Kadri Asmer on kunstiajaloolane ja -kriitik ning kuraator. Tartu Kunstimuuseumis avatakse 13. detsembril tema kureeritud näitus „Isekeskis. Naine kujutamas naist”, mis eksponeerib eesti naiskunstnike teoseid kümnenditest 1920–1980. Näitus keskendub naiste elu stseenidele, mida kunstnikud on kujutanud või tõlgendanud kunstikeele kaudu.

Millal ja miks sa tundsid, et kunstiajalugu on miski, millega soovid end siduda?

Sellega on seotud kaks väga konkreetset lugu. Mul on põhikooli algusest alles üks koolitöö, kus tuli kirjeldada oma tulevast mina. Täpset elukutset ma toona nimetada muidugi ei mõistnud, aga see pidi seisnema piltide vaatamises. Hindeks sain kolme miinuse koos kommentaariga, et piltide vaatamise eest palka ei maksta. Lapselikul moel oli see teadmine niisiis kuskil olemas, aga ma ei osanud seda sõnastada ja äratundmiseni läks muidugi kaua. Alles vahetult enne ülikooli astumist tuli kindel arusaam, mis suunas edasi minna. Käisin Tartu Kunstimuuseumis näitusel, kus oli eksponeeritud Aleksander Vardi „Montmartre õhtul” (1938). Pärast seda loobusin plaanist astuda kirjandusteadust õppima ning tahtsin esimesel võimalusel Pariisi näha ja saada kunstist teada kõik, mis vähegi võimalik. Viimase punktiga ma, muidugi, alles tegelen.

Oled detsembris Tartu Kunstimuuseumis avatava näituse „Isekeskis. Naine kujutamas naist” kuraator. Millest tekkis idee teha väljapanek eesti naiskunstnike töödest kümnenditest 1920–1980?

Ettepanek tuli Tartu Kunstimuuseumilt. Teema kõnetas, sest minu jaoks on kunstiajalugu olnud alati pigem sootu nähtus ja ma ei ole tahtnud käsitleda kunstiteost, lähtudes autori soost. Nägin selles intriigi. Kas naiskunstnike looming on siis meeskunstnike omaga võrreldes olemuselt teistsugune? Soovisin just selle küsimusega natuke tegeleda ning enda (eel)arvamusele kinnitust leida või vastupidist näidata. Nüüd, vahetult enne näituse avamist julgen jätkuvalt arvata, et ontoloogiliselt on kunstiteos ikkagi kunstiteos, olgu autoriks mees või naine. Küsimus on pigem sotsiaalses taustsüsteemis ning sellest tulenevalt motiivivalikus. Kui antud ekspositsioon markeerib teatud eristusi, siis just viimasega seoses. Naiskunstnike loomingus tõusevad naisi kujutades esile tugevamalt teatud tüüpi teemakäsitlused (naine emana, naine koduses interjööris, naine kohvikus jne). See ei tähenda, et meeskunstnikud neid motiive ei kujutaks, vaid naiskunstnikel on naised tugevamalt just nende märksõnadega seotud. Meeskunstnike loomingus seostub naine ehk eelkõige aktiga.

Tegemist on kindlasti ajaloolise näitusega, mille rõhuasetus on Tartu kunstnikel. Piiratud ruum nõudis ka ajalisi piiranguid ja sellest tingituna kuuluvad näituse hilisemad tööd 1980ndatesse. 1990ndaid on teadlikult välditud, sest siis jõuab siinsesse kunstiellu feministlik teooria, mis lammutab ja annab naiskunstnikele täiesti uue hääle, varasemast intensiivsema ja pöörasema.

Mis avastusi näituseks valmistumine sulle isiklikult tõi?

Huvitav oli vaadelda, mis on need tüüpsituatsioonid ja ruumid, kuhu naiskunstnikud naisi asetavad. Kõige enam on aga jäänud domineerima mulje, et naiskunstnike loomingus ei ole naine idealiseeritud, vaid väga vahetu ja oma olemuselt aus. Naine ei kehasta nende jaoks müütilist Venust või pühakust Maarjat. Kui modernistlikus kunstimaailmas ja meeskunstnike loomingus liigub naisfiguur teljel „mütoloogilise armastuse kehastus – rõhutatud erootilisus/seksuaalsus” (seda juba alates näiteks Gustave Courbet’ ja Édouard Manet’ loomingust kuni Eduard Wiiraltini), siis naiskunstnikud ei astu n-ö servale, äärealadele. Naist kujutades on nad püsinud meeskunstnikega võrreldes järjepidevamalt ja märgatavalt rahulikumal meelel telje keskpunktis.

Kas oled tundnud, et eesti kunstiajaloo kirjutised on naiskunstnikke alakäsitlenud? Meesgeeniuse müüt on ju kultuuris visa känguma.

Kui meesgeeniuse müüt on valdavalt meessoost kirjutajate loodud, siis lugu naiskunstnike ajaloolisest alakäsitlemisest on eelkõige naissoost kunstikriitikute murekoht. Tõsi on ka see, et küllalt on neid meeskunstnikke, kes on eesti kunstiajaloo kirjutistest välja jäänud ning pole veel väärilist tähelepanu saavutanud. Seega ei olegi asi ehk niivõrd soolises ebavõrdsuses, vaid just ajastule iseloomulikes jõujoontes: kui varasem kunstikriitika armastas kirjutada rohkem meeskunstnikest (põhjus on näiteks ka selles, et väga palju naiskunstnikke tegutses edukalt hoopis rakenduskunsti vallas ning maalikunstis oligi neid meestega võrreldes arvuliselt vähem), siis alates 1990ndatest on see tendents liikunud väga tugevalt just naiskunstnike suunas. Mitmed eesti kunstiteadlased (nt Katrin Kivimaa, Tiina Abel, Juta Kivimäe, Tiiu Talvistu jt) on teinud tänuväärset ja süstemaatilist uurimistööd, et 19. ja 20. sajandi baltisaksa ja eesti soost naiskunstnikud saaksid käsitletud nii publikatsioonides kui ka näituseprojektides ning nende looming oleks fookuses.

Eesti kunstiajaloo ja -teaduse osakonnad on sooliselt tugevalt naiste poole kaldu, niisamuti kunstiinstitutsioonid. Millest see sinu arvates tuleneb? Kas see on kõrghariduse laiem tendents või kunstispetsiifiline, arvestades palgaootusi jne?

Üldistusi teha on riskantne ja see teema vajaks täiesti eraldi sotsiaalteaduslikku uurimistööd.
Töötades aga Tartu Ülikoolis kunstiajaloo osakonnas, võin muidugi kinnitada, et 90% meie tudengitest on naissoost. Pigem siis küsiksin, miks poisid kunstiajalugu õppima ei tule – tegemist on väga mitmekülgse ja keeruka erialaga, mis eeldab nii võimet näha aja- ja kultuurilugu sirgjooneliselt mööda ajatelge kui ka selle tuhandeid kihistusi esemelises kultuuripärandis, keskkonnas ja linnaruumis, muutunud mõttemaailmades, esteetikas, filosoofias jne. Võib-olla tuleb siis vastuseid otsida hoopis gümnaasiumite õppekavadest ja sellest, millisel moel neis kunstiajalugu käsitletakse ning tutvustatakse. Või siis vaadata tõepoolest triviaalsemaid põhjuseid, nagu kultuuritöötajate palganumbrid…

Kui sul oleks võimalus võtta vastu üks otsus Tartu kunstielu edendamiseks, siis mis see oleks?

Tartu kunstieluga on hästi, siia on koondunud palju andekaid inimesi ja näitusetegevus on kohati nii aktiivne, et keeruline on kõikidele neist jõuda. Siiski, üks maja on ikka puudu, üks nüüdisaegsete tingimustega ja kunstimuuseumiks ehitatud maja, aga sellest kõnelemine mõjub juba korduste kordusena. Nüüdki näen, kuidas kolmanda korruse saalis lõpevad seinad enne kui maalid, ja viltuse maja ruumid on kunstinäituste jaoks kohandatud, mitte neile loodud.

Vaata lisainfot näituse kohta Tartu Kunstimuuseumi kodulehelt.