Raili Keiv turgutab oma loominguga kodumaist tarbekeraamikat ning laulatab omavahel isegi portselani ja betooni.

Järjekordne sünnipäev pereringis. Enne külaliste saabumist avatakse võtmega massiivse puhvetkapi uks, mille taga peidavad end nõukogude ajal kokku ostetud lauanõud, mis pole küll eriti uhked, kuid pannakse pidupäeval ikka ja alati lauale. Teiste hulgas ka roosakaslillade rooside ning meelespeasid meenutavate lilledega kaunistatud portselanist tassid ja taldrikud, mis tekitavad minus siiani lapsepõlvenostalgiat. Sama nostalgia tärkab minus siis, kui märkan keraamikule ja tootedisainerile Raili Keivile ARSi kunstilinnakus asuvasse stuudiosse külla minnes laual Jonnipunniks ristitud kumera põhjaga tassi, mille siseküljel õitsevad needsamad roosid. See muster, nagu Raili ütleb, on pärit ühe Saksa portselanitehase siiditrükkide ülejääkidest, mis talle seal praktikal olles kätte sattusid. Nüüd sellesama pisikese kokkusattumuse peale mõeldes tekib endalgi küsimus, milline on meie generatsiooni suhe sellise justkui iseenesestmõistetava nähtusega nagu tarbekeraamika. Kas see on meie jaoks järjekordne kohmetuse ohvriks langenud supitaldrik ja riiulil tolmu koguv lillevaas või hoopis miski, mida ka tulevaste põlvede jaoks hoolsalt klaasi taga hoida?

Portselan kohtub betooniga

Raili Keiv, kes on tudeerinud Eesti Kunstiakadeemias nii keraamikat kui ka tootedisaini ning täiendanud end vahetusüliõpilasena Kopenhaagenis ja Saksamaal, Euroopa portselanitööstuse hällis, sõnab, et paljuski mängib siinse tarbekunsti saatuses rolli selle ajalugu. Kui nõukogude aja lõpupoolel hinnati veel väga näiteks ARSi kunstikombinaadi toodangut, siis 90ndatel hakkas süsteemi muutumise ja piiride avanemise järel tulema müügile odavamaid ja kehvema kvaliteediga tooteid, kuid ka head Lääne disaini, ning keraamikutel oli raskem ellu jääda. Raili sõnul on tarbekunst aga viimase kümne aasta jooksul uuesti pead tõstma hakanud – on rohkem neid, kes sellega tegelevad, ja neid, kes väärtustavad kodumaist disaini. Kuigi Skandinaaviaga pole olukord võrreldav, on asjad siiski hüppeliselt paranenud. „Mitte ainult keraamikadisainis, vaid disaini vallas üldse. Kui vaadata, mida inimesed ostavad ja kannavad, siis ilmselt on kõik märganud, et kümme aastat tagasi olid need kallid välismaa brändid, aga nüüd ostetakse eesti kaubamärke, eriti teevad seda noored inimesed. Tundub, et midagi on muutunud,” nendib ta.

Raili enda tööde keskmes on just tarbekeraamika, spetsiifilisemalt lauanõud, ning kuigi tema peamine töövahend on portselan, sest „see lihtsalt on nii perfektne”, intrigeerib teda ka materjalide omavaheline dialoog. Nii on ta heitnud portselani ühte nii betooni, puidu kui ka metalliga, mille tulemuseks on näiteks betoonplaadi sisse integreeritud taldrikud, betoonkäepidemega kannud või puidu imitatsiooniga kruusid, vaasid ja taldrikud. See disain on korraga minimalistlik, kuid samas oma nutikate detaili- ja vormilahenduste ning kahe materjali sümbioosi poolest silmatorkav. Raili sõnab, et kõik tema seeriad on alati kontseptsioonipõhised ning saanud alguse mõnest näitusest või koostööst, millest sündinud esemeid ta hiljem vastavalt vajadusele kohandab. „Minu jaoks on oluline, et iga uus projekt oleks väljakutse ja minu jaoks huvitav. Vanade asjade kordamine ei paku mulle pinget,” ütleb Raili. Näiteks tegi ta EKA õppejõuna hiljuti kaasa Fotografiska projektis, mis keskendus nullkulu põhimõttel toidunõudele, lisaks on ta osalenud residentuuris Saksamaal Kahla portselanitehases, mille fookuses oli toitumiskultuuri muutumine ja selle tulevik, loonud Kehrwiederi kohvikule portselanist origami stiilis kohvifiltri jpm. Üheks tema uueks tooteks on näiteks õhutaimedele mõeldud väiksed vaasid, mille kohta ütleb disainer, et vähemalt taimede puhul ei teki kellelgi küsimust, kellele neid vaja on. „Suures plaanis ongi mu töö jaotatud kaheks. Üks on eksperimentaalne ja loominguline pool, mida ma naudin kõige rohkem. Teine on ideede kohandamine, ratsionaalne pool, kuidas neid asju kasutada ja mis neist edasi saab,” ütleb ta. Kuna Raili on õppinud tootedisaini, on just toote praktiline pool ja kasutusmugavus tema jaoks üliolulised.

Peegeldame disaineritena nii teadlikult kui ka tahtmatult seda ajastut, milles me elame.

Kui küsin Raililt, kas ta defineerib kuidagi ka oma tööde käekirja, vastab ta: „Ma arvan, et peegeldame disaineritena nii teadlikult kui ka tahtmatult seda ajastut, milles me elame. Kuigi võib mõelda, et kui palju sinna ühte vaasi ikka sisse saab panna, siis ideaalis võiks see nii olla. See on olnud keraamikale ka ajalooliselt omane, millele viitavad ka seda teemat uurinud arheoloogid.”

Tee eesti disainini

Raili sõnul mängib tema teekonnal disainerina märkimisväärset rolli tema välismaal veedetud aeg, nii õppimine Saksamaal Halles ja Taanis Kopenhaagenis kui ka õpingutejärgne elu Berliinis, mis aitas tal vähemalt oma väiksest konnatiigist kaugemale mõelda, end mitte nii väga teiste eesti tegijatega võrrelda, vaid positsioneerida ennast rohkem maailma mastaabis. Berliinis veedetud aja puhul peab Raili oluliseks just kooli tugisüsteemist väljaastumist ning kohanemist päriseluga. „Taanlased on teinud elu mugavaks ja heaks pigem iseendale, aga Berliinis tundsin ennast rohkem teretulnuna. Disaineri või kunstnikuna on seal väga inspireeriv olla ja inimesed on avatud. Mõttelend on nii vaba, et ei pea ennast piirama.”

Eelmisel kuul oli Raili üks neist, kelle töid esitleti Londoni disaininädala puhul Adorno virtuaalplatvormil ja -galeriis, mille üle Railil on väga hea meel. Ta mainib, et oli ka varem Adorno asutajaga arutlenud, miks Balti riikidest midagi nende galeriisse kaasatud pole, ning sai vastuseks, et meie regioonis ei ole kureeritud unikaalsema disaini müügigaleriisid, mille kaudu siinsed disainerid nendeni jõuaksid. „Selles suhtes on meil Eestis mingid kohad täiesti täitmata, aga neid ongi väga raske täita, sest me oleme nii väiksed, meil ei ole selleks veel turgu välja kujunenud. Kui kunsti isegi mingil määral ostetakse ja selle olemasolust saadakse aru, siis eksperimentaalsem ja unikaaldisain on teiste valdkondadega võrreldes täitsa uus.” Meeldiva näitena toob Raili aga välja, et viimasel ajal on leidnud tee tema loominguni ja teinud tellimusi mõned suuremad kohalikud asutused, ning tal on hea meel, et teda on märgatud. See aitab tal ka enda stuudiot üleval pidada.

Kui kunsti isegi mingil määral ostetakse ja selle olemasolust saadakse aru, siis eksperimentaalsem ja unikaaldisain on Eestis teiste valdkondadega võrreldes täitsa uus.

Tärkavat huvi on Raili täheldanud viimasel ajal ka sotsiaalmeedias kodumaiste second-hand-tarbekunsti müüjate peale sattudes. „Mul on hea meel, et nad oskavad selle üldse üles leida, seda väärtustada ja inimesed seda osta. Sellist vormikultuuri ja kodumaist ajalugu on hakatud rohkem tähele panema ja hindama,” sõnab ta. Raili ise käib pigem välismaal materjaliaardeid jahtimas, kuid peamiselt nn visuaalse vormiotsingu eesmärgil. „Ma katsun asju ja vaatan, kuidas ning mis materjalist ja glasuurist on vorm tehtud. See on minu visuaalse mälu jaoks hea võimalus näha, kuidas midagi teha. Keegi on minu eest justkui ära katsetanud ja ma saan astuda sammu edasi sellest, kuidas varem tehtud on.”

Kohalik disain pole ainult toode, vaid dialoog ja kultuur, mis peegeldavad meid kogu ümbritsevas materiaalsuses ja kõigis valikutes.

Kui rääkida isiklikest lemmikutest tarbekeraamika vallas, ütleb Raili, et Eestis on talle alati meeldinud siinne keraamika grand old man Leo Rohlin, kelle vormitunnetust ta hindab, kuid konkreetseid lemmikuid tal enda sõnul pole. Pigem eelistab ta vaadelda oma lemmikdisaini riigiti ja kultuuriti. Eriti on ta kõige selle fänn, mida tehakse Jaapanis. „Seal on vormitunnetus minu jaoks hästi sümpaatne ja neid asju võib lõputult uurida. Ma ei tea, kas see tuleneb eksootilisusest, et nad on kuidagi nii eemal ja teistmoodi. Seal on väga kõrgelt arenenud vormi- ja materjalikultuur.” Raili loodab, et kunagi võiks Eestis näha sellist vaatepilti, nagu on praegu Kopenhaagenis, kus suvalisse kohvikusse sisse astudes peegeldub kohalik disainiajalugu vastu nii toolidelt kui ka segistitelt. „Mulle tundub, et see on Eestis valdkonniti erinev. Näiteks arhitektuuri vallas on võimalik head uut Eesti arhitektuuri rohkem tunnetada. Paljuski on see kinni selles, et meil on keraamikatööstust praegu suhteliselt vähe, kui palju need pisikesed tegijad ikka toota jõuavad, aga ma loodan, et seni räägivad need tööd ja objektid iseenda eest,” ütleb ta. „Kohalik disain pole ainult toode, vaid dialoog ja kultuur, mis peegeldavad meid kogu ümbritsevas materiaalsuses ja kõigis valikutes.”

Vaata lisaks: railikeiv.com