Kuna nüüdisaegne graafikakunst väärib tähelepanu, teeb Müürileht siinkohal algust uusi eesti graafikuid käsitleva rubriigiga. Esimesena tuleb juttu sügisel Tartus ka kuraatorikingi kandnud kunstnikuga, kes edaspidi sedasamust rubriiki kureerima hakkab.

Millised teemad sinu töödesse jõuavad?
Praegu viibin Helsingis kunstiresidentuuris ja töötan oma järgmise isikunäituse kallal, mis toimub novembri lõpus projektiruumis Kraam. See räägib enda hääle leidmisest kunstniku ja laulukirjutajana. Mul on üle pika aja võimalus lugeda, just lõpetasin Kim Gordoni autobiograafilise raamatu „Girl in a Band” ja jätkan ühe tema lemmikautori Joan Didioniga. Tihtilugu leian just ilukirjandusest mõne sõnastatud mõtte, mis on nii hädavajalik näituse tegemisel. Veel on vara öelda, millise vormini see välja jõuab, aga tegelen sellega edasi. Varem on olnud olulisemad linnakeskkond ja lähiajaloo mõtestamine. Järgmisel näitusel käsitlen tänapäeva nutimaailma temaatikat. Ma olen aru saanud, et mulle meeldib jutustada lugusid, ja näituseformaat on minu jaoks selleks sobiv vahend.

Tõenäoliselt seostuvad enamikule lugejatest graafikaga Eduard Wiiralti ofordid ja kuivnõelateosed. Millised arengud nüüdisaegses graafikas toimunud on?
Ma arvan, et graafikaga tegelemine on minu jaoks pigem mõtlemisviis. Tõsi, graafikas on trükitehniline protsess rohkem nähtaval kui mõne muu meediumi puhul. Samas võin öelda senise kunstipraktika põhjal, et enamasti on kõikidele kunstnikele oluline, kuidas ja milliste vahenditega nende tööd on teostatud.

Kui rääkida eesti kunstiajaloost, siis pean tunnistama, et ma pole kunagi väga Eduard Wiiralti teemal mõtisklenud. Ta on suurepärane joonistaja ja kindlasti omab erilist kohta eesti graafikas, kuid väiksena fännasin pigem Ülo Soosteri loomingut.

Mitmed graafikud, näiteks saidi printeresting.org algatajad Amze Emmons, R. L. Tillman ja Jason Urban, on rääkinud vajadusest vaadelda graafikat nüüdisaegse kunsti kontekstis ja nii-öelda demütologiseerida tehnikapõhist lähenemist. Ma arvan, et see on oluline, sest tihtilugu jäädakse graafikast kirjutamisel kinni tehnilistesse detailidesse ja kardetakse nendega eksida. Tänapäeva maailmas, kus kõik on muudetav, teisaldatav ja kopeeritav, on inimestel pidev hirm petta saada.

Isegi siis, kui kirjutad tööle alla, millises tehnikas vastav graafiline leht on tehtud, on mõnel raske seda uskuda. Riivamisi käsitlesin seda probleemi paar aastat tagasi oma magistritöös. Samal ajal oli mul näitus Draakoni galeriis ning keegi kirjutas külalisraamatusse, et kas need litod on ikka litod. Viimasel näitusel pidasid mitmed näitusekülastajad mu oforte videoprojektsiooniks. See pakub mulle mõtlemisainest, kuidas me tänapäeval üleüldse materiaalse kultuuriga suhestume, ja suurepärane viis seda teha on graafika kaudu.

Kureerisid sügisel Tartu Kunstimajas graafikanäituse „Teispool reaalsust”. Mis sind seda näitust kokku panema ajendas?
Mõnes mõttes on näituse „Teispool reaalsust” lähtepunkt väga lihtne – kureerisin niisuguse näituse, kus sooviksin ise osaleda. See osutus muidugi keerulisemaks ettevõtmiseks, kui arvasin, sest enda tööde tegemiseni jõudsin paraku alles nädal enne näituse avamist. Eelkõige pean end kunstnikuks ja kureerimine on kasvanud välja vajadusest mõtestada enda valdkonda. Viimastel aastatel on olnud palju ägedaid näituseid just graafikaga tegelevatelt kunstnikelt, aga enamasti neist lihtsalt kirjutatakse liiga vähe. Soovisin pakkuda enda visiooni nüüdisaegsest graafikast, mis suhestub mind paeluvate teemadega.

Millised graafikud sind praegu kõige rohkem huvitavad? Kus võib Eestis näha head graafikat?
Viimati võis näha näiteks Tartu Kunstimuuseumis Peeter Alliku „Kultiveeritud skisofreeniat”, kus oli palju suurepäraseid linoole, ja eriti meeldis mulle isetehtud postmargikogu.

Mul on harjumus jälgida netist erinevaid blogisid ja olen mitmes rahvusvahelises graafikute Facebooki grupis. Eesti graafikat on võimalik vast kõige rohkem näha praegu väljaspool Eestit ja veebikeskkondades.

Soovitan soojalt hoida silma peal ka kõikidel näitusel „Teispool reaalsust” osalenud kunstnikel. Kadri Toomil ja Ede Raadikul on varsti näiteks isikunäitused tulemas.