Karatiiniajal lõksus olnud inimesed leidsid ühise lohutuse toidust, et lahutada meelt ning nihutada fookust igapäevamuredelt. Ent kõik see keerles koleda toidu piltide ümber. Sarnaselt koleda graafilise disaini gruppidele, sündisid ka koleda toidu üle arutlevad veebikogukonnad, liites inimhingi nii heas kui halvas.

Taust

Tühjad restoranid, maskides vastutulijad, paanikas ostlejad – need on vaid mõned märksõnad, mis illustreerivad möödunud aastat.  Uus piirav eriolukord muutis kõigi elurutiine, puudutades iga eluvaldkonda ja kõigutades inimhordide meeleolu ühest äärmusest teise. Olles aheldatud nautima vaid kodust meelelahutust, leidsid paljud ühise tee söögini. Nagu saksa sotsioloog Georg Simmel kirjutab, on kõigil inimestel ühine see, et kõik peavad sööma ja jooma.[1] Toidupildid aitavad teistega samastuda ja jagada igapäevaseid kogemusi[2] – nii sidus üks inimese primaarsemaid vajadusi meid ka koroonaajal. Olgu see omatehtud toit , restoranist kulleriga kohale jõudnud hõrk roog või kohustuslikus korras hotellituppa isolatsiooni suletute ukse taha jäetud toidukarbid – milline toidu teekond ka polnud, oli olemas vastav veebikogukond, kes samasuguses olukorras kaaslastele tuge pakkus ja oma kogemusi jagas, murdes jagatud probleemi pooleks.

Kohustuslik eneseisolatsioon

Üheks selliseks kogukonnaks oli hotellituppa karantiini „lukustatud” reisijad. Kõige rohkem kajastust leidis sotsiaalmeedias Austraalia karantiiniaegne hotellitoit. Selle jaoks loodi 2020. aastal üle nelja tuhande pealine Facebooki grupp „Rate my plate Australian hotel quarantine food”, mille liikmete hulk kasvab ka praegu. Kui üldiselt keskendutakse toidupiltide puhul pigem ilusa tulemuse jagamisele, on selles grupis tegemist pigem vastupidisega. Toidud, mis ukse taha jäetakse, näevad enamasti välja nukrad – need ei vasta tavalistele ootustele, mis hotelli- ja restoranitoitudele on seatud. Selline vaatepilt kaotas toidukogemusest tavapärase „silmadega söömise”, sest nagu paljud kommenteerijad grupis väitsid, oli suuremal osal toitudest küll pentsik väljanägemine, kuid hea maitse.(Pilt 1) Toit taandati tagasi vaid söömise eesmärgi tasandile. 

Kole toit?

Ilus toit on hoolikalt asetatud ning esteetilise väljanägemisega. See väljendub ka uuringutes, mis tõestavad, et harmooniliselt taldrikule asetatud toit mõjub meeldivamana kui korrapäratult serveeritud roog. Lõplik välimus näitab, kui palju hoolt on pandud valmistamisse ning on samuti kvaliteedimärk.[3] See tähendab, et eine, mis ei kajasta oma välimuses hoolikat serveerimist, on samaväärne koleda toiduga. 

Simmel nendib, et kui söömisest tähtsamaks on toidu puhul muutunud esteetiline välimus, siis ei tohiks unustada, mida see kaunistamine tegelikult peaks välja tooma – vajaduse rahuldamist, mis küündib orgaanilise elu sügavustesse ja seepärast on söök absoluutselt universaalne kõigi jaoks.[4] Ilu on oluline lisaväärtus, aga ebaoluline toidu primaarset funktsiooni silmas pidades (pakkuda kehale vajalikke toitaineid). Pole niivõrd tähtis, kas toit näeb ilus välja, vaid et ta oleks hea, st toitev ja maitsev.

Näiteid Austraaliast

Sarnastes oludes karantiinis olnud inimesed pidasid siiski tähtsaks võtta sellest kogemusest maksimumi, leides endale nukra ilmega hotellitoidu abil keerulisel ajal tegevust. Näiteks hakati Instagramis koledate toidupiltidega koos postitama pilte, kus see sama suvaliselt serveeritud roog oli käepäraste vahenditega ilusaks muudetud. @theforgedfoodie Instagrami kontol on näha valimit ühe inimese kogemusest hotelliisolatsioonis Austraalias. Postitused on enamasti kahest fotost koosnevad seeriad, kus ühel pildil on kujutatud n-ö toormaterjal, mille abil ahvatlevam roog kokku sätitakse, ning teisel lõpptulemus (Pildid 2-5). Niisamuti muutis oma toidukogemust teine isoleeritu @_sam_low_, kes pidas tähtsaks hoida enda tuju üleval ning anda kätele tegevust ajal, mil veebis kajastus palju negatiivsust (Pildid 6-9). Need kontod toetavad omaette väidet, et toit ei pea hea välja nägema, et see hästi maitseks või vastupidi. Koledast on võimalik teha ilus ning suhe esteetika ja maitse vahel on harjutatud mõtlemine.

Toidupildi lühiajalugu

Toit on meiega arenenud kunstis ja kultuuris ning olnud seeläbi jäädvustatud mitmeid tuhandeid aastaid. Alustades Vana-Kreeka ja Vana-Rooma tekstidest, maalidest, mosaiikidest ning joonistustega Egiptuse püramiidide hauakambritest, on see meid saatnud läbi keskaja ja renessansi kuni kaasaja maalideni välja[5]. Fotograafiasse jõudis toit fotokaamera sünni alguspoolel, kui avalikkusele tutvustati 1839. aastal dagerrotüüpkaamerat. Kuus aastat hiljem tegi ühe esimese toidufoto William Henry Fox Talbot, mille keskmeks oli natüürmort ehk korvid puuviljadega (Pilt 10). Talbot imiteeris fotograafiale eelnenud maale, kopeerides maali traditsioone ning seda saatvat sümboolikat. Lisaks puuviljade värvide ja tekstuuride kontrastile, täitis ta pildi sõbraliku sümboolikaga – ananass kui külalislahkus, õun kui keelatud vili ning virsik kui viljakuse märk. Kuna foto tegemine võttis tol ajal kauem aega, oli liikumatu toiduaine hea modell. Nii sai alguse toidufotograafia.

Toidu ja kaamera ühist arengut lihtsustava ülevaate tegemiseks jagaksin internetiajastu toidufotode ajaloo kolmeks tulemiseks:

Toidufotode levik internetti algas 1997. aastal, kui loodi esimesed toidufoorumid, nagu Chowhound. Sel aastal võeti kasutusele ka sõna „blogi” ning toidublogid olid kiired kõigele sellele järele tulema.[6] Nii algas toidupiltide esimene suur siirdumine veebimaailma.

Teiseks tulemiseks oleks Instagrami asutamise järel 2010. aastal suure lainena veebimaailma paisatud toidupildid. Üks esimestest sellistest oli toidupilt, mille postitas Instagrami selle toonane tegevjuht 16. juulil 2010 Mehhikos, kui ta oma tüdruksõbraga söömas käis. Sellele järgnesid miljonid teised ning voog ei ole seni peatunud. Piltide levikut toetasid ka paremate kaameratega telefonid ning Instagrami kerge ligipääsetavus.[7]

Kolmandaks tulemiseks võib pidada 2020. aasta märtsis alanud eneseisolatsiooni tagajärjel tekkinud toidupiltide laviini, mis oli tingitud põhiliselt igavusest ning nooremate generatsioonide harjumusest jagada igapäevaselt oma elu, mille sisu oli järsku jäänud võrreldavalt üksluiseks. 

Toidupilt kui kaasaegne söögipalve

Sotsiaalmeediat uuriv Nathan Jurgenson on öelnud, et pildivoos võib toidufoto olla osa suhtlusest teistega teemadel kes sa oled ja mida sa koged ning näidata, et sa oled elus ja teed asju. Sellised lihtsad ja tavalised pildid on tähtis osa sotsiaalse eksisteerimise aspektist.[8] Kui jagada oma elu piltidena, mis iganes neil ka kujutatud pole, eksisteeritakse sotsiaalsel tasemel valjemalt kui ilma seda tegemata. See toob inimesele tähelepanu ning näitab, et ta on olemas. Lisaks sellele on uuringud näidanud, et ka kõige tavalisema rituaali pidev sooritamine enne söömist (kas söögipalve, kindel käeline rutiin vms), muudab toidukogemuse paremaks, kuna tekitab ootusärevust. See tähendab ka, et roast pildi tegemine enne selle tarvitamist, teeb selle sööja jaoks maitsvamaks, võrreldes sellega, kui pilti ei tehta. (Harjumuse varjupooleks on toidupildi tegemata jätmisel pooliku söömiskogemuse tunne.)[9] 

Harjumatu välimusega „kole toit” saab endale selle sotsiaalse fenomeni abil juurde väärtust, parandades kogemust mentaalselt. Kuna aga silmadega söömine on meie privilegeeritud toidukülluse ajal vägagi levinud, annavad sellele vastulöögi hakkajad eelnimetatud Instagrami kontode pidajad, kes muutsid viisi, kuidas „nukrast” roast on võimalik välja manada ka „söödava väljanägemisega” suupoolis, nagu oli välja toodud @theforgedfoodie kontokirjelduses. Toidupildi tegemine on osa tänapäevasest sotsiaalsest elust, millega kõik samastuvad, ning samal ajal muudab see söögikogemuse paremaks generatsioonile, kellel on alatihti mitu asja korraga käsil.

Kõik on kivisse raiutud

Meie harjumus näha toitu ilusana ja kindlate põhimõtete järgi asetatuna, on sarnane graafilise disainiga. Näiteks õpetatakse senini Pärnu Kutsehariduskeskuse õpilasi toitu taldrikule paigutama 2009. aastast pärit slaidiprogrammi järgi (Pildid 11-13). Nendel slaididel on kirjas värvi- ja kompositsioonireeglid, näited ja graafilised juhendid, mis peaksid aitama jõuda kõige parema lõpptulemuseni. See kõlab aegunud põhimõtete koguna, mille iluideaale seni juurutatakse. Sarnaselt on lademetes välja antud ka erinevaid graafilise disaini käsiraamatuid, mis proovivad samaväärselt õpetada ning anda edasi disainiretsepte, nagu „Graafilise disaini käsiraamat”[10]. Raamatust leiab näiteks kirjatüübi valimise õpetussõnu ning disainireegleid, mida peaks hea tulemuse saamiseks järgima. 

Seeläbi on levinud eelarvamused ja harjumused, milline mõni kujundus välja peab nägema. Uue generatsiooni disainikriitik Justin Zhuang on kauakestnud disainireeglite kohta öelnud: „Kui me järgime alati reegleid, mis loodi 20. sajandi disainerite poolt, elades ise 21. sajandis, siis mida me järgime? Mida me pimesi järgime?” – see illustreerib, kuidas vanade meetodite juurde tihtipeale kinni jäädakse, sest kunagi need töötasid. Mitte et puudus oleks revolutsionääridest, vaid nendest, kellel on autoriteeti ja kes uute mõtetega kaasa läheks. See aeglustab mõneti edasiarengut ning uute suundade levikut ja näitab, kuidas nii mõnedki kogenud disainerid levitavad iganenud disainireegleid, eeldusel, et need rakenduvad universaalselt ning nii väheneb võimalus millegi teistsuguse esile jõudmiseks. Lisaks kindlate ja ajatute juhiste levitamisele, tembeldatakse neile mittevastavad kujundused koledateks. See ei tähenda, et reeglite mõju oleks ainult negatiivne, sest nende abil on kergem kujundamise teekonda alustada ning kriitilise pilguga enda ja teiste töid vaadata.

Kriitilise pilguga keskkonnad

Toitu vaadatakse kriitilise pilguga nii graafilise disaini kui ka toidukogukondades. Facebooki gruppide tugevate arvamusavaldajate puhul tuleb Eesti keeleruumis selgelt esile „Tramaivõikuihalbdisain/reklaam!” grupp (Pilt 14), kus leidub näiteid nii vernakulaarsest disainist[11] kui ka professionaalide apsudest. Kuigi grupp on postitatud tööde suhtes pigem negatiivne, leidub seal ka alternatiivstiilide armastajaid, kes naudivad pilti ebatavalisest disainist. See ei tähenda samas, et neid siiralt julgustataks.

Toiduteemas ei jää aktiivsuse poolest maha Facebooki grupp „Cous Cous Klan” (Pildid 16-17), kus sarnaselt eeltoodud Austraalia näitele postitatakse pilte ja videosid „koledatest toitudest”. Nende postitamise eesmärk ei ole reeglina kritiseerida kellegi teise tehtud toite, vaid väärtustada koduse (ja tihti logiseva) välimusega toidupoolist läbi kerge huumori ning parodeerida restoranidele omast „uhket” toidu serveerimist, kalleid ja eksootilisi koostisaineid ja „head maitset”.

Ehk siis…

Sellised ülesvuntsitud toidud ja pildid, mida me näeme restoranides ning suurtes toidublogides on kõik omaette lavastused, sarnaselt korporatiivsetele ja „universaalsetele” disainilahendustele. Need pole mõeldud päris inimestele, sest päris inimesed ei ole üdini perfektsed ja muretud. Sellepärast ongi sündinud kogukonnad, mis ei jaga pilte kallitest restoranitoitudest ega luksuslikest puhkusereisidest soojal maal, vaid eneseiroonilisi taldrikutäiteid, sest sellega on kergem suhestuda. Humoorikad toidupildid teevad reaalsuse veidigi lihtsamaks ning aitavad leida igapäevases elus uusi väikseid asju, mida väärtustada ja millest tuge otsida, eriti sellisel veidral isolatsioonikümnendi algul. 

Loogem ebatäiuslikke toiduseadeid, veidraid disainilahendusi ja toetagem üksteist!

Head söögipalvet soovides,
Eliisabet Kuslap

[1] Simmel, G. (1997 [1910]) The Sociology of the Meal. Simmel on Culture: Selected Writings, toim. Frisby, D., Featherstone, M. London: Sage, 130–133.
[2] Ibrahim, Y. 2015. Instagramming life: banal imaging and the poetics of the everyday. Journal of Media Practice 16, no. 1 (03): 42-54.
[3] Zellner et al. 2011. Neatness counts. How plating affects liking for the taste of food. Appetite 57, no. 3 (12): 642-648.
[4] Simmel, G. (1997 [1910]) The Sociology of the Meal. Simmel on Culture: Selected Writings, toim. Frisby, D., Featherstone, M. London: Sage, 130–133.
[5] Martinique, E. The Fascination with Food in Art History. – Widewalls, 09.12.
[6] Rousseau, S. 2012. Food and Social Media: You Are What You Tweet. Cape Town: Rowman & Littlefield.
[7] Ibrahim, Y. 2015. Instagramming life: banal imaging and the poetics of the everyday. Journal of Media Practice 16, no. 1 (03): 43.
[8] Jurgenson, N. 2020. The Social Photo: On Photography and Social Media. London: Verso.
[9] Coary, S., Poor, M. 2016. How consumer-generated images shape important consumption outcomes in the food domain. Journal of Consumer Marketing 33, no. 1
[10] Nt „Ärge kasutage liiga palju erinevaid kirjatüüpe…”. Jason Simmons. Graafilise disaini käsiraamat. 2008. 42-25.
[11] Vernakulaarne disain viitab „rahvadisainile”, mis on tihtipeale loodud kogukonnaliikmetele nende endi poolt ning ei proovi võistelda professionaalse disainiga.

Tekst on kirjutatud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonnas, juhendajad Ott Kagovere ja Maria Muuk.

Eliisabet Kuslap on kulinaarse huviga graafiline disainer ja telefonipiltnik.

Esilehel Denis Luuri foto Facebooki grupist „Cous Cous Klan”