Mida on ühist Thbilisis techno järgi tantsinud protestijatel, Joséphine Bakeril, iraani põrandaalustel koreograafidel ja inimesel, kes bussipeatuses lisaks tammumisele ka mingeid teisi liigutusi teeb? Nad kõik praktiseerivad liikumisvabadust, mis ei pruugi olla kooskõlas kehtivate normidega.

Aeg-ajalt tasub endale meenutada, et keha on meie juures kõige loomulikum osa – liikumine ja füüsiline eneseväljendus on meile sügavalt olemuslikud. Samas on kultuuriteooriates väljendatud ajaloo vältel ideid, et keha ja liikumine on ühiskonnas normidega reguleeritud ning kätkevad poliitilist mõõdet.

Kui antropoloog Marcel Mauss avaldas 20. sajandi esimesel poolel oma „Kehatehnikad”, ei näinud ta ilmselt ette liikumispraktikate spektri laienemist, kuhu mahuvad nüüdseks nii ajas sarnaseks jäänud vormid, nagu tippspordi treeningurežiim või rivimarss, aga ka liberaalne klubikultuur ja otsiv nüüdistants. Küll aga uskus ta, et kehatehnikad – alates magamisest kuni tantsimiseni – on õpitavad ning kollektiivselt varieeruvad, sealjuures ühiskondlikult kodeeritud. Kehaliste praktikate puhul on Maussi järgi olulised traditsioonid ja habitus – väljakujunenud ajalooline mõõde.[1]

Meie kehalisus toetub eri olukordades kultuuriliste väärtuste ja ühiskondlike normide vundamendile. Kui ekspressiivne žestikuleerimine on ühistranspordis paslik? Kuidas tantsida laulupeol? Liikumise taustal on enamasti kokkuleppelised käitumismallid ja koodid, kuid need on nii automaatsed, et võtame neid iseenesestmõistetavatena. Tundub loomulik, et sugulase sünnipäeval tantsime teisiti kui öösel klubis ning töövestlusel ei žestikuleeri ega istu samamoodi kui sõbra diivanil. Mõni kontekst on rangemalt kodeeritud: avalikus ruumis liikumine kätkeb isikliku ruumiga võrreldes üldiselt enam reegleid ja norme, ametlik situatsioon nõuab vaoshoitumat kehakeelt jne.

Huvi sotsiaalse keha vastu

Ideed, et meie kehalised praktikad ja liikumine on alati reguleeritud, arendas edasi prantsuse poststrukturalist Michel Foucault, kes kirjeldas võimu ja kollektiivse normeerituse ideed. Foucault analüüsis võimumehhanisme ning tutvustas politiseeritud ja kontrollitud keha kontseptsiooni. 

Kõige äärmuslikum näide sellest on militaarne „koreograafia”, mille puhul inimesed paigutatakse masinatega rivistusse nii lahingus kui ka pidulikul paraadil ning kus kodeerituse ja reglementeerituse määr on kõrge ning tegevus rangelt struktureeritud. Indiviidi keha on taandatud siin osaks süsteemist ja allutatud võimusuhetele, liigutakse ühetaoliselt, automaatselt, individuaalse omapära ja liialdusteta. 

Mõnes kultuuris peab tants kultuurinähtusena olema põranda all ja on muutunud tänu sellele ka omamoodi vastuhaku sümboliks.

70ndate poststrukturalismis suunati fookust ka üldisemalt kehale ja kehalisusele kultuuris. Tantsu ja liikumise vaatlemise traditsioon sai ideoloogilisest, normidest lähtuvast vaatenurgast hoogu juurde. Leiti, et kõik viisid, kuidas oma keha liigutada või sellega tegeleda, on ühiskondlikult tähendustega laetud. Taustal on veel ka aktsepteeritus, tabud ja häbi – milline keha ja liikumine on aktsepteeritud, milline perifeeriasse tõrjutud. Liikumise alla liigitub kitsamalt ka tants, olgu siis kunstina või avalikus ruumis sotsiaalses kontekstis (üritused, flashmob’id, treening linnaruumis jms). Suur osa tänapäevasest tantsuteooriast tegeleb just sotsiaalse kehaga, millele rakenduvad ettekirjutused ja võimusuhted seoses soolisuse, stereotüüpide ja ideaalse või normist hälbiva kehaga. Tantsulavastusteski väljendatakse või kritiseeritakse ühiskonnas olemasolevaid kehaideaale või regulatsioone sobiva ja sobimatu kehalise käitumise kontekstis.

Tants on olnud ajast aega ka sotsiaalse vabaduse või liberaalsuse väljenduseks, olgu see mahasurutud või mitte. Karmiks näiteks on praegused rangema režiimi ja diktatuuriga islamimaad, nagu Iraan või mõned Aafrika riigid, kus inimesi ootab tantsimise eest reaalne karistus. Iraanis on näiteks avalikult vabas vormis tantsimine keelatud, kuid sellest hoolimata korraldatakse salajasi pidusid ja etendusi. Lavalise tantsukunstiga on lubatud tegeleda vaid meestel. Tants peab kultuurinähtusena olema põranda all ja on muutunud tänu sellele ka omamoodi vastuhaku sümboliks.

Tants võib võtta uuendusliku kuju ka religioosses kontekstis. Sufism, mida traditsioonilises islamis selle kujunemisjärgus siiski põlati ja tasalülitati, kätkeb ühes oma põhirituaalis tantsu, nimelt dervišite pöörlemist. Tantsu kaudu jõuti ülima transtsendentsini ja kontaktini spirituaalsusega ning endine harjumuspärane religioosne ülistus muudeti üdini kehaliseks. Oma normid on siingi: tantsivaks dervišiks said üksnes mehed.

Tantsule sobib avangard

Ühiskondlikest normidest vabama, uuenduslikuma tantsu praktiseerija näitena võib tuua Joséphine Bakeri. Oma eksootilisust enda valitud moel tantsu ja lavanumbritesse integreerides suutis ta mõjuda 20. sajandi alguskümnenditel tantsu- ja meelelahutusmaailmas värske ja julgena. Kombineerides ameerikalikku džässi ja tribalistlikku tantsu, lõi ta omapärase stiili nii kostüümides kui ka liikumises. Vaba eneseväljenduse ja nutika karjääri koosmõjus saavutas ta ühe esimese afroameerika artistina austusväärse positsiooni. Tänu sellele sillutas ta teed järgmistele liberaalsetele ja uuendusmeelsetele artistidele.

Eksperimenteeriv ja piire kompav nüüdistants on ühtlasi see valdkond kultuuris, kus kohtab üsna tihti innovatsiooni.

Nüüdistantsu teke 60ndatel oli juba iseenesest murranguline, kuna see lähtus totaalselt teisest arusaamast. Keha n-ö vabastamine, kõikide liikumisviiside, kaasa arvatud argiste žestide aktsepteerimine sai üheks nüüdistantsu tollaste pioneeride deviisiks. Tänapäevane tants võib olla kogukonna või kollektiivi häälekandja ning tantsulavastused olla selgelt ühiskonnakriitilised ja esitada küsimusi valitseva paradigma kohta. Eksperimenteeriv ja piire kompav nüüdistants on ühtlasi see valdkond kultuuris, kus kohtab üsna tihti innovatsiooni, uute teemade tõstatamist värskes kunstilises vormis, enne kui need liiguvad peavoolu etenduskunsti.

Tänapäeva liikudes meenub viimase aja ühe põnevaima tantsulise avaliku ruumi sündmusena meeleavaldus Thbilisi tuntud ööklubi Bassiani sulgemise vastu. Demonstratsioon korraldati reiviformaadis: suur hulk klubikultuurihuvilisi kogunes klubi juurde ja liikus sealt parlamendihoone ette peatänavale techno saatel tantsima. Klubikultuuri kaitsmisest alguse saanud protest kujunes tuhandeid kodanikke hõlmanud isetekkeliseks ja poliitiliseks tantsusündmuseks, kus tantsiti ka LGBT õiguste ja liberaalse ühiskonna eest.

Gruusia techno-revolutsioon

Olgugi et esmatasandil oli tegu ühe kultuurisegmendi eest väljaastumisega, pakkus iseäranis pinget selle meeleavalduse vorm. Sümboolne osa linnaruumist okupeeriti ajutiselt, et tegeleda liikumispraktikaga, mis asub kultuuris ja ühiskonnas muidu äärealal ning millel pole tavaolukorras avalikku ruumi asja. Iseäranis konservatiivses ühiskonnas, nagu seda on suure ortodokssete osakaaluga Gruusia. Tantsimisest, sealjuures just techno järgi tantsimisest, nagu seda viljeletakse ööklubis, sai iseseisvuse, oma olemasolu manifesteerimise ja otsustusvabaduse tähistaja.

Püüdmata suruda end liikudes kehtivate normide raamistikku, toome end oma kehale ja tunnetusele lähemale.

Klubikultuuris on tants vähem normitud, selle keskmes on vaba eneseväljendus, jagatud kogemuses triivimine ja minnalaskmine. Püüdmata suruda end liikudes kehtivate normide raamistikku, toome end oma kehale ja tunnetusele lähemale.

Tantsus on laeng, eluelekter. Tants on kui ülim vabaduse akt kontekstis, kus kehalised praktikad on kas kaubastatud või analoogselt reivide ja nüüdistantsuga perifeersed või lausa põrandaalused. Lubagem endale kehalist vabadust täpselt sellisel kujul, nagu see mugav ja loomulik tundub.

[1] Mauss, M. 1934. Les Techniques du Corps.

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika magistrantuuri ja tegutsenud aastaid vabakutselise kultuurikriitiku ja -ajakirjanikuna. Tema peamiseks uurimissuunaks on tants, etenduskunst ja keha kultuuris. Lisaks liikumise teoreetilisele uurimisele on ta kogu elu ka ise eri liikumispraktikatega tegelenud.