Kirg Ida-Euroopa kultuuri vastu võib tärgata pealiskaudsetest sammudest, kuid nende astumisel ootab avastamist palju komplekssem ja värviküllasem maailm, nagu arvab endiste idabloki riikide kultuurielu kajastava väljaande The Calvert Journal peatoimetaja.

Novembri keskel toimus Sakala 3 teatrimajas tseremoonia, mille käigus anti Eestile järgmisel aastal toimuvaks Veneetsia biennaaliks üle Hollandi Rietveldi paviljonihoone. Ürituse vestlusringi juhtis ajakirja The Calvert Journal peatoimetaja Nadia Beard, kelle suutsime pärast paneeli hoopis intervjueeritava toolile istuma kutsuda. The Calvert Journal on 2013. aastal asutatud väljaanne, mis kajastab nn uues idas ehk Ida-Euroopas, Balkanil, Venemaal, Kaukaasias ja Kesk-Aasias toimuvat, keskendudes piirkonnas pulbitsevale kultuurile ja uuendustele ehk kõigele sellele, mis võib kaugelt vaatajale muidu märkamata jääda.

Mis olid eesmärgid, mille sa The Calvert Journali peatoimetajana tööle asudes endale ja lehele seadsid?

Mu peamine mõte oli proovida näidata „uues idas” elavate inimeste tõelist elu, kaasates eri generatsioone ja mõttelaade ning tehes seda läbi kultuurilise perspektiivi. Vahendada seda lugejatele üle kogu maailma.

Kuidas te neid inimesi ja kohti leiate, kes teie veergudele satuvad?

Meil on palju kaasautoreid. Käime nende saadetud ideed iganädalasel toimetuse koosolekul läbi ning vahel on meil isegi 10–15 lehekülje jagu e-kirju ja mõtteid, sest kaasautoreid leidub kõikjal regioonis – Tallinnast Siberini, Belgradist Kiievini. Neilt tulebki infot selle kohta, mis raamat on parasjagu ilmumas, mis klubi avatakse, kes töötab uue moekollektsiooni kallal jne. Lisaks jälgivad mu kolleegid Instagramis õigeid inimesi, ingliskeelset meediat jne. Neid allikaid on mitmeid. Ka sõbrad saadavad meile vihjeid.

Anna Aslanyan kirjutab The Times Literary Supplementis ilmunud The Calvert Journali arvustuses, et teie artiklite tugevus seisneb selliste kohtade nüansside väljatoomises, mida kujutatakse tavaliselt hallides totalitaarsetes värvides. „Olles teadlikud oma artiklite „betoonist klikisööda” potentsiaalist, üritavad autorid panna lugejat enne jagamisnupu vajutamist mõtlema, mida need kohad kunagi seal elanud inimestele tähendasid.” Kas sulle tundub, et Calvert on suutnud nihestada, kuidas inimesed „uuest idast” mõtlevad?

Eeldan, et meie lugejad näevad seda maailma palju värvilisemalt, rikkalikumalt ja sügavamalt. Tavameedias on ajakirjanikel palju vähem aega ja ruumi, tihti pole isegi piisavalt korrespondente, kes kajastaksid muud peale tipptasemel poliitiliste uudiste. Nii joonistubki üsna sünge pilt, sest maailmas toimuvat vahendavad uudised pole kunagi eriti rõõmsad. Muidugi moodustavadki suure osa siinsest vanast arhitektuurist hallid tornmajad, eriti kui räägime Venemaast, kuid selle pealispinna all on mitmeid keerukaid tahke ja neid me näidata üritamegi. Mida rohkem inimesed siia reisivad ning väljaanded – nagu meie oma – siinset elu põhjalikumalt kajastavad ja konteksti pakuvad, seda enam see pilt loodetavasti muutub. Ma ei saa öelda, et neid halle tornmaju pole, kuid on palju muud, millele tähelepanu pöörata – arvan, et see on ka The Calvert Journali tugevus.

Suure osa siinsest vanast arhitektuurist moodustavadki hallid tornmajad, kuid selle pealispinna all on mitmeid keerukaid tahke ja neid me näidata üritamegi.

Sa töötasid varem The Independenti Moskva korrespondendina, keskendudes just poliitilistele teemadele. Kuidas on see kogemus mõjutanud su lähenemist tööle Calvertis?

Uudistetoimetuses töötamine tuleb kasuks kõigile ajakirjanikele. See õpetab jälgima, kuidas lood arenevad ja kuidas kiiresti tegutseda. Muidugi on sellel ka omad puudused. Pole piisavalt aega, et ühe loo juurde pidama jääda. Uudiste ainevahetus on kiire ja asjadega liigutakse ruttu edasi isegi siis, kui sündmused alles hargnevad. Calverti puhul on vedanud, et me pole uudisteportaal. See annab rohkem aega ja ruumi, et läbi mõelda, kuidas lugu jutustada. Me pole kinni ajalistes piirangutes, mis kannustavad enamikku ajakirjandusest. Võimalus vaadelda lugusid läbi kultuurilise perspektiivi võib olla palju haaravam ja lõbusam, sest sa pead rohkem pingutama, et näha draamat ja värvi, aga kui sa neid lõpuks märkad, on see loojutustamise aspektist palju rikkalikum lähenemine.

Mulle on jäänud mulje, et huvi Ida-Euroopa vastu hakkas kasvama kuskil 2010ndate alguses. Kas sa täheldasid juba varem, et midagi on toimumas? Kas oled ise alati sellest teemast huvitatud olnud?

Ma arvan, et olen küll. Ma ei ole küll The Calvert Journali esimene peatoimetaja, selleks oli Ekow Eshun, kes tegi väga huvitavat tööd, et luua ja mõtestada seda esteetikat, mis „uuest idast” tuli, ning tekitada selle vastu huvi. Kui ta ajakirjaga 2013. aastal alustas, oli see huvi alles tärkamas. Calvert mängis päris suurt rolli selle suuna vormimises, kuhu see liikuma hakkas. Ma ise õppisin ülikoolis vene keelt ja Ida-Euroopa kultuur on mind alati huvitanud. Praegu on see küll professionaalne huvi, kuid see on olnud ka isiklik ja loominguline.

Mis on sinu arvates selle huvi taga? Kas sulle ei tundu see kohati pinnapealne, eriti see, mis puudutab näiteks instagrammitavat varemepornot?

Ma ei ütleks, et see on tingimata pinnapealne. Näiteks kellelegi, kes huvitub Lääne-Aafrikast, võib toit olla algtõukeks, et seda regiooni tundma õppida. Tihti viivad esimesed pealiskaudsed sammud sügavama huvini. Minu huvi Ida-Euroopa vastu pärineb näiteks vene klassikalisest romantilisest muusikast. Praegu toimetan ma Calvertit ja me kajastame väga palju nüüdisaegseid nähtusi. Mitte ainult muusikat, vaid ka moodi, tehnoloogiat, fotograafiat, reisimist jne, nii et ma kahtlen, et selle kohta võiks öelda pinnapealne.

Mis teemad on teie lugejate seas kõige populaarsemad? 

See muutub ajas. Nii nagu muutub meie lugejaskond, muutuvad ka trendid meedias ja maailmas üleüldiselt. Me näeme, et domineerivad ideed ja mõtted ühiskonnas segatuna maailmas esikohal olevate uudistega peegelduvad ka selles, mida meie lehelt loetakse.

Sa ise resideerid Gruusias. Kuidas sealne kultuurisektor pandeemiaolukorras vastu peab? 

Inimesed leiavad takistustele vaatamata alati võimaluse, kuidas ellu jääda ja tegutseda. Ajalugu on näidanud, et erakordsed inimesed on saatnud läbi ajaloo korda tegusid, mis panevad imestunult küsima, kuidas see neil õnnestus. Kui on tahe, on alati võimalus midagi ära teha. Ma arvan, et sellistes riikides nagu Gruusia, kus ollakse harjunud väiksema riigipoolse toetusega, tehakse asju väiksemas mastaabis. Niisiis pole nad pandeemiast niivõrd mõjutatud, sest nad loovadki sageli mitte millestki midagi. On imetlusväärne, et nad sellega hakkama saavad.

Me näeme, et domineerivad ideed ja mõtted ühiskonnas segatuna maailmas esikohal olevate uudistega peegelduvad ka selles, mida meie lehelt loetakse.

Ühes The Calvert Journalis hiljuti ilmunud artiklis viitas selle autor Paula Erizanu, et me kasutame sõna „postsovetlik” pillavalt ja n-ö fetišeerime sovetlikku unelmat, mõistmata selle taga peituvat imperialistlikku tähendust, ning püstitas küsimuse, kas meil oleks aeg termin „postsovetlik” hüljata. Kuidas sulle tundub, kas see õõnestab kuidagi nende inimeste kannatusi, kes nõukogude võimu all elasid?

Minu arvates kasutati seda terminit meedias pärast Nõukogude Liidu lagunemist. „Post” tähendab ju „pärast” ning Liidu lagunemisele järgnes pärastine. Ma arvan, et 30 aastat hiljem tundub see termin neile, kes sündisid lagunemise järel, juba iganenud. Keelt puudutav on alati keeruline, sest see pole kunagi piisavalt täpne, kuid see on kõik, mis meil on, ja me peame seda ära kasutama. Ma arvan, et on hea, et selle üle käib debatt. Ma mõistan täielikult, miks mõned rahvad tunnevad, et see sõna ei esinda neid. Neile on oluline enesemääramisõigus ja seda peaks kindlasti julgustama. Nüüd, 30 aastat hiljem on aeg mõelda, kui tarvilik selle termini kasutamine on.

Mis kohad või nähtused „uues idas” on sind tõeliselt üllatanud?

Mul on väga vedanud, et olen saanud tutvuda paljude suurepäraste kohtade ja inimestega, kes teevad kõikvõimalikke hullumeelseid asju. Näiteks Jekaterinburgis, mis on omamoodi maailma konstruktivismi pealinn, sest suur osa sealsest arhitektuurist pärineb just sellest ajastust, tegutseb üks arhitektuuribüroo. Nende eesmärk on mõelda välja, kuidas seda kõike säilitada, ent samas nüüdisajastada. Minu arust on see väga huvitav, sest nad ei ignoreeri ajalugu. Nad püüavad seda teadvustada ja tuua selle tänapäeva. Inspireerivaid inimesi on muidugi lugematu hulk.

Mis on Calverti edasised plaanid?

Järgmisel aastal anname taas välja New East Photo Prize’i, mis tõstab esile regioonis tegutsevaid fotograafe, ja see konkurss on avatud kõigile. Samuti on meil käsil projekt, mis keskendub loovettevõtlusele ja vaatleb selle võimalikku positiivset mõju ühiskonnale, kust see tärkab.