Eesti Kunstiakadeemias sündis sügissemestril valikaine nimega Vaba Aine, mis ühendab avaliku ja digitaalse ruumi näitajad, protsessid, mustrid ja vastastikmõjud. Mikk Meelak, üks aine koordinaatoritest, rääkis õppeprotsessi ideest, sisust ja tulemustest.

Aine eellooks on tulevasel Veneetsia arhitektuuribiennaalil Eestit esindav töö „Vaba ruum”. Kuidas see õppeaineks sai? Kes selle välja pakkus, kes kaasa tuli, kas (konkursi)töö ja õppeaine lõpptulemus on lõpuks kuidagi seotud?

Vaba Aine on osa XIV Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni uurimistööst. „Vaba ruumi” kuraatorid Johanna Jõekalda, Johan Tali ja Siim Tuksam pakkusid minule ja Ülar Markile kunstiakadeemias juhendamiseks valikainet, mille eesmärk on vaadelda tehnoloogiliste arengute valguses andmepõhise avaliku ruumi muutunud arusaamu isiklikust ja kollektiivsest vabadusest. Vaba Aine raames huvitas meid, millised ideoloogilised, poliitilised, sotsiaalsed, eetilised ja esteetilised küsimused digitaliseerumisprotsesside rakendudes esile kerkivad. Püüdsime mõista algoritmipõhise ühiskonna toimemehhanisme ja proovisime järele, kuidas on meil võimalik õpitut kajastada või kasutada seda avaliku ruumi loomisel.

Virtuaalne/digitaalne ruum on nagu tumeaine, mida pole näha, ent mis mõjutab reaalset ruumi väga kaalukalt. Ühest küljest jätame me ruumis viibides endast pidevalt jälgi maha, teisalt laseme end digifoonil tahtlikult või tahtmatult juhtida ja suunata. Mis sind selle teema juurde tõi? Mis selle huvitavaks ja oluliseks teeb?

Arhitektina huvitab mind, kuidas see reaalselt meie ruumi mõjutama hakkab. Kaitsesin 2011. aastal Eesti Kunstiakadeemias oma magistritöö „Mis juhtub ruumiga, kui informatsioon digitaliseerub?”. Tol ajal tundus, et digitaliseerumine tuleb kõige agressiivsemalt peale raamatutele ning seeläbi ruumiliselt ka raamatukogudele. Tegelesin Eesti raamatukoguvõrgustikuga ja minu eesmärk oli keskenduda füüsiliste raamatute tähtsuse kadumise hirmu kõrval just digitaalsusest tekkinud võimalustele. Püsima jäi suhteliselt loogiline idee raamatukogudest kui infoühiskonna füüsilistest tugipunktidest, mis toimiksid Eesti kontekstis ka piirkondlike virtuaalsildade tekitajatena.

Mida aeg edasi, seda enam tundub, et raamatukogude positsioon tolles virtuaalses tumeaines orienteerumisel ei olegi kõige hullem, informatsiooni filtreerimise ning kureerimise roll ei ole kuidagi vähenemas. Reaalse inimese subjektiivsed otsused selles on üha enam hinda tõusmas. Kui jätta uute raamatukogude planeerimisel piisavalt ruumi universaalsuseks, on võimalik tekkivate vajadustega hõlpsalt kohanduda.

Ärevaks teevad aga hoopis need arengud, mis avalikkuse eest nähtamatuks jäävad. Hiljutised NSA-ga seotud paljastused on kinnituseks sellele, mida kõik nagunii juba teadsid – digitaalsfääris ei ole privaatsust. Minuga koos Vaba Ainet juhendanud arhitekti Ülar Marki arvates ei ole meil mõtet raisata aega, arutades, mis info meist on teada ja mis mitte, vaid KÕIK on avalik – nii digitaalses kui füüsilises ruumis. Kus me käime, kellega suhtleme, kellega tahaksime suhelda, kas me suunatuld näitasime, kaua me elame…

Mis selles valdkonnas maailmas praegu toimub? Kas mõne projekti võiks eriliselt esile tõsta? Kas info kogumine või kogutu millegi lahendamiseks rakendamine paistab kusagil eriliselt silma?

Maailmas, kus otsuste tegemisel on edu aluseks olemasoleva info hulk ning värskus, langetab neid inimeste eest üha enam tarkvara. Igasugune tänavaküsitlus on lootusetult aeglane, kuna inimesed on väljendanud oma meelsust juba ammu digitaalses suhtluses või füüsilises käitumises. Olgu see siis teadlik protsess või mitte.

Hiiglaslikele andmebaasidele – big data’le – põhinevate otsuste hulk on alles hoogu sisse saamas. Google suudab otsingutermineid ja internetikasutuse mustreid võrreldes viirushaiguste puhanguid ennustada ning peagi jälgida nende levikut reaalajas ja kirjeldada sümptomeid nii otseselt (nohu ja peavalu) kui kaudselt (jätab filmivaatamise pooleli, melanhoolne muusika).

Peavoolufilmide aluseks ei ole kuuldavasti enam ammu autori inspiratsioonipursked, vaid kaalutletud arvutus Netflixist ja YouTube’ist hangitud parameetritest – zombi’de liikumiskiirus, tapmissagedus, lõpustseeni koloriit ja Ryan Goslingu näojooned. Lennufirmad arvutavad piletihinna vastavalt meie tarbimis- ja internetikasutusharjumustele ning börsimaailmas on inimotsus suuremast mängust juba ammu kadunud.

Selline algoritmimaailm tekitab muidugi palju küsimusi. Kas „eriline” taandatakse selles average Joe’ks? Kui andmed põhinevad minevikul, siis kuidas on võimalik uuendus? Kes kontrollib tarkvara? Milliseks kujuneb inimese ja tehisintellekti suhe?

Vaba Aine raames huvitas meid eelkõige, kuidas selline maailm ruumi mõjutama hakkab. Loogilised lahendused on linnade infrastruktuuri pidev ja reaalajas optimeerimine – ühistranspordi sagedus, energia ümberjagamine, ennetav veetorude parandamine.

Kui ühelt poolt on probleemiks kõikidele sobiv ning reaalselt mitteeksisteerivale keskmisele kohandatud linnaruum, siis teisalt on olemas üleisikustamise oht. Kuna digitaalkeskkondade eesmärgiks on olla võimalikult meie nägu, kuvada meid huvitavat ning peita seda, mida me tõenäoliselt ei tarbiks, siis kuidas mõjutab inimese ruumitaju linnakaart, mis on kohandatud spetsiaalselt tema tõenäoliseid soove arvestades?

Mobiilpositsioneerimise teema on Eestis hästi kajastatud ja seega üsna laialt tuntud. Eesti digiedu põhjal eeldame teisigi silmapaistvaid ja kõrgel tasemel projekte.

Eesti annab õnneks võimaluse rääkida digitaliseerumise positiivsetest külgedest. Visiitkaartideks on saanud riigiportaal, küberkaitse ning #estonianmafia’ks tituleeritud iduettevõtlus.

Vaba Aine kaardistas ning võttis aluseks kõikvõimalikud olemasolevad funktsioonid, mille saaks koondada e-riigi mõiste alla – elektroonilisest hääletamisest kiiruskaamerateni. Kui praegu nähakse e-riiki valdavalt katsena vabastada bürokraatia eelkõige ruumilistest piirangutest, siis meie ülesanne on vaadelda arengut laiema arhitektuurse keskkonna seisukohast.

Millised andmed ja andmekogumisviisid uurimiseks välja valiti?

Vaba Aine eesmärk oli sõnastada e-riigi avaliku ruumi võimalikud tulevikustsenaariumid. Selleks et meie visioonid ei põhineks ainult loetul-kuuldul või elaval fantaasial, otsustasime läheneda n-ö käed-külge-meetodil.

Eksperimenteerisime füüsilise ja digitaalse ruumi ühendustega, otsides vastust järgmistele küsimustele. Mis toimub ruumi ühes punktis samaaegselt nii füüsiliselt kui digitaalselt ning kuidas neid suhteid vaadelda, salvestada ja reageerima panna? Milliseid andmeid on meil võimalik salvestada avalikust ruumist näotuvastus-, liikumis- või värvianalüüsiga? Millise jälje jätavad võrgus olevad seadmed WiFi-ühendusele või millise pildi loovad linnast sotsiaalmeedia ja otsingumootorid?

Paralleelselt praktiliste ülesannetega toimusid kohtumised külalistega, et arutada tulevikustsenaariumitega seotud küsimusi ning teha ühiseid järeldusi kogutud andmetest. Oma seisukohti tutvustasid Andres Kurg, Henri Laupmaa, Renee Puusepp, Michael Hensel ja Walter Nicolino.

Kas digitemaatika uurimine eeldab tänasel päeval programmeerimisoskust ning IT-alaseid teadmisi?

Õnneks on programmeerimisega alustamine aja jooksul aina lihtsamaks muutunud. MITst välja kasvanud platvorm processing.org pakub lihtsustatud programmeerimiskeelt ning kiiret visuaalset tagasisidet. See võimaldab saada lühikese õppimisaja ja mõne reaga juba arusaadavaid tulemusi, millega edasi töötada. Kasutasime oma uurimistegevuse käigus computer vision’i algoritme, erinevaid helitöötlustarkvarasid ja WiFi andmeid „kuulata” suutvat tarkvara. Meil oli olemas ka IT-tugi Toomas Savi ja Marti Kaljuve näol.

Mis on selle õppeaine ulatus? Mis teemad te osalejatele vajaliku tausta ja tarvilike oskuste omandamiseks välja valisite?

Kuna tehniliste oskuste poolest viskasime osalejad tundmatusse vette, siis nende taustast ja kogemustest lähtuvalt lootsime, et moodustub võimalikult lai spekter subjektiivsetest vaatepunktidest. Osalesid valdavalt arhitektid, aga ka kunstiteadlased, infotehnoloogid, graafilised disainerid, sisearhitektid ning tekstiilikunstnikud.

Teemavaliku ja gruppide loomise jätsime iseorganiseerumise hooleks. Esile kerkisid küsimused avalikus ruumis toimuvatest tahtlikest ning tahtmatutest pausidest, linnamürast tähenduste otsimisest, inimeste profiilide loomisest, linnaruumi katsutavusest ning digitaalsete keskkondade füüsilisest projitseerimisest.

Tegemist oli eksperimentidega, mille puhul eksimine oli rõhutatult lubatud. Eesmärk oli koguda ja vaadata andmeid, mis on avalikus ruumis võrdlemisi lihtsate vahenditega kättesaadavad. Oli ka lahendusi, mis kuidagi tööle ei hakanud. Kõnetuvastusega suutsime linnaruumist kinni püüda näiteks ainult sõnad „pöllö” ja „Facebook”, kuigi kumbagi neist ei olnud kõrvaga kuulda.

Kohati üsna privaatse info kogumisel võib sattuda oma objektidele liiga lähedale. Kas te seadsite endale selles küsimuses mingid piirid?

Eesmärk oligi vaadata, kui kiiresti suudab grupp kunstitudengeid ilma eelneva põhjaliku programmeerimis- ja jälgimiskogemuseta oma süsteemid püsti seada. Kui meil kulus nullist loetava ning edasist analüüsi võimaldava andmekoguseni jõudmiseks mõni nädal, siis võime vaid ette kujutada, kui kaugele on sellega jõudnud asutused, kes suudavad selle info reaalseteks kommerts- või kontrollühikuteks teisendada.

Ma olen ise üks neist, kelle jaoks digitaalse teabe graafiline kuju väga suurt elamust võib pakkuda. Oskuslikult edasi antud diagrammide kenaduse kõrval kannab see ühte väga erilist omadust – aeg ja ruum on enamasti korraga kaadris. Kuidas selline ajamõõtme mahamärkimine meid aidata saab?

Andmete visualiseerimine annab meie aine kontekstis võimaluse avastada kasutusmustreid, mis jääksid muidu hoomamatuks. Jälgides avalikku ruumi, torkavad esimesena silma rutiinsed üheksast viieni liikumissagedused. Üks anomaaliatest oli internetikasutuse järsk kasv reede õhtul 20–21 vahel – ehk on see märk YouTube’i-diskodest enne edasistele pidudele suundumist.

Aine üheks eesmärgiks oli mitte liiga ette muretseda, kas kogutud andmetest ikka tuleb midagi tähelepanuväärset välja. Vastasel juhul oleks see hüpoteesi kinnitamise püüdlus ning sellisel juhul ei jäta me endale võimalust midagi uut avastada.

Sekkumised?

Vaba Aine viimane ülesanne oli teha kogutud andmete põhjal esialgsed järeldused kasutusmustrite kohta ning planeerida nendesse tunniajane sekkumine. Viimane võis olla nii soov leitut parandada, katse muuta linnaruumis triviaalsete tegevuste tähendusi või lihtsalt püüe igapäevast rutiini murda.

Kuna valikaine meetodi puhul olid esikohal andmed, siis pidi planeeritav sekkumine olema loetav eelkõige kasutusmustrite diagrammidelt. Reaalne ruumiline ja visuaalne lahendus avalikus ruumis oli teisejärguline.

Lõpptulemused räägivad enda eest. Kas te plaanite sellele kõigele lisaks ka mingeid järeltegevusi?

Jaanuaris toimub Eesti Kunstiakadeemias uurimistööd kokkuvõttev töötuba. Seal tegeletakse alustatud töödega edasi, eesmärgiks on luua nn hüperdigitaalse avaliku ruumi mudel, mis oleks samm lähemale algoritmipõhise ühiskonna ruumilise kehastuse leidmisele.

Kursusel osalesid ja finišisse jõudsid: Annika Aasmaa, Hannes Aava, Inke-Brett Eek, Marten Esko, Meri-Kris Jaama, Annika Kangur, Harri Kaplan, Merilin Kaup, Helmi Langsepp, Eva-Liisa Lepik, Sander Paling, Kirke Päss, Liina-Liis Pihu, Mihkel Räni Raev, Kristian Taaksalu, Anne Vetik, Hendrik Väli.