Tartmusi konkursi „Noor Tartu” laureaat Keiu Maasik (snd 1992) on tegelenud oma senistes töödes peaasjalikult kodulinnaigatsuse ja sõpruskonna teemadega, kuid nüüd huvitavad teda hoopis relvad.

Käsitled mitmes teoses, sh Tartmusi näituse „Metafoorid kodule” videos „Ujumisgäng” (2017), Tartut ja sõprust. Miks oled just need teemad oma loomingu keskpunktiks valinud?
Lühike vastus on, et põhjused on isiklikud. Ma pole neid teemasid vist päris teadlikult valinud. Pigem pöörasin neile tähelepanu, kuna need hakkasid mind väga tugevalt painama ja teisiti enam ei saanud.
Tagasi vaadates tundub, et otsisin nende teoste kaudu punkti oma lapsepõlvele. Antud teemad hakkasid rulluma lahti videoga „Ihastele” (2017), milles keskendusin noorusaja maastikele ja mälestustele.

Igatsesin kodu ning linna, kus ma enam ei elanud. Hiljem märkasin järsku, et paljud pikaaegsed sõbrad on hakanud kaugeks jääma ning seeläbi jõudsin „Ujumisgängi” filmimiseni. Sain aru, et võin Tartus käia, palju tahan, aga kui mul ei ole enam sidet nende inimestega, kes tegid sellest linnast minu jaoks kodu, ei jää ka kohast palju alles. Mälu ja aeg teevad oma töö, mistõttu paljud kogemused hakkavad tagasi vaadates tunduma paremad, kui need tegelikult olid. Tekib nostalgia ja kasvavad ootused, millele see koht ei pruugi enam kunagi vastata.

Ühel hetkel tuleb lihtsalt edasi liikuda. Praegu tunnen, et olen saavutanud nende teoste kaudu Tartu ja sõpruse teemadega rahu ning plaanin jätkata uuel kursil.

Miks otsustasid näiteks Tartu Kõrgema Kunstikooli asemel Eesti Kunstiakadeemiasse minna ja Tallinnasse kolida?
Tegemist oli suure juhusega. Põhikoolis ja gümnaasiumis oli minu unistus saada lenduriks. Pärast keskkooli lõppu ma küll lennuakadeemiasse sisse ei saanud, aga soov ülikoolis edasi õppida oli suur. Pendeldasin terve lõpetamisjärgse suve informaatika, füüsika, fotograafia ja kunsti vahel. Muutsin pidevalt meelt ning lõpuks jäigi peale EKA fotograafia osakond. Mingil määral tundsin pärast keskkooli lõppu survet, et ma ei saa elada kogu oma elu ühes kohas, ja see mõte võis mind ka Tallinnasse suunata. Kusjuures, kõrgemasse kunstikooli jäi vist üldse kandideerimata, kuna pea oli lihtsalt liiga laiali otsas pärast keskkooli lõpetamist.

Oma „Noore Tartu” projekti keskmeks oled valinud eesti meeste relvahobi. Millised on su kogemused relvadega?
Esimest korda kohtusin relvadega 2016. aasta kevadel lasketiirus. Muidu ma polekski sinna sattunud, kuid soovisin projekti „Dear Diary,” (2016) jaoks üht oma päevikut tulistada. Sain kasutada nelja relva, lemmik oli Kalašnikov. Sellest ajast saati ongi relvateema mind kummitanud. Mingis mõttes ma nautisin seda tegevust väga. Esimesed kolm lasku tabasid otse sihtmärki ning täpselt ühte punkti. Tundsin, et olen lõpuks ometi leidnud millegi, milles ma osav olen. Samas saatis kogemust ka päris suur šokk. Järsku tekkis arusaamine, et tegemist ei olegi ainult kujutisega mängudest, filmidest või televisioonist. Relvad ongi päriselt olemas ja nendega on võimalik väga palju õudusi korda saata.

Su Tartu-teemalised teosed tegelevad inimsuhete ja kodulinnaga, praegu on sul aga Praha arhitektuuri-, disaini- ja kunstiakadeemias vahetussemester pooleli. Millist kohataju Prahas elamine loob?
Esimesed paar kuud olen oma vabast ajast seal päris palju kaameraga ringi jalutanud, et seda linna endale kuidagi tuttavaks teha. Üldiselt tunnen, et Praha on minu jaoks nagu puhas leht. Pole eriti varasemaid mälestusi ega inimesi, keda tean. Kõige rohkem panin alguses tähele seda, et ma ei mäleta enam oma rutiini. Eestis olles oli rutiin mu elus väga tugevalt kohal ja mulle ka meeldis see. Praegu ootan huviga, kas see puhta lehe tunne võiks kuidagi mu kunstitegemist mõjutada, kuigi oma Praha rutiin on ka juba tekkimas.

Oktoobris avatakse Keiu Maasiku „Noore Tartu” konkursi isikunäitus Tartu kunstimuuseumi projektiruumis.

Foto Keiu Maasikust: Madis Kurss

Teisel fotol Keiu Maasik „Dear Diary,”, 2016. Kaader videost