Meie käitumispraktikates kindla koha leidnud selfidele viltu vaatamise aeg on möödas. Digiühiskonna enfant terrible võimestab marginaalseid gruppe, aitab iseendaga paremini läbi saada ning on osutunud kasulikuks tööriistaks kodanikuaktivistidele.

Selfid (endlid, enekad) ei ole sugugi uus nähtus. Isegi kui jätame kõrvale autoportree kui eneseväljendusformaadi pika ja rikka ajaloo ning keskendume vaid digifolkloorsele enesepildistamisele, on mõistet „selfi” kasutatud ligi 15 aastat. 2013. aastaks oli enesepildistamine ja sellest rääkimine nii levinud, et Oxford English Dictionary valis selfie lausa aasta sõnaks. Ometigi on selfisid ümbritsev avalik (ja ka teaduslik) diskussioon endiselt vastuoluline ja küllaltki emotsionaalne. Negatiivsed tõlgendused kipuvad eriti sageli äärmustesse laskuma ja on (ehk just seetõttu) suurema kõlapinnaga. Konkreetsed teemad, millele toetudes selfisid siunatakse, on aastate jooksul vaheldunud – kui pruntishuuleline duckface ja sellega kaasnev välimuse ja kombluspõhine, peamiselt noortele naistele suunatud kriitika oli ülipopulaarne umbes 2013. aastal, siis matuse- või ohtlike selfide (kõrghoonete katustel, röövloomade haardeulatuses jms oludes tehtud pildid) teemaliste hirmulugude haripunkt võis olla aastatel 2015–2016.

Uus peatükk tehnopaanikas

Selfiskeptilise narratiivi sisu on suures plaanis samaks jäänud – selle selgrooks on ärevus, mis asetab selfid muutuva kultuuri ning aktuaalsust kaotavate sotsiaalsete normide põhjuseks. Eriti selliste, mis eeldavad vagusi olevaid noori, tagasihoidlikke naisi, nähtamatuid seksuaalvähemusi ja ennekõike muidugi vankumatut sotsiaalset hierarhiat. Kultuuri- ja internetiuurijad selgitavad seda juba 1972. aastal kasutusele võetud moraalse paanika ning selle sõsarnähtuse – tehnoloogilise paanika – mõistestikuga. Moraalseks paanikaks nimetatakse neid avalikke diskursusi, mis kirjeldavad teatud käitumisviise või inimgruppe sotsiaalsetele väärtustele ja huvidele ohtlikena. Sellised paanikad toimivad traditsiooniliste väärtuste rõhutamise kaudu ning kõrvalekaldujaid distsiplineeritakse sageli häbistamise teel, kus kriitika alla satuvad kritiseeritava teguviisi praktiseerija isiksuseomadused, intelligentsus, välimus, sugu, vanus vms. Ajaloost on tuntud näiteks trükipressi, kahvlite, naiste jalgrattasõidu ning raamatulugemise, koomiksite ja rokkmuusikaga kaasnenud moraalsed paanikad. Kõiki neid peeti teatud hetkel äärmiselt ohtlikuks ja kahjulikuks.

Tehnoloogilised paanikad keskenduvad just uue tehnoloogia võimalikele negatiivsetele mõjudele. Möödunud aastakümnete jooksul kaasnes tehnoloogiline paanika nii telegraafi, telefoni, televiisori, muusikamängija, raadio, kino, interneti, arvutimängude kui ka nutiseadmete levikuga. Sotsiaalmeediauurijad on täheldanud, et ka selfide populaarsus on tekitanud moraalse-tehnoloogilise paanika. See väljendub näiteks klikitavate pealkirjadega ajakirjanduslike tekstide („Endlite tegemine viis tõsise haiguseni!”) väsimatus tootmises ja sotsiaalmeedias ringipööritamises. Selfidest rääkides klammerdume edevuse, autentsuse ja patoloogia teemadesse, mis juhivad selfitõlgendusi nii siis, kui inimesed räägivad teiste inimeste endlitest, kui ka siis, kui nad seletavad, milliseid selfisid nad ise jagada julgevad või miks nad ise kunagi selfisid ei postita.

Paradoksaalselt on selfipelguse taga nende populaarsus. Suures plaanis meeldivad selfid inimestele väga – uuringud on näidanud, et need saavad ülejäänud sotsiaalmeediasisuga võrreldes kordades rohkem tähelepanu (meeldimisi, kommentaare) ning hoolimata pidevast näägutamisest ja hirmutamisest („Teed palju selfisid? Oled ilmselt psühhopaat!”) teevad ja jagavad inimesed iga päev terabaitide kaupa selfisid. Kuna selfi on paljude varasemate eneseväljendusmeetoditega võrreldes märksa laiahaardelisem, on nendega kaasnev moraalne paanika ju mõistetav. Selfide vahendusel muutuvad nähtavaks grupid, kes on traditsiooniliselt olnud nähtamatud või nähtavad vaid kitsaste hegemooniliste reeglite alusel (nt naiste ja laste kasutamine visuaalmajanduses).

Olgu. Oletame, et te usute mind, kui ma väidan, et selfid ei ole automaatselt inetud, patoloogiliselt edevad, võltsid ega vaimsele tervisele ning ühiskonna alalpüsimisele kahjulikud ning et selline kriitika on pigem ajaloolistel põhjustel välja arenenud tüüpreaktsioon muutustele. Mis siis edasi?

Alternatiivsed tõlgendused

Pakuksin siinkohal mõned positiivsed tõlgendused, milleni selfisid rahvusvaheliselt uurinud sotsiaalteadlased ja internetiuurijad viimase kuue aasta jooksul jõudnud on. Eesmärk ei ole veenda neid, kes end pildistada ei taha, seda tegema (mul on täiesti ükskõik, kas te teete endast selfisid, ausõna) või väita, et kõik selfid, selfitegijad ja selfipraktikad on automaatselt head (kindlasti ei ole). Pigem soovin rikastada levinud selfitõlgenduste repertuaari ning rõhutada, et sarnaselt teiste eneseväljendusviisidega ei ole selfide tegemine ja/või postitamine iseenesest hea ega halb; selle väärtus indiviidile, grupile ja kultuurile sõltub ikka sellest, kes, miks, millal, kuidas ja mille jaoks.

Selfide vahendusel muutuvad nähtavaks grupid, kes on traditsiooniliselt olnud nähtamatud või nähtavad vaid kitsaste hegemooniliste reeglite alusel.

• Selfid rikastavad visuaalkultuuri.

Kuna kaamerad ja pildiavaldamisplatvormid on kõigile – lähtuvalt nende positsioonist ühel või teisel pool majanduslikku, digitaalset ja tehnoloogilist lõhet – kättesaadavad ning sõltuvad senisest märksa vähem kolmandate poolte toimetus- või tsensuuriprotsessist, toovad selfid ja muud igapäevaklõpsud avalikule või piiratult avalikule (100–500 „sotsiaalmeediasõpra”) visuaalmaastikule n-ö tavaliste inimeste näod, kehad ja elud. Ehkki enamik igapäevaklõpsudest on triviaalsed ja madala kunstiväärtusega, on nende esindatus ühiskondlikult oluline, kuna valitsevate gruppide eelistustest johtuv „professionaalne” visuaalkultuur on äärmiselt kitsapiiriline. See kuvab teatud inimesi alati kindlates rollides. Noored, kaunid, kõhnad naised on ihaldusväärsed; vanad valged mehed on autoriteetsed; paksud inimesed on laisad või naljakad; pruuni- ja mustanahalised ilmselt kriminaalsed; ning suurt hulka meist ei oleks selle visuaalkultuuri järgi justnagu üleüldse olemas.

• Selfid võivad olla ühiskonnakriitika/igapäevapoliitika vahend.

Eelnevast lähtudes on sellel n-ö demokratiseerunud nähtavusel oluline ühiskondlik funktsioon. Laias laastus on see selgitatav meediauuringuis aastakümneid edendatud mõistestiku „esindatus on oluline” (ingl representation matters) kaudu. Lihtsustatult väidavad esindatuseteooriad, et see, mida visuaalmajandus meile iga päev kuvab, muutub meie normaalsuseks ja kui me ei näe seal endasarnaseid inimesi, süveneb meis veendumus, et me ei ole olulised ega väärtuslikud. Nii on erinevate, traditsiooniliselt vähem nähtavate gruppide, nende endi valitud, kontrollitud ja kureeritud eneseesitlused ühiskondlikult tähtsad juba pelgalt selle pärast, et nad olemas on. Lisaks on selfidest saanud teatud sotsiaalmeediaaktivismi või -protesti vorm, kus hashtag’i-kampaaniate käigus tõmmatakse tähelepanu erinevatele probleemidele (vt nt Boko Harami vastane kampaania #bringbackourgirls, burkakeelu vastane kampaania #WISH või teaduses valitseva seksismi vastane kampaania #distractinglysexy).

• Selfid võivad pakkuda heaolutunnet ja aidata iseendaga paremini läbi saada.

Kuue uuringuaasta jooksul maailma erinevais paigus eri vanuses inimeste selfipraktikatega tutvudes olen leidnud, et selfide tegemine, jagamine ja nende teemal suhtlemine võib tekitada enesepildistajais tunde, et neid on märgatud või nähtud (a) positiivses valguses ja (b) seal ning sellisena, nagu nad soovivad nähtavad olla. See positiivne tagasiside ning kontrollitunne on oluline nii välimuse, eluliste kogemuste kui ka identiteedikategooriate ja nende poliitika lõikes. Seejuures oleks ju lihtne väita, et välimusele heakskiidu otsimine on edev, ebakindel ja taunimisväärne, kuid arvestades, kui suur äri on ilu-, moe-, trenni-, ilukirurgia- ning meediatööstuse jaoks meie kollektiivne rahulolematus iseenda välimusega, ei ole tegemist igaühe eraasja, vaid epideemiaga. Selfide postitamisega võib niisiis kaasneda parem läbisaamine iseendaga. Eluliste kogemuste ning identiteedikategooriate nähtavuse ning nähtamatuse ühiskondlikest tagajärgedest oli juttu juba eespool. Olemasolu- ja väärtuslikkusetunde oluline osa on olla tunnustatud iseenda jaoks tähtsates kategooriates (mehena, naisena, virdsoolisena, õppejõuna, vabadusvõitlejana vms).

• Selfid võivad võimestada.

Eelmises punktis käsitletud individuaalse heaolu- ja nähtavustundega võib aga kaasneda kõrgendatud toimimisvõime. Nii mõjuvad selfid teatud inimestele ja gruppidele võimestavalt, suurendamata üksnes nende isiklikku heaolutunnet, vaid ka selle grupi eneseesitlust ja nähtavust puudutavaid laiemaid sotsiaalseid norme. Selfide postitamine – eriti kui need on laiatarbeesteetikast kõrvalekalduvad, näiteks kui „tavalise” välimusega inimesed julgevad endast seksikaid selfisid postitada – võib omandada sel moel väikse ulatusega vastuhaku jooned. Olen näinud, kuidas selfipostitamise käigus raputatakse neid välimusega kaasas käivaid arusaamu, mis eeldavad, et vaatamis- ja pildistamisväärilised on vaid noored ja kõhnad; defineeritakse ümber seda, mis üldse on „seksikas”; seatakse küsimuse alla emade ja üle 40-aastaste naistega seotud stereotüübid (nt MILF vs. soccermom) ning keeldutakse erinevaist sugu ja seksuaalsust puudutavaist normidest. Seda kusjuures tavakasutajate, mitte aktivistide või kunstnike seas.

Nähtavus, esindatus ning eelkõige võimalus mõlemat kontrollida ei ole indiviidide, aga olulisemalt ka gruppide lõikes sama. Ka märgatud saamise soovi puudutav retoorika ei ole neutraalne – edevuse ja tagasihoidlikkuse teemasid on kasutatud süstemaatiliselt naiste ja laste kontrollimiseks. Seega ei välista see, et ühe inimese jaoks on selfi edevusele järeleandev tühine meelehea, seda, et kellegi teise jaoks (või ka sellesama inimese jaoks teisel hetkel, muutunud elutingimustes) on see psühholoogiliselt väärtuslik samm iseenesega leppimisel, julge poliitiline seisukohavõtt või väike panus problemaatiliste kehtivate normide muutmisse.

Katrin Tiidenberg on Tallinna Ülikooli visuaalkultuuri ja sotsiaalmeedia dotsent ja Århusi ülikooli järeldoktor, kes on keskendunud oma uurimistöös erinevatele eneserepresentatsiooni vormidele võrgustunud ühiskonnas. Oktoobris ilmub tema sulest antud teemal raamat „Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaalmeediat”.