Toompeal asuv Toom-Rüütli 10 on olnud viimased viis aastat koduks Reval Denim Guildile – kodumaisele rõivabrändile, mille filosoofia nurgakivi ühtib keskaegses Tallinnas ehk tollase nimega Revalis tegutsenud gildimeistrite omaga – teha oma asja võimalikult pühendunult ja hästi.

Veebruari keskpaigas Toompeal uidates ei olegi vaja rohkemat kui vaid Riigikogu ees laiutavatest luksusautodest ning mõnest üksikust turistist mööda vaadata – ajalugu peegeldub siin iga nurga pealt ning visates pilgu Toom-Rüütli 10 vaateplatvormina toimivast hoovist all-linnale, peesitavad Tallinna punased katused südatalvest hoolimata üsna kevadele omase päikese käes.

Reval Denim Guildi sisse astudes tekib tunne, nagu oleks sattunud kellegi salongi. Sumedalt valgustatud ruumi põrandale on sätitud suur kuldse nikerdatud raamiga peegel, uhke sohva ja tugitool ning riiulitele on laotud hoolikalt valik Guildi teksapükse. Vastasseinast leiab aga kaabud ning mantlid, mis jätavad mulje, nagu teises toas oleks toimumas viktoriaanliku ajastu härrasmeeste viskiõhtu.

Tegelikult on see vaid üks osa Reval Denim Guildi identiteedist, milles domineerib klassikaline ja noobel stiil, mis on iga päev casual’i nägema harjunud silma jaoks justkui rännak eelmistesse sajanditesse. Selle erandiga, et samasse ajastusse on sattunud moodi looma üks innovaatilise, kuid samas traditsioone austava sädemega seltskond – Joan Hint, Sten Karik ja Peep Vähi.

Mõned aastad tagasi MINU kahevärviliste teksadega, mis kannavad tänaseks nime Visionary Pants, alustanud ning kohaliku moetööstuse ukse lahti löönud Joani ja Steni sõnul toimus üleminek nimele Reval Denim Guild põhimõtteliselt üleöö. „Me oleme ajalooga palju kokku puutunud ja sügavalt me esivanemate loosse süüvinud. Kunagiste meistrite skraades seisis kirjas, et mittekvaliteetset kaupa ei kõlba välja anda – see oli tugevalt reguleeritud ning auküsimus oli anda endast parim. Ühel hetkel mõistsimegi, et see, kuidas meie täna rõivaid teeme, ei erinegi kuigivõrd sellest, kuidas neid kunagi gildimajades valmistati. Väike valgustav moment ning nii Guildi nimi kui ka olemus olid sündinud hetkega,” vestab Joan, kelle tõsisem huvi riidedisaini vastu sai alguse rohkem kui kümme aastat tagasi, mil ta tegeles keskaegse rekreatsiooniga. Teisisõnu valmistas ta ise rõivaid ja rõngassärke, turviseid, vibusid ja nahkvöösid ning sepistas isegi mõned pandlad. „„Reval” ja „gild” ei viita vaid keskajale, pigem meie brändi põhimõtetele ja filosoofiale. Meie lähenemine ei ole ainult riided, vaid kogu kontseptsioon, mis selle ümber on,” kirjeldab loomingu alustalasid Sten, kelle akadeemiline taust peidab endas hoopis inseneriharidust. „Ongi päris huvitav, et insener ja jurist peavad ühel hetkel täiskasvanuks saama, aga me ilmselt ei tahtnud,” kommenteerib finantsjuristi ametist disaini peale üle läinud Peep Vähi Reval Denim Guildi mõttelendu. „Me läheme ehk oma entusiasmi, vaimustuse, rõõmu ja loomingulisuse mõttes lapsikumaks, aga samas arvan, et väikesed lapsed võivadki olla palju suuremad visionäärid.”

Eelmise aasta lõpus tuli kolmik välja oma teise, „kujutlusvõime aedades” seikleva kollektsiooniga „Chapter Two”, mis läheneb ümbritseva atmosfääri poolest võlumaailmadele. Ideid sütitavaid faktoreid on palju, alustades lapsepõlvest ja lõpetades reisimisega. Viimase puhul tõstab Joan esile kohalike inimeste vibratsiooni, külastatavate linnade elemendid, arhitektuuri ja kas või tänavanurgal espressot mekkiva vanahärra. „Need õite pisikesed momendid, kui sa neid näed ja, veel enam, neid sisse hingad ja endast läbi lased, siis nad ka talletuvad,” sõnab ta. „Nüüd ongi küsimus, kas sa neid väikeseid asju üldse märkad,” lisab Sten.

Ühel sellistest reisidest kohtusid nad ka oma tänase koostööpartneri, Black Dandy nime all Pariisis tegutseva kingameistri Benjamin Mahhieddine’iga, kelle ateljeesse nad täiesti juhuslikult sisse sadasid. „Tal on Le Marais’ sarnane poeke nagu meil – analoogse atmosfääriga – ning just seal ta paljud oma kingadest teebki. Samamoodi väike pühendunud tegija ja selgus, et ka meie maailmavaated on täpselt samasugused,” räägib Sten. „Südamega lõpuni välja ja ikka ja jälle otsimas võimalusi, kuidas saaks kõike veelgi paremini teha,” lõpetab Joan. Nüüdseks kaunistavad Black Dandy kingad ka Guildi „Chapter Two” ning MUSTA kollektsiooni „Olbers’ Paradox” rõivaid. Ise kolmik veel lisaks rõivastele ning kübaratele jalanõusid tootma hakata ei plaani. „Mitte et meil huvi ei oleks. Kindlasti, kõik huvitab, aga praegu on meil veel niivõrd palju teha. Kui on juba olemas inimesed, kellega on klapp, kes oma asja hästi oskavad ja kes ka koostööd tahavad teha, siis pole mõtet ise seal kõrval pusima hakata,” ütleb Peep.

Toom-Rüütli hoone juurde tagasi tulles hakkab vaikselt tunduma, et Reval Denim Guildi lugu on justkui iselahenev piltmõistatus. Räägitakse, et samades ruumides, kus sünnib praegu brändi looming, elanud kunagi madam Bibka, kes korraldas seal kultuuriõhtuid, kust käis läbi kõiksugu põnevat rahvast ning kus räägiti lugusid, mis tihti seltskonnast väljapoole ei jõudnudki. Koosviibimistel olla pakutud alkoholi asemel vett, lisaks soolakepikesi, ning tubaka eest pidi igaüks ise hoolitsema. Tihti venisid koosviibimised poole ööni, kuni nälg külalised lihtsalt laiali ajas – enamasti väikestes seltskondades kellegi Toompea häärberisse, kus toidukambreis rikkalikult söögipoolist leidus. Seoses madamiga tulevad mängu isegi veidrad kokkusattumused. „Olgu öeldud, et kui just siin asuski Kollane Salong ja proua tõesti siin elas, on pisut imekspandav, et daami vanaisa oli grusiin ning paar aastat tagasi saime juhuslikult teada, et ka Steni vanaisa on grusiinlasest mandariiniistanduse peremees. Bibka puhul oli tegu peent aadliverd naisega, keda kaunistasid pisut eksootilised näojooned,” jutustab Joan. Lisaks olevat ta kõik oma nooblid rõivad kastidesse pakkinud, et need siis kümne aasta pärast taas välja võtta, ümber teha ja uuesti moekana välja kanda. „Ehk kõigest, mis on olnud, enne meid ja meie ajal, jääb mingil kujul nii meisse kui ka ruumi alles energeetiline jälg ja paljud asjad, mida me ei näe ega mäletagi, on me mõtte- ja loomingumustritesse talletunud,” arutleb veel Joan.

Peale selle, et Reval Denim Guildi tegijad töötavad ise välja kogu kollektsiooni, on nende kätes ka kogu brändimine ning visuaalne kommunikatsioon. „Isegi kui sul on väga head partnerid ja su visioon jõuab nendeni, ei pruugi teine inimene seda ikka täpselt just nii mõista nagu sina,” arvab Sten. „Me tahame olla kohal ja seotud alates niidivärvist kuni muusika ja heli loomise, videote filmimise ja selleni, kuidas on tehtud grimm, mis jalanõud mannekeenidel jalas on ning kus ja kuidas seda kõike üles võetakse,” lisab Peep.

Alati ollakse olemas ka oma salongi külastavate klientide jaoks. „Inimesed, kes siia tulevad, saavad tihti elamuse, sest tegeleme kõigiga personaalselt. See on meie jaoks kõige loomulikum asi üldse – anname nõu ja õiged püksid pihku ning julgustame proovima ka asju, milles nad esimese hooga ehk iseend ette ei kujutakski. See on suurimaks tagasisideks, kui aitad enda loominguga kellegi teise tõelisel tegelasel välja paistma hakata ja näed, kuidas see laeb tedagi, ta läheb särama, tihti tulevad välja me sisemised lapsed ja, miks mitte, ka romantikud à la kõnnin siin vanalinnas, kaabu peas ja mantel lehvimas,” kirjeldab Peep.

Kuid kas niivõrd intensiivselt töötava kolmiku vahel kunagi pingeid ei teki? „Loomingulisi lahkhelisid ei ole mäletamist mööda kunagi olnud. See on võrratu, et jagame täiesti üht visiooni, et meil üldse vedas, et kõik kokku saime,” sõnab Joan. „Kui kellelgi tuleb mingi mõte, saavad teised sellest kohemaid aru. Vahel arutame mõne idee häid või nõrgemaid külgi, aga suund on kõigil üks,” lisab Sten. Isegi heinakuhjast nõela otsides tunduvad Joan, Sten ja Peep ühes suunas vaatavat. „No näiteks, kui peame mingit nööpi valima. Neid võib olla meie ees sadu, vahel tuhandeid ja ikka me valime ühed ja samad. Sama lugu on ka näiteks fotodega. See on lust, kui lihtsalt ja ladusalt see otsustamine läheb, ise ka tihti imestame,” räägib Peep. „Eks takistusi tuleb ikka, kui sa millessegi niivõrd süvitsi lähed ja kõike maru hästi tahad teha. Vahepeal peab ka teisi inimesi natukene rohkem tegutsema motiveerima ja oma mugavustsoonist välja tirima, et asi lõpuks hästi välja kukuks. See võib aga kaasa tuua uskumatult palju tagasilööke ja takistusi.”

Vahel harva hoitaksegi peast kinni, kui keegi ei ole viitsinud endast parimat anda. „Ootus on muidugi kiireim tee pettumuseni,” ütleb Joan kogenult, kuid nendib, et samas on see ainus viis, kuidas nad oma asja tahavad ajada, ja vahel on nende tagasilöökide tulemusena sündinud hoopis veelgi paremad lõpplahendused.

Ka tuleviku osas ei kipu kolmikus ereda leegina põlevad visioonid sumbuma. Mõte on koguda kõik Reval Denim Guildile õmblevad meistrid ühe gildimaja alla ja pressida ise ka kübaratootmiseks kasutatavat vilti, mis tuleb praegu Saksamaalt, siinsamas Eestis.

„Näeme end vahel teksakangastki kudumas, mis tähendab, et võiksime siin ka väikeses koguses külma kannatavat puuvilla kasvatada,” sõnab Joan. „See on küll katsumusterohkem tee, aga annaks niivõrd palju juurde,” kommenteerib Sten ning lisab lõpetuseks, „meie maal on lihtsalt niivõrd suur potentsiaal, et see on midagi meeletut. Eesti enda inimesed peaks kõik aru saama, mis siin üldse toimub. Milline kingitus Tallinn ja kõik olemasolev tegelikult on.”