusikadokumentaaliga ja pärast selle nägemist oli mul kollektsioon põhimõtteliselt peas valmis. Sain sellest lihtsalt nii palju inspiratsiooni.

Ühtlasi on minu jaoks iseenesestmõistetav töötada võimalikult praktiliselt ja säästlikult, näiteks erinevaid olemasolevaid materjale kasutades. Mängin neist lähtuvalt tekstuuride ja pindadega, mistõttu võib tegumood iseenesest väga lihtne olla. Olulised on ka kvaliteet ja mugavus. Mulle meeldib, kui inimesel on riideesemega nii hea olla, et ta ei tajugi seda enda seljas; kui on saavutatud tase, et see ei piira teda. Kui keegi kannab näiteks minu kõige mõnusamast puuvillast disainitud T-särki ja see muudab heas mõttes inimesele endale üllatuslikult ta enesetunnetust, siis on see päeva tipphetk – kõige toredam tunne.

Mis on sinu arvates praegu moedisaini probleemid?

Hakkame kohe rahast rääkima (naerab). Ma arvan, et need vastused on päris mitu aastat samad olnud – raha ja management. Pikemat juttu pole. Ma ise üritan kuidagi vaikselt teha neid asju, ilma et ülejäänud elu selle tõttu kannataks. Ma ei tahaks ega saaks loobuda kõigest, et keskenduda ainult ühele, see on liiga riskantne. Tegutseda tuleks tasakaalukalt. Muidugi sooviksin oma tegemistest ära elada, aga loominguline vabadus peaks jääma – ükskõik milliseks see lõpuks kujuneb. Võib-olla tegelen järgmisel aastal juba millegi uuega, aga tõenäoliselt on moe, tekstiili ja kostüümidega seonduv see, millega jätkan, kuna see toob huvitavaid projekte ja on vaheldusrikas. Ma natuke kardan 100% enda asjale pühenduda, kuna võin sellest ära tüdineda. Üritan püsida piiri peal, tegelen sellega nii palju, kui mulle meeldib, siis võib-olla mõned kuud ei puutu üldse ja hiljem tulen selle juurde tagasi. Nii jäävad asjad värskeks ja põnevaks.

Sa oled maininud, et Eestis on hea olla, aga milles see heaolu just disaineri vaatepunktist täpsemalt seisneb?

(Mõtleb) Kontaktid. Ma arvan, et kontaktide loomine on väga lihtne, ja niivõrd-kuivõrd tootmine, asjade tegemine, sest kõik on hästi lähedal. See on mingil määral mugavustsoon, mis käib tõusude ja mõõnadega. Mul on väga vaja enda ümber kogukonda, kellelt ma saaksin tagasisidet ja kellega oleks võimalik vahetult suhelda ning oma tegemisi jagada. Kuigi ma olen palju reisinud, ka üksinda, siis praegu tunnen, et tore on ka paikne olla. Ma ei taha tingimata ka homme maailma vallutada.

Mis sind inspireerib?

Elukogemused, enda mugavustsoonist väljaastumine – julgus öelda „jah” asjadele, mis ei tundunud võib-olla varem nii minulikud või näisid kohati võimatud. Ma ei läheks oktoobris iga päev välja kuhugi telkima, aga tegelikult on see täiega lahe – eriti toredate ja usaldusväärsete inimestega. Uued kogemused, juhuslikkus ja kõik, mis viib sind kuhugi, kuhu sa ei osanud arvata, et võiksid jõuda. Spontaansed sündmused elus.

Millega sa praegu tegeled?

Praegu tegelen stilistikaga, teen erinevaid projekte, reklaame ja ka individuaalset stilistikat. Aga tegelikult on pooleli ka üks salaprojekt, mis ei ole seotud rõivastega, küll aga disainiga. See on jälle üks eneseületust nõudev asi.