Von Krahli proovisaalis mängitakse lavastust „RAW”, mille idee autor ja esitaja on Artjom Astrov – noormees, kellest siiani veel väga palju kuulda pole olnud. Kes on Artjom?

Olen sündinud Venemaal Samaras, kuid üles kasvanud Tallinnas, nii et peaaegu „eesti poiss”. 2010. aastal alustasin õpinguid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias. Õpin seal siiani jazz-muusikat.

Just siis, kui kool hakkas igavaks muutuma, hakkas elus juhtuma huvitavaid asju. Üks neist on koostöö koreograaf Liis Varesega, millest kasvas välja lavastus „RAW”.

Selline meediumite vahel shift’imine tundub mulle üsna loomulik, kuna iga ideed ei saa väljendada samade vahendite abil. See on üks põhjus, miks kogutud inspiratsioon leidis endale just sellise füüsilise väljenduse.

Mul on raske pidada ennast lõpuni muusikuks, kuna see eeldab – minu arvates – oma keha, aja ja vaimse ruumi ohverdamist pillimängu- , kompositsiooni- või muude oskuste arendamise nimel. Samas pole ma näitleja ega tantsija, sest mul puuduvad vastavad oskused ja ausalt öeldes ka huvi nende arendamiseks. Õnneks „RAW-s” ei pea ma näitlema.

Idee lavastuseks „RAW” ei tulnud otseselt kusagilt, see oli pigem soov või tung väljendada midagi, mis oli üle aja kogutud ja seestpoolt küpsenud. Kui võimalikult lihtsalt väljendada, siis „RAW” kõneleb sellest, mida pole võimalik kuidagi teoreetiliselt või erinevate kontseptsioonide toel haarata. See on toorus, mis on meist suurem ja mis mõnele suisa pinda käib. Näiteks siis, kui vestluses on pikk paus. Mõned nimetaksid seda võib-olla tegelikuks eluks. See kuulub kuhugi otsese kogemuse ja alateadvuse alasse.

Tehniliselt paigutub see lavastus kuskile seisunditeatri ja füüsilise teatri vahealale. Üks mu sõber nimetas seda sünkreetiliseks kunstiks, mis on tegelt väga õige, kuna „RAW-s” puudub igasugune hierarhia muusika, liikumise ja sõna vahel. See avaldub ka lavastuse tutvustuses olevas lauses „[see lavastus] on heli, valguse, liikumise ja ruumi transformatsioon, mille keskmeks on inimolendi tajumisvõime”. Ning tajumisvõimel pole siin mingit piiri minu kui esitaja ja publiku vahel.

„RAW” puhul on lähtepunkt mõnes mõttes tähtsam kui sihtpunkt. Minu jaoks algab see arusaamast, et on olemas midagi, mis on minu isiksusest suurem ja ma ei saa olemasolevas seisundis sellele ligi. Seega muutub kõik edasine quest’iks.

Liis Vares, „RAW” koreograaf: Artjom on vaba mees, kes seisab oma uskumuste eest ja tegemiste taga, ilma neid kellelegi peale surumata. Nii palju kui annad, nii palju saad. Minu jaoks on oluline, et ükskõik, millise kunsti keele kõneleja (tantsu, pildi, heli, materjali, filmi jne) näeks end suhtes teistega, et õppida ja areneda, näha end, oma võimalusi ja piire. Usun, et kunst on üks, kunsti keeled teineteisesse transkribeeritavad. Ei pea kõiki keeli valdama, vaid tundma huvi, otsima seoseid ja vasteid. Tuleb tahta ja julgeda mängida, selleks, et end väljendada ja leida mingi vorm, mis ka vaatajat võiks kõnetada. Artjom tahab. Mina ka. Artjomi emakeel on helikeel, minul kehakeel, aga mulle tundub, et me ajame ühes ruumis ja ajas taga ühte asja, mis on praegu.

„RAW”
Idee ja esitus: Artjom Astrov
Koreograaf: Liis Vares
Helikunstnik: Erko Niit
Tehniline tugi: Taavet Jansen
Mängitakse veel 14.novembril kell 20:00 Von Krahli proovisaalis.