Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis on alates 29. septembrist avatud kaks näitust, kus keraamika- ja maaliharidusega Laura Põld osaleb nii kuraatori kui ka kunstnikuna. Lisaks sellele on ta üks noorema põlvkonna maalikunstnikest, kelle looming on esindatud Lola Liivati retrospektiivil „Vaimu vastupanu” Tartu Kunstimuuseumis.

Sa liigud oma loomingus väga mänguliselt eri meediumite vahel maalikunstist keraamikani, luues imposantseid ruumiinstallatsioone. Kas sinu jaoks on meediumipiirid tähtsad?
Praegusel ajal on meediumipiiride ületamine pigem levinud ja ma ise suhtun neisse samuti üsna mänguliselt, pidamata nende üle pikemalt aru. Võib-olla see, mis sunnib meediumite vahel hüplema, on ebatäius – kõik ei saa ühe asja puhul kunagi päris ideaalselt välja tulla, ehkki süveneda on väga huvitav, minna pikemaks ajaks ühe teema ja materjali sisse. Aga võimalus vahepeal üks peatükk sulgeda ja midagi muud proovida on esimese puhul võib-olla isegi värskendava mõjuga. Kui keraamikas tundub, et glasuurid ei ole päris soovitult õnnestunud, ja näiteks praod tulid sisse, siis pärast mõnda kuud hoopis teise teemaga tegelemist on see köömes ja värske pilguga vaadates hakkab mõni viga isegi huvitav tunduma. Tänapäeval näib pigem julge teha näitus ainult ühes meediumis, sest see nõuab milleski professionaalsust ja ausat hindamist. Ja sellist süvenemisvõimalust võib isegi luksuseks nimetada. Eks tähtis on muidugi kontekst, millest räägitakse, ja see, milline meedium või kooslus ennast seal õigustab.

Mis sulle kunstis oluline on? Mida püüad oma loominguga edasi anda?
Mõtlen viimasel ajal kunstipraktika ja näituste puhul üha enam suhtlusaspektile. Ka minu looming on saanud sageli tõukeid suhtlemisest tundmatuga (nt teosed Jaapani või Iraani arhitektuuri- või maastikukogemuse baasil). Olen püüdnud leida võimalusi, kuidas vaataja saaks astuda objektidega tihedamasse kontakti, et näitus ei jääks ainult esteetiliseks kogemuseks; et tausta kohta ei peaks lugema või tellimuse peale rääkima, vaid et lavastatud lisakiht annaks vajadusel taustainfot. Mõnikord olen palunud suhtlust vedama kellegi teise, olgu formaadiks teejoomine või muusikakuulamine. Tegelikult mulle tundub, et inimesele on omane katsumusi ületada – mulle endale pole suhtlus võõrastega üldsegi alati lihtne. Kuid näituse- või osalus-performance’i formaati saab kasutada alibina. Üks minu huvitavaimaid ja ka raskeimaid projekte oli möödunud aastal Iraanis katse teha koos arhitekti ja kunstniku Johna Hanseniga praktilist uurimistööd näituseformaadis. Esfahānis väikeses galeriis CC.art space toimunud performance „Guest” nägi ette, et näitusekülastajad istuvad meiega ühekaupa põrandale maha, tutvustavad savipinnale joonistades oma kodu ja räägivad avaliku ning privaatse elu piiridest traditsioonilises ja nüüdisaegses Iraani kodus. Mõistagi oli see keelebarjääri ja väheste teadmiste tõttu keerukas. Iga intervjuu oli ainulaadne ja infokogumine toimus kildhaaval. Eks minu praktika on väga intuitiivne ja sel hetkel tundus tähtis vahetu kontakti saavutamine.

Mis sind inspireerib?
Mõtted tulevad, kui varuda aega, seega inspireerib näiteks stuudios passimine. Teoste vaatamine pakub lahendusi. Huvitav faas on juba valmis kildude organiseerimine ja komplekteerimine, lavastamine või läbimäng stuudios. Inspireerivad stuudiovisiidid või katkestused, nagu kolimine – sellised asjad sunnivad kokkuvõtteid ja sõnastusi tegema. Viimasel ajal olen tegelenud koostöös Kati Saaritsaga peagi EKKMis avatavat näitust kureerides vanema generatsiooni autoritega, nagu Leo Rohlin, Helle Videvik, Mall Tomberg ja Leesi Erm. Kunstnike pikad elu- ja arenguteed on väga inspireerivad. Palju andis ka tööprotsess Lola Liivati retrospektiivi kujundamisel Tartmusis koos kuraatori Hanna-Liis Kondiga. Kui kasutada sporditerminit, on kunstnikutöö kestvusala.

Miks valisid õpinguteks Tartu Ülikooli maalikunsti eriala? Kuidas see su loomingulist arengut mõjutas ja kui tähtsaks pead üldse haridust kunstnikuks kujunemisel?
Ma olen selles mõttes konservatiivne, et pean kooli üsna oluliseks. Seal saab mõned etapid kiiremini läbitud, tupikutest edasi. See ei välista õppimist mõnel muul erialal ja kunsti juurde jõudmist teise kogemuse baasil – see on tihti lausa huvitav või boonuseks. Läksin Tartusse n-ö vahelduse mõttes, lootes kohata uusi nägusid. Olin varem juba neli aastat EKAs õppinud. Mõjutasid TÜs füüsika eriala lõpetanud vanaema ja mõned eraelulised asjad ka. Eesti kontekstis on mul päris hea meel, et mul on lisaks ainult kunstnikke koos hoidvale koolile kogemus ühest suuremast ülikoolist. Kunstiellu sisenemiseks süstis tudengitesse energiat ja auahnust Jaan Elken. Rajasin kindlasti vundamendi hilisemate kontaktide ja sõprussuhete tekkeks, Tartus on mul siiani meeldiv ja hubane asju ajada.

Sa oled õppinud ja töötanud eri keskkondades Tartust Tallinna ja Viinini. Kuidas ümbritsev kunstiväli sind mõjutab?
Keskkonnavahetus on selles mõttes peegel, et hakkad mõistma, millest sa igapäevases töörütmis sõltud, saades teadlikuks oma harjumustest ja kunstilistest eelistustest. Sa kas kohaned uue olukorraga või lood endale need vajalikud tingimused võõras kohas uuesti. Viinis ma käin rohkem näitustel ja vaatan ringi. Tallinnas olen tavaliselt seoses näituste ettevalmistustega ning tihti Tondi piirkonnast ja ARSi majast väga välja ei jõuagi. Olen püüdnud iga keskkonna omapärast ja tugevusest kinni haarata ning puudujäägid kuidagi teisiti välja mängida. Ümbritsev kunst kindlasti mõjutab, isegi kui see ei ole arusaadav.

Kui sul oleks võimalik võtta vastu üks otsus eesti kunstielu edendamiseks, siis mis see oleks?
Gümnaasiumiastmes võiks noortele rohkem elavaid kunstnikke, näitusi, institutsioone, nüüdiskunsti valdkonda ja selle toimimist tutvustada. Rääkida, mida kunst suudab ja miks see tähtis on.