Kes juhtus augusti esimestel nädalatel suvepealinnas viibima, võis märgata linnatänavatel tavapärasest rohkem ärevust. Nimelt toimus seal 1.– 18. augustini rahvusvaheline kunstide festival Pärnu Fringe 2013, mis koondas enda alla mitmeid väiksemaid festivalilaadseid ettevõtmisi. Lisaks kolmandat korda toimuvale teatrifestivalile MONOMAFFIA ja tänavakunstifestivalile Sõnum Seinal sai sel aastal esmakordselt De Facto näol oma festivali ka uus teater. Publikuni jõudsid kõrgustes möirgavad dinosaurused, klaasikildudel tantsivad veidrikud ja laval võbelev beebipuuder.

Kui mina, vabatahtlik, 10.augusti hommikul Pärnusse jõudsin, olles valmis oma rammu ja vaba tahtega käsi kõigele vajaminevale külge panema, olid peakorraldajad juba enamuse valmis saanud ning naerusui valmis uue teatri festivali avama. Nii juhtuski – festivali koduks saanud Teater2-s (Uus tänav 3) öeldi pidulikud avasõnad ja rüübati üheskoos vahuveini ning teater võiski alata.

Avapauk oli võimas. Lausa nii võimas, et pärastlõunal vallutasid Supeluse tänava dinosaurused. Sellised dinosaurused, kes panid lapsed põnevusest kilkama ja tõid ka vanema generatsiooni näole killukese uudishimu. Etendajaks oli Hollandist pärit Close Act Street Theatre, programmiks – „Saurus”. Korraldajatelegi üllatuseks köitsid kolm saurust ja nende kantseldaja nii suurt tähelepanu, et õhtuse etenduse eel ootasid suuremad fännid neid pikisilmi Villa Artise värava taga, lahkudes nende kõrvalt alles etenduse lõppedes. Saurused marssisid pea tund aega mööda Supeluse tänavat, väiksed austajad neid igal sammul saatmas ja terve tänav imetlevaid silmi täis.

De Facto teisel päeval etendus Teater2 pööningusaalis Läti ja Taani ühisprojekti Arrieregardeni lavastus „Nobody’s home”. Ilma sõnadeta toodi vaatajateni lugu sellest, kuidas kolm üksikut hinge kinnises ruumis läbi erimeelsuste lõpuks ühise mõistmiseni jõuavad. Emotsioon oli tugev, aplaus veel tugevam.

Üks huvitav asjaolu, mis festivalile tagasi mõeldes esile kerkib, on see, et uus teater on tihedalt seotud tantsuga. Seda leidus pea igas De Factol nähtud lavastuses. Ehedaim näide sellest oli Helena Krinali tantsulavastus „Dändi”, mis sobis Teater2 pööningusaali nagu rusikas silmaauku. Kitsas ruum ja madalad talad muutsid etenduse meeleolu justkui veidral kombel intiimseks, kuid samas suutsid kaks meestantsijat säilitada täieliku professionaalsuse, ilma et nende suhtlus laval vastumeelseks muutuks. Pärast etendust leidis aset mõttemiiting „Kriška”, kus publikul oli võimalus anda koreograafile tagasisidet ja esitada küsimusi. Arutelust selgus, et Krinali jaoks on rangetest liigutustest palju olulisem see, kuidas tantsijad omavahel laval suhtlevad. Publikule avaldasid erilist mõju korduvad kombinatsioonid, mis neid justkui teise dimensiooni viis.

De Facto kolmas päev tõi endaga kaasa täiesti teistsuguse lähenemise teatrile. Kell 18 oli Rüütli tänava keskele ilmunud moelava, mis oli mõlemalt poolt ümbritsetud elegantselt riietunud pealtvaatajatest, kes päikse käes vahuveini rüüpasid. Ka möödujad peatusid ja jäid uudishimulikult ootama, mis sorti mood lavale jõuab. Eret Kuuse looming köitis kirevate värvidega nii mõnegi moetundlikuma pealtvaataja tähelepanu, kuid ühel hetkel hakkas publiku hulgast järjest enam vastureaktsioone tulema ja julgemad neist hüppasid isegi lavale. See tekitas möödujates väga vastakaid emotsioone. Minust rida tagapool istuvad naisterahvad sosistasid üksteisele: „See nüüd küll ilus ei ole.” Peter Brooks on ju öelnud, et kui üks mees kõnnib üle lava ja teine mees seda vaatab, siis ongi tegu teatriga. Kas ka tegelikult on nii? Selle küsimuse korraldajad soovisidki esitada. Tegelikult oligi kogu show nii planeeritud ja näitlejad publikuga segunenud.

De Facto kulmineerus Endla teatri väikses saalis Austria näitleja ja koreograaf Doris Uhclihi lavastusega „More than enough”. Enda ihu millegagi katmata tõi Doris publikuni enneolematu vaatepildi. Köitvaks ei osutunud mitte tema alasti keha, vaid emotsioon, mille ta suutis luua. Pärast etendust toimus ka järjekordne mõttemiiting „Kriška”, kus Doris rääkis sellest, miks ta antud lavastust üldse teeb. Nimelt peab ta oluliseks, et ka pärast viieminutilist alastiolekut suudaks ta publiku huvi ja ärevuse säilitada. Selle tagasid etenduses tema otseühendusega tehtud telefonikõned sõpradele, neile esitatud avameelsed küsimused ning veel avameelsemad vastused. Kõige huvitavamaks oli aga efekt, mille Doris saavutas end üleni beebipuudriga kokku määrides ja oma kehaga vibratsioone tekitades. Publik oli hämmingus, mina kaasa arvatud.

Fringe festivali raames said kaheks nädalaks kokku ka kaheksa erineva riigi noored teatrihuvilised, koondnimega NEATA. Nad õppisid, arenesid ja kasvasid koos, ning tõid De Facto ajal lavale mitu eriilmelist lavastust. Üks neist leidis aset 10. augusti õhtul Supeluse tänava nurgal, kus paduvihmas toodi vaatajateni väga omapärane lugu. Üleni mustas ja maskidega umbkeelsed tegelased tantsisid klaasikildudel ning tegid endale tantsumuusikat plastpudeleid vastu maad tagudes.

Kahel õhtul toimus Teater2 esimesel korrusel ka festivali klubi, kus mõnusa muusika ja veel mõnusama seltskonna saatel juttu puhuti ja muljeid vahetati. Tantsu ja tralli vahepeal aitasid melu luua ka lühilavastused, kus jällegi oli läbivaks teemaks tants. Festivali teise päeva hilisõhtul tuli klubis ettekandele eesti pulm, kus kõigile külalistele jagati juhuslikult rollid, mida pulmaisa eestvedamisel jooksvalt täita tuli. Pruudiks oli sedakorda ilma peata mannekeen, kes ürituse lõpuks ka oma sõrmedest ilma jäi. Nagu õigele eesti pulmale kohane, kostitati osalisi kartulisalati ja koduveiniga. See oli ühtlasi ka võimalus uue teatri festivaliga De Facto selleks aastaks hüvasti jätta.

De Facto toimus sel aastal Pärnus esmakordselt, kuid nii etendused kui ka festivali üldine melu näitasid piisavalt potentsiaali, et ka järgnevatel aastatel sellelaadne üritus toimuda võiks.