Noor moedisainer Ron-Jonas Verlin ammutab loomingulist ainest usust, mütoloogilistest tegelastest, enda juurtest ja siseilmast.

Hakkasid kollektsioone looma juba 6. klassis. Milline oli su looming siis ja kuidas on see aja jooksul muutunud?

Ütleksin, et see oli algul väga sisutu. Tegin rohkem tegemise pärast. Samuti puudusid vajalikud teadmised ja oskused n-ö päris kollektsiooni loomiseks. Ajapikku hakkas rõhuasetus liikuma visuaalilt sisu ja vormi sümbioosile. Tagasi vaadates on mu looming koos minuga üles kasvanud ning muutunud aina personaalsemaks, äratuntavamaks ja detailsemaks.

Kas mäletad, mis sulle esimest korda seoses moega vau-efekti tekitas?

Esimene vau-efekt, mis mulle meenub, oli mu elu esimesel ERKI Moeshow’l, mida 13-aastane Ron üksi vaatama läks. Nägin laval paljast ihu, mis mõjus mulle nii uudse ja võimsana. Seda efekti võimendas muusika, mis on minu jaoks iga kollektsiooni üks tähtsaimaid osasid. 

Meenub ka enda esimeste kollektsioonide ja moe-show’dega seotud ärevus. See adrenaliinipauk, mis tekib runway’lt maha tulles; nähes, kui õnnelikud kõik pärast on, korvab kuudepikkuse töö, mis sellele eelneb. 

Mainisid, et muusikal on kollektsiooni esitlemisel väga tähtis roll. Kuidas sa sobiva helitausta valid?

Muusika on minu jaoks väga suur inspiratsiooniallikas. Paljud koolitükid ja ka kollektsioonid on saanud alguse palast, mis on mind kuidagimoodi mõjutanud. Tihtilugu jäävadki inspiratsiooni andnud lood kollektsiooni helitaustaks. 

Muusikaga on üleüldiselt võimalik kollektsioon teisele tasandile viia. See võib avada uue akna ja juhatada pealtvaatajad maailma, kuhu nad muidu ei satuks. Heliga saab kogu visuaali ümber mõtestada.

Su viimane ERKI Moeshow’ kollektsioon „SOLD MY SOUL FOR A PILE OF SCRAP” on inspireeritud 19. sajandi Eestist ning saanud läbi su enda silmade, oskuste ja fantaasia uue vormi. Mis sind just selle teema puhul huvitas?

See kollektsioon sai alguse kolmanda semestri etnograafiaprojektist, mille raames uurisime enda juuri ja eesti etnograafiat. Avastasin selle käigus, et mu vanavanaisa oli rätsep. Esialgu tahtsin luua temast inspireeritud kollektsiooni, kuid ajaaken selleks oli liiga väike. Valisin tehtavama teema, milleks oli minu juurte asupaik – Pöide. Avastasin kui minulik on selle koha rahvarõivas ja kui huvitavad on nende peakatted. Põimisin sellesse enda lemmikteema eesti mütoloogiast – kratid. Nende tegelaste olemus ja välimus sobitus perfektselt Pöide rahvarõiva värvigammaga, milleks on must. Minu kujutluspilti ja meeleolu visualiseeris täiuslikult Rainer Sarneti film „November”, mis oli samuti suureks inspiratsiooniks.

Nagu mainisid, kasutasid selles kollektsioonis detaile eesti rahvarõivastest ja traditsioonilistest tööriistadest, näiteks saare naiste ratasülli, lahttaskut ja isegi sirpi. Mulle näib, et eesti moes on meie esivanemate traditsioonilisi rõivaid ja nende detaile juba päris palju kasutatud. Kas sulle tundus kollektsiooni luues, et meil on veel nii palju avastada, või on keeruline leida midagi, mida juba kasutatud pole? Kas sa käsitled oma loomingut ka harivana?

Avastada oli palju ning teemasid ja detaile, mida kasutada, veelgi rohkem. Minu meelest on enamik Eestist inspireeritud kollektsioone, mis moelavadele satuvad, keskendunud väga pinnapealsetele elementidele: suitsupääsukesed, sinililled, trikoloor, sõled, kirivööd, triibuseelikud jne. Isiklikult arvan, et Eesti on midagi palju rohkemat ning väga rikkalik oma uskumuste, rahvatarkuste, eri motiivide ja mütoloogia poolest, millest võiks inspiratsiooni võtta. 

Kui huvituda, siis võib kindlasti leida midagi, mis kedagi harib, aga üldiselt ma ei käsitleks oma loomingut harivana. Harivaks saaks seda pidada minu vaatepunktist, kui rakendan uurimistöö käigus omandatud teadmisi oma loomingus.

Kas eesti etnograafia on miski, millega kavatsed jätkata? Mis teemad sind veel huvitavad?

Eesti etnograafia on kindlasti teema, millega kavatsen kunagi jätkata. Sellest kollektsioonist jäi välja nii palju materjali, mis väärib omaette kollektsiooni või teost. 

Teemad, mis mind veel inspireerivad ja mida olen ka enne oma loomingus kasutanud, on usk, mütoloogilised tegelased, ajavahemik 11.–19. sajand, minu juured ja mina. Mind inspireerib sisu. Mulle meeldib luua midagi, mis pakub mulle endale hingerahu. Selle hea näide on mu eelmine kollektsioon „THIS IS WHERE THE BLOODLINE ENDS”, mille puhul valasin endas hoitud emotsioonid ja sündmused rõivastesse. Mulle ei meeldi luua midagi pinnapealset, et sellele pärast sisu anda. Võiks öelda, et kasutan moodi mingis mõttes teraapilisel eesmärgil.

Mõni aeg tagasi kirjutas Karl Joonas Alamaa meie veergudel sellest, et Eestis pole noortel moeloojatel turvavõrku, kuhu pärast lõpetamist maanduda. Millisena näed sina oma tulevikku moedisainerina?

Seistes silmitsi lõpetamisega, olen ka ise sellele üha rohkem mõelnud. Eestis tõesti puudub turvavõrk, kuhu pärast lõpetamist maanduda. Ainuke võimalus „lapsepõlve pikendada” näib olevat magistrisse edasi minna. Kui vaadata üleüldiselt Eesti moemaastikku ja riiklikku looverialade rahastamist, tundub ühest küljest isegi võimatu midagi sellist luua. Enamik inimesi, kellel on annet ja tahet, lõpetab moemekades suurnimede juures ning huvi Eesti moemaastikule naasta on pigem vähene.

Kunagine unistus luua oma kaubamärk on vajunud aastate jooksul unustusehõlma. On valus näha ja kuulda, mille toel see maastik suuremas plaanis päriselt püsib. Olen avastanud sellel teekonnal enda jaoks kostüümi- ja moekunsti. Mood kui skulptuur või eraldiseisev teos on teema, mis mind palju rohkem huvitab. Nii et vastusena küsimusele näen ennast tulevikus töötamas pigem teatri- ja filmikunsti, kostüümi- ja moekunsti vallas. Aga eks näis, mis elu toob. Nagu mulle meeldib öelda: kõik läheb nii, nagu minema peab.

Praegu oled sa vahetusaastal Berliinis. Mida see kogemus sulle juba andnud on ja mida loodad õppida?

Tulin vahetusõpingutele peamiselt uue keskkonna kogemise ja mugavustsoonist lahkumise mõttega. 24/7 EKA seinte vahel olemine hakkas üle viskama ning silmapiiril terendasid motivatsioonipuudus ja läbipõlemine, kui need polnud juba kohale jõudnud. See kogemus on andnud mulle suure ampsu iseseisvust ning õpetanud iseenda ja oma tunnetega hakkama saama võhivõõras keskkonnas. Samuti on see toonud mu teele kõige toredamad ja avatumad inimesed, ilma kelleta see semester oleks väga keeruline olnud. Olen lisaks enda kohta teada saanud, et ma ei suudaks kunagi elada suurlinnas. See kogemus on pannud mind ka palju rohkem EKAt austama. Võimalus teha tööd millal ja kus iganes on väga suur privileeg. Kuna mu vahetusõpingute aeg hakkab juba otsa saama, võin kinnitada, et sain siit kõik, mida soovisin, ja mu patareid on täis laetud, et lõpetada oma teekond EKAs grandioosse pauguga. 

Kui palju sa jälgid, millega tegelevad suured moemajad, ja kui palju hoiad silma peal uutel tõusvatel disaineritel mujalt maailmast? On sul erilisi lemmikuid?

Moenädalate hooajal hoian suurtel moemajadel muidugi silma peal, et näha, mida uut ja huvitavat tehakse. Eriti siis, kui on näiteks vahetunud moemaja loovjuht. Põnev on jälgida ühe brändi teekonda eri disainerite käe all. 

Millegipärast on uute tõusvate disainerite avastamine minu jaoks keeruline, aga kui leian kellegi huvitava, hoian ta tegemistel silma peal. Mu viimase aasta lemmikuteks on kujunenud Phoebe Philo, Madomorpho ja Hodakova.

Mis trende ennustad moeaastaks 2024?

Trendi, mis sai vaikselt alguse juba eelmisel aastal – corpcore. Formaalne tööriietus nullindate kontoriroti detailidega. See on üle aastate üks minu lemmiktrende. Klassika tagasitoomine nii värskes võtmes. 

Tutvu Ron-Jonas Verlini loominguga lähemalt Instagramis