Võimalik, et üks kõige sagedasemini esinev sõna „Peenras” on „mina”: esil on minu kogemus, mind ümbritsev, minu kohtumised, minu kaemused, minu lapsepõlv.

Gregor Kulla „Peenar”
Toimetanud Tõnis Vilu, kujundanud Mette Mari Kaljas, illustreerinud Kris Lemsalu
SA Kultuurileht / Värske Raamat, 2024
172 lk

„Gregor Kulla on eesti kultuurimaastiku multinektar,” kirjutab oma arvustuses Emel-Elizabeth Tuulik. Anne Vetik lisab enda omas: „[T]egemist on tõsise multifunktsionääri, triksteri ja, võiks öelda, ka libahundiga, kes nii loob ise muusikat, tekste, etendusi (issand, kas mul jäi midagi mainimata) kui ka arvustab teiste loomingut ning kultuurimaastikku laiemalt.” Kõik on õige ja kindlasti mõndagi veel.

Põlvkonna hääl vms

Nõndasamuti on Kulla ise ja on teisedki tema esimeses (proosa)luulekogus sisalduva ühehäälselt autofiktsiooni valda liigitanud, mis samuti on kindlasti õige, nagu võib kohane olla ka mõnigi muu määratlus, miks mitte tasandilülituse korras näiteks uussiirus. Võimalik, et üks kõige sagedasemini esinev sõna – või kindlasti täht, mille ümber keerleb siin absoluutselt kõik muu – ongi „Peenras” lõpuks „mina”: esil on minu kogemus, mind ümbritsev, minu kohtumised, minu kaemused, minu lapsepõlv jne jne. Kõlab tüütult? Võiks õieti kõlada küll, aga huvitaval kombel ikkagi ei ole seda, vähemasti polnud minu jaoks. Tundub, et millelegi sarnasele osutab ka Vetik, öeldes: „Noorena kipume arvama, et kõik, mis meiega juhtub, on ainulaadne ja seda tuleb maailmaga jagada. Autoril õnnestub seda „jagamist” – sõna on jutumärkides, kuna kõik muudkui jagavad midagi ja räägivad endast – sooritada ilma banaalsustesse laskumata, ennast upitamata, siiralt ja kaasaelamist tekitavalt.”

Võimalik, et üks kõige sagedasemini esinev sõna – või kindlasti täht, mille ümber keerleb siin absoluutselt kõik muu – ongi „Peenras” lõpuks „mina”.

Midagi (s.t mõndagi) on selle Kulla mina taga siin nimelt veel, võib-olla enimgi kogemuse ülekantavus. Varasemates käsitlustes on eriliselt esile tõstetud näiteks kväärikogemust[1], mis täiesti selgesti pole siin tähtsusetu, kuid ehk on siin kõlavam – suurema üldistusjõuga küllap niikuinii – isegi mingi põlvkondlik tasand (või lausa midagi veel üldisemat, kui arvestada näiteks siinse arvustaja ja autori kaheldamatult erinevat põlvkondlikku kuuluvust).

Kolimine ja iseenese leidmine ruumides („nende tekstidega saan aru et esiteks ma väga ei kuulu ja teiseks ma ei taha kuuluda nende nn tallinlaste seltskonda see on mulle võõras kibe külm ja kius tartus käiakse teraapias ja ei nõelata siin on lihtsalt cool shallow cool”, lk 26), keerulised suhted sõprade (mis paistavad siin peaasjalikult ilmnevat n-ö ghost’imises) ja iseenda seksuaalsusega („ma veel inimesi ghostinud peale selle põhikooli suhte lihtsalt hirmust et tuleb olukord kus keegi tahab nussida ja ma üldse ei taha ei julge öelda või tahan aga see on intellektuaalne soov […] ei tea kas ma olen aseksuaalne või olen selle välja mõelnud sest keegi ei usu et selline asi olemas on”, lk 21) või veelgi konkreetsemalt/olmelisemalt muu hulgas trenniharjumuse kujundamine, muusikafestivalimuljed jne jne – paljuga sellest puutuvadki ju ühel või teisel moel ikka kokku näiteks need, kes on parajasti noored.

Põlvkondlikku (mis ei pea teadagi tähendama lihtsalt sünniaastat passis) või subkultuurset paigutust rõhutavad ja toovad esile muidugi ka Kulla keel ja stiil – eri keelte vahel lülitumine pole siin markeeritud kursiiviga, mis seostub esiteks näiteks Instagrami/Messengeri vms keskkondade tehnoloogiast tingitud ühetasandilisusega, aga rõhutab nähtavasti ka teksti teatavat voolavust. Heneliis Nottongi kirjutas oma stilistiliselt mõjuängilises/kongeniaalses intervjuus: „ma siin kuulan gregorit ja uskuge mind või mitte ta räägib täpselt nii nagu kirjutab tema kirjutamisstiil on siuke et kui teda loen siis mu mõtted võtavad sama vormi ja rütmi omaks punktid ja komad ja sidekriipsud kaovad ära ning mõte lihtsalt joriseb külvab end teistest võrdsele kaugusele ajab omasoodu juuri alla kuigi jah selline kirjavahemärkideta tekst ei ole ilmselt kõige kergem lugemine”[2]. Üks aspekt on siin niisiis stilistiline suulise keele voolavuse matkimine (mis võib vabalt ollagi autorile nii omane, et tegemist pole rangelt võttes mingi matkimisega), teine aga sellesama asjaolu tehniliselt kirjalikku teksti ülekandmine: (kergemal kujul) kirjavahemärgid ja suurtähed ning (raskemal kujul) kursiivid tekitaksid lugemisse hetkelise lünga või lausa takistuse – nõndasamuti nagu mõnes teises kontekstis mõjuks nende puudumine, mis siin öeldagi –, aga siia pole neid takistusi vaja, voolamine toimub võrdsel tasandil ja sujuvalt. Võte pole mõistagi esmakordne ja ainulaadne, aga siin tundub see absoluutselt kohase, võib-olla isegi paratamatusena.

(Kergemal kujul) kirjavahemärgid ja suurtähed ning (raskemal kujul) kursiivid tekitaksid lugemisse hetkelise lünga või lausa takistuse, aga siia pole takistusi vaja, voolamine toimub võrdsel tasandil ja sujuvalt.

Lisaks ehk universaalsema ülekandepotentsiaaliga teemadele näeme siin unikaalsemat professionaalset sfääri klassikalise muusika skenes, kuid sedagi on enam kui võimalik üle kanda näiteks teistele aladele. Kõne all on näiteks keerulised professionaalsed – sh põlvkondade erinevusest tingitud – suhted, skenesisene konservatismi ja avatuse kokkupõrge, ressursside jaotumise problemaatika jne. Kuid ka siis, kui klassikalise muusika valdkond on meile kauge, näeme Kulla asjakohaselt emotsionaalsetes kirjeldustes enamasti mõndagi äratuntavat, võimalik et ka isiklikult kogetut. Ehk taas kohtub „mina” (kogemus/projekt/huvi/…) millegi sootuks suuremaga: „raha rahaks see žest et mitte toetada naiste ja vähemuste muusikat ja muusikakoolides sisukate kontsertide andmist on lihtsalt ebapädev ja haige […] helikunsti sihtkapitalini pole see vist jõudnud sellised eksperdid meil komisjonis saan igati aru et kõigile raha ei jätku ja eks see üks õnnemäng ole aga kammoooon see on see üks asi mida võiks kasvõi sümboolselt toetada aga et sentigi” (lk 143).

„nii hullult paran et mul on peas puuk”

Temaatiline ja keeleline tasand on igasuguses kirjanduses ja siingi mõistagi äärmiselt olulised, aga võimalik, et põhiliseni, miks „Peenar” mõndagi lugejat võiks eriliselt kõnetada, jõuan alles nüüd. See põhiline on, ma kardan, ikkagi huumor – aga vähemasti minu jaoks ei toimi Kulla huumor enamasti mitte vaakumis, s.t tingimata eraldiseisvalt, vaid tõuseb esile nimelt kõige eelnevalt kirjeldatu kontekstis, selle kõrval ja sees. (Kui see just pole mõni selline kild: „paavo matsin ütles ka et ainus kirjanik kes ei joo ja kirjutab loetavat teksti on doris kareva ma ei teadnud et doris ei joo aga ma ei saa täpselt aru ka et mida see „joomine” tähendab nagu täitsa purju pildituks või lihtsalt tsüklis kas doris on siis karsklane või”, lk 17. Tõsi küll, sellegi kirjakoha „toimimiseks” on tegelikult vaja mingit laiemat konteksti, milleks siinpuhul on vana hea eesti kultuur.)

Juhuslikud, paiguti eneseiroonilised olmenopped mõjuvad iseäranis naljakalt siis, kui nad on põimitud diibimate mõtiskluste vahele, ja ka vastupidi.

Juhuslikud, paiguti eneseiroonilised olmenopped mõjuvad iseäranis naljakalt siis, kui nad on põimitud diibimate mõtiskluste vahele, ja ka vastupidi: „teen ühiskondlikult ja poliitiliselt provotseerivaid performance’eid lähen oma tekstides „sügavuti” / kompositsioonides uurin kväär-enesemääratlust speaking for the community võtan vastutust / nii oluline see kõik on nii oluline nii oluline / niioluline niiolul inenii” (lk 13); „ma ei taha välja minna / ma tahan et inimesed mulle kirjutaksid et nad tahavad minuga välja minna // hommikul kukkus presskannult kild küljest” (lk 46). Ehkki paiguti on siin juttu ka koolikiusamisest jt tõsistest asjadest, võib teisal kohata ka hoopis naljakamaid (kontekst!) lapsepõlvemeenutusi („mäletan ükskord kuulasime muusikatunnis ooperit ja ma pidin püksi kusema sest see oli nii naljakas esimest korda kuulsin ooperit ja see oli nii naljakas still is”, lk 52) või lihtsalt potentsiaalselt mõistvaid noogutusi tingivaid sümpaatselt süvasuvalisi sedastusi: „see on kolmas või neljas ei tea mitmes kord kui pärast triibu ninna tõmbamist on mul paar päeva selline asi nagu speedinohu nina on kinni natuke tuleb tatti ka enam ei saa triipu ka teha no kuulge” (lk 154).

Tõesti, no kuulge. Ja lugege, tingimata lugege.

[1] Lajal, L. 2024. Gregor Kulla „Peenar” toob kväärkogemuse kirjandusteose keskseks teemaks. – Postimees, 27.08.

[2] Notton, H. 2024. Umbrohuämber ehk Gregor Kullaga Energia kohvikus. – Värske Rõhk, 02.08.