Juulis võib nii Tartu Ülikoolis kui ka EKAs maali erialal tudeerinud kunstnikku näha Tartu Kunstimajas Joanna Hoffmanni kureeritud näitusel, ent tartlasel on ette näidata ka produktsioonikunsti töid arvutimängude vallas.

Juulis toimub sul koos Indrek Aaviku ja Kaspar Tamsaluga Tartu Kunstimajas näitus. Mis teemal see tuleb?
Näitus keskendub maalile kui teemale omaette. Kõik kolm autorit kujutavad ümbritsevat keskkonda realistlikus võtmes, aga kunstnike fookused on veidi erinevad: Kaspari tööde keskpunktiks on inimfiguur, Indrek maalib ja moonutab inimtühja monokromaatilist linnaruumi, ma ise otsin visuaalselt põnevat ainest ja teatud humoorikat nihet ehk midagi sellist, mida on endal lõbus maalida. Eks lõpptulemus kujuneb tööde valiku ja kujunduse käigus.

Omandasid bakalaureusekraadi Tartu Ülikooli maaliosakonnas. Mis tundeid osakonna kinnipanek sinus tekitas?
Kahju oli nii õppejõududest, tudengitest kui ka vilistlastest. Minu jaoks oli tegu suurepärase õppekeskkonnaga, kus maaliõpe ei olnud liiga akadeemiline ega liiga kontseptuaalne. Tehnilised oskused olid au sees ja õppetool koosnes nüüdisaegse maali spetsialistidest. Külastasin osakonda tihti ka pärast sulgemist. See koliti headesse ruumidesse ja keskkond tundus väga inspireeriv. Ootamatu sulgemine ja sellega kaasnenud meediapalagan tekitasid tunde, et minu eriala pole ühiskonnale oluline.

Sinu illustratsioonid on üsna futuristlikud või hoopis düstoopilised, meenutades visuaalilt osalt arvutimängu „No Truce with the Furies”. Millest sa illustratsioonide ainest ammutad?
Eks varem olidki mängud, fantastilised filmid ja teised concept art’i (meelelahutustööstuse produktsioonikunst, mitte ajada segi kontseptuaalse kunstiga – toim.) skeene kunstnikud mu peamiseks inspiratsiooniks. Aga tegu on veidi suletud süsteemiga, kust ma olen pigem välja kasvanud. Praegu pakuvad suurimat inspiratsiooni inimesed ja keskkond mu ümber. Eks see on üsna üldine. Lugesin eile „Rehepappi” ja mõtlesin, miks kõik neid draakoneid joonistavad. Ma disainiks ise parem ühe megakrati – kolhoosiaegse tehnika jäänukitest koosneva lendava värdja, kes Lätist kõike paremat tooks.

Millistele arvutimängudele visuaali loomisega sa ise seotud oled olnud?
Ma olen olnud vabakutselisena seotud päris paljude väikeste mänguprojektidega, aga neist vähesed on jõudnud reaalsete prototüüpide või veel vähem väljalaskmiseni. Mänguarendus on pagana keeruline ja concept art’i tellitakse eelkõige projekti algfaasis, kus arendajatel on suur tuhin ja kõik tundub võimalik. Viimasel ajal olen aidanud Tartus tegutsevat „Shortest Trip to Earthi” meeskonda illustratsioonidega, aga neil on tõsi taga ja mängu väljalaskmine ei ole enam kaugel.

Sul on maaliseeria „TLN-TRT”, milles kujutad psühhogeograafilisi nihkeid Tartu ja Tallinna asukohtade vahel, kus ühe linna vaade toob silme ette koha teises linnas. Kas oskad seda tunnet põhjendada või selgitada?
Mulle kui kunstnikule pakkus huvi selle protsessi jälgimine või märkamine. Näiteks sõitsin üle Lasnamäe raudteeviadukti ning korraks käis läbi tunne, nagu oleks Tartus Sõpruse sillal ning teisel pool paistaksid Annelinna paneelikad. Ma arvan, et see oli seotud Tallinnas elades tekkinud väikese koduigatsusega. Hiljem Tallinna külastades pole ma seda rohkem täheldanud. Nende paikade pildiliselt ühendamine lõi võimaluse enda teadvust korraks petta ja seda tunnet taas kogeda. Magistritöö seerias painutasin linnakaadreid üle pildi serva ja lõin võimatut ruumi. Selline nihestamine ongi pigem seotud enda jaoks põnevuse loomisega.

Su kodulehel on korralik galerii võsadest ja majavaremetest. Mis sind võssakasvanud alade juures võlub?
Võssakasvanud alad loovad hea visuaalse kontrasti. Fotod Prõpjatist, kus loodus linna justkui järk-järgult alla neelab, näevad fantastilised välja. Teisalt paelub mind vist lihtsalt võsa igavus või korrapära, selle motiivi visuaali abstraktne kvaliteet. Mulle seostuvad võsaga millegipärast kohe Andrei Tarkovski, Peter Doig ja Jackson Pollock. Võib-olla kutsub mind miski looduse poole, mitte kohe suure laane suunas, aga nii sammhaaval.