Vaba Lava. Mul on mälestus, et seda hakati millalgi planeerima. Esialgsele suurele hurraale järgnes tükk tühja maad ja nüüd ühtäkki kuulen, et see avatakse peaaegu et kohe. Seejuures pole meedias veel paar nädalat enne avamist kippu ega kõppu kuulda. Minu huvi tõuseb uue hooga, kui kuulen Triinu Aronilt Sõltumatu Tantsu Ühendusest, et neil on nüüd päris oma lava ja see asub Vaba Lavaga samas hoones. Ta ütleb, et nende huvi on teha selgeks, et nad on seal, aga nemad ei ole Vaba Lava. Mina püüan aga hoopis algatuseks aru saada, mis imeloom see Vaba Lava ikkagi on, mille osa nad ei ole?

Ja ikkagi, miks Vabast Lavast ammu midagi kuulda pole olnud? Kristiina Reidolv, Vaba Lava juhatuse liige, selgitab: „Kogu see ehituse ja eelarvestamise protsess oli väga pingeline ja vahepeal tekkisid tõrked. Lepingud olid juba sõlmitud, aga tuli välja, et ehitushinnad olid vahepeal tõusnud. Selleks et viia tasakaalu meie soovid saalide osas sellega, mis hinnaga ehitusfirmad on nõus midagi tegema, oli tarvis pikki läbirääkimisi. Nii otsustasimegi selle raske perioodi läbi teha avalikkuse pilgu alt eemal.”

Vaba Lava ideele panid aluse erinevad väike- ja projektiteatrid ning sisuliselt on see välja kasvanud vabakutseliste ja väiketeatrite korduma kippuvatest probleemidest – puudus on nii lavadest kui prooviruumidest; väikese kollektiiviga on keeruline efektiivselt turundusega tegeleda ja välissuhteid luua. Vaba Lava pakub ühest küljest proovi- ja etendusruume, teisalt on etendustegevusel abiks administratiivne ja tehniline personal ning loomingulise poole pealt on ametis kaks kuraatorit, kes valivad põhiprogrammi.

Kui Sõltumatu Tantsu Ühendusel on oma saal, siis ülejäänud teatrid saavad üürida Vaba Lava oma. Kõik kõlab ilusti, kuid ometi olen kuulnud väiketeatrite nurinat, et tugistruktuur küll, aga kellele? Hinnad olevat na soolased, et raske on sellele kõigele ligi pääseda. Kristiina Reidolv lükkab selle väite kiiresti ümber ja ütleb, et need hinnad ei saa kuigivõrd pitsitada. „Praegu on ta ikkagi, ma ütleksin, üks Tallinna soodsamaid saale. Rent tuleb väiketeatrite jaoks umbes sama, mis näiteks Kanuti Gildi SAALil, aga ruumi ja publikukohti on rohkem. Hinna hulka kuuluvad ka kommunaalid, tehniline inimene Vaba Lava poolt, turundus. See on selline tervikkomplekt. Väiketeatrid saavad väga palju abi.”

Majas on füüsiliselt saadaval järgnev (tsiteerin kodulehte):
* kaks black box’i (ühes maksimaalselt 200, teises 250 istekohta, sealjuures jääb esialgu üks black box osaliselt välja ehitamata),
mille saab ühendada üheks 450-kohaliseks saaliks suurürituste jaoks;
* Sõltumatu Tantsu Ühenduse (STÜ) tantsusaal;
* Eesti Teatri Agentuuri raamatukogu;
* proovisaal;
* näitlejate garderoobid;
* laod;
* kontoriruumid;
* restoraniala;
* esinemispaik teatrimaja ees.

Esimesele ringkäigule uude majja lähen 2. septembril, kui lõppviimistlus on veel hoos. Ehitustolm ninas tekitab mõnusat, sellist uute asjade avastamise surinat. Mulle tutvustavad maja Kristiina Reidolv ja Triinu Aron.

Vaba Lava ja Sõltumatu Tantsu Lava

Alustuseks Vabast Lavast, mille üheks tähtsaimaks osaks on loomulikult… lava. Kristiina räägib, et alguses tundus mõistlik jagada 600-ruutmeetrine pind 350-ruutmeetriseks suuremaks saaliks ja 250-ruutmeetriseks väiksemaks osaks. Viimane jäeti eelarvelistel põhjustel industriaalsemaks. Peamine saal, mille väljaehitamisse kõvasti ressursse suunati, on selle tulemusena aga 5+ tasemel tehnika ja võimalustega black box. Nüüd aga näib, et kaht saali annab ka suurepäraselt ühendada. Kui paigutada publik industriaalsemasse ossa, saab ilusa sügava black box’i.

Sõltumatu Tantsu Lava näeb välja sootuks teistsugune. Saali astudes võib näha läbi akende sinist (või noh, värv ikka vastavalt ilmastikuoludele) taevast, seinad on valged ja põrand heledast puidust. Põrand on muide tantsijate unistus – pind on väga vetruv ja kui sinna peale tantsukate panna, siis tantsijate jalgade jaoks on see pea ideaalne. Loomulik valgus on samas ehk liigagi loomulik, täpsemalt on aknad paigutatud nii, et kohati tundub, nagu ei oleks nende katmine etenduste ajaks sugugi liiga lihtne. STÜl on küll saaliga pisemaid muresid – näiteks leiavad nad, et teatavate infokadude tulemusena on saal ehitatud ikkagi proovisaali funktsioone silmas pidades –, aga samas pole hullu. Sissepääs saali ja steampunk’i stiilis kohvikusse toimub eraldi uksest, kangialusest. Tõeline underground värk.

Laval on eeldatavasti oma osa mängida ka STÜ identiteedi tugevdamisel ja kujundamisel. Rõhk on nüüdsest enam laval ehk siis etendamisel, tehes kompromisse produtseerimise arvelt.

Programmid

Vaba Lava kuraatoriprogrammi on kokku pannud Oleg Lojevski ja Madis Kolk. Konkursi tulemusena valiti 65 idee seast 12 lavastust, mis nüüd avamishooaja jooksul esietenduvad. Kokku moodustab see umbes poole programmist. Lisaks on Vabal Laval kõrvalprogramm, mille raames annavad külalisetendusi erinevad teatrid, ning noorte eksperimentaalprogramm. Kuigi Vaba Lava keskmes on peamiselt etenduskunstid (sõna-, tantsu- ja muusikateater), toimuvad teatrikeskuses ka kontserdid, kunstinäitused, kinoseansid, festivalid, konverentsid, seminarid ja haridusprogrammid nii loojatele, kriitikutele kui publikule.

Kuraatorid vahetuvad igal aastal ning see peaks programmi värskena hoidma.

Avamispäeval, 19. septembril esietendub MTÜ R.A.A.A.M.i „Alustame algusest”, lavastajaks Adrian Giurgea, päev hiljem „Õhtud külas Dikanka lähistel: tühistatud”, kus mängivad Moskva GITISe üliõpilased, maailmakuulsa lavastaja Dmitri Krõmovi stsenograafiatudengid. Etendusele järgneb vestlus Krõmovi ja teiste asjaosalistega. Avamisnädalavahetuse lõpetab Ivar Põllu lavastus Mikk Mikiverist. Toimuvad ka Tallinn Music Weeki ja Jazzkaare tervituskontserdid.

Sõltumatu Tantsu Laval toimuvad etendused edaspidi kolmapäeviti ja neljapäeviti. Terve oktoobri vältel kestab aga avamisprogramm, mille puhul alustatakse hoopis unustatud vanast. „Tants reloaded” on eesti kaasaegse tantsu retrospektiiv, mille raames tulevad esitlemisele varasemast ajast pärit, omal ajal tugevat mõju omanud kaasaegse tantsu tööd. Kõige uuem neist on 2011. aastal esietendunud Karl Saksa „The Drone of Monk Nestor”, seejärel 2006. aastal esietendunud Triin Reemanni „Hea kuudis”, mis toimub samal õhtul Taavet Janseni 2002. aastal valminud tantsufilmiga „Trinitriin” (valiti 2006. aastal Rotterdami filmifestivalil Reject parimaks filmiks).

2005. aastal lavavalgust näinud Raido Mägi „Meelega 2” oli tookord jätk kohast, kus varasem pooleli jäi. Mägi eelmine töö „Meelega” oli omas hetkes üks eesti kaasaegse tantsu eredamaid sooloetendusi ja seda esitati üle 30 korra erinevatel festivalidel Eestis, Rootsis, Soomes, Taanis, Saksamaal, Austrias, Prantsusmaal, Šveitsis ning Venemaal, teiste seas festivalil Tanz im August Berliinis ja ImPulsTanz Viinis. Nüüd on võimalus näha seda pea kümme aastat hiljem.

Neljandal oktoobri nädalal taasetendub Kaja Lindali 2004. aastal valminud „Kiri maalt” – lavastus, millega Kaja balletimaailmast nüüdistantsu sisenes. Programmi „Tants reloaded” lõpetab pilk tulevikku, kui Külli Roosna ja Kenneth Flak võtavad välja juhtmed, seovad nendega oma kehade külge masinad ning tantsivad.