Lugu sellest, kui heaoluühiskonna ettekirjutatud reeglid panevad ostma üheotsapiletit kohta, kus raha pole põhielement, kus saab olla vaba ning osaleda revolutsioonis iseenda rutiinsete mõtete vastu.

Seekord ei juhtunud midagi kolossaalselt traagilist. Ainult mälestus suurest luhtunud armuloost tuikas veel veriselt olmeprobleemide, sita ilma ja lohutussöömise kooriku all. Aga see valu oli sama tuim kui mu külmad jalad, mida oli vaja päevas kolm korda kuuma veega uhada. Mul oli nunnu töökoht, spordiklubi liikmekaart, tuba ja 1,5 kodulooma.

Viimased 6 aastat olin proovinud käia traditsioonilistes ülikoolides ja kuulata palju tarku naisi ja mehi, kes tundusid ikka veel uskuvat, et monoloog on ainuke ja parim viis teadmiste edasiandmiseks. Või et grupitööde tegemine e-õppe keskkondades ei ole igav. Istuda loengutes karja üliõpilastega, kes juba ammu on hulka rohkem huvitatud Facebooki teadaannetest kui PowerPointi ettekannetest ja kaasõpilaste vastustest. See on okei. Võib-olla oli meil kõigil tähelepanuhäire, mis on ju samuti meie ajastu populaarne diagnoos või me lihtsalt multitask’ime. Vahet pole millises soojas ruumis me oma telefone käpime. Sest keskkoolis taastoodeti teadmist, et tuleb realiseerida oma kõrgeim akadeemiline potentsiaal, et olla edukas nii finants- kui armuasjades. Sest su vanemad maksavad ainult siis üüri, kui lähed ülikooli. Sest teised tegid ka. Sest nii oli lihtsam, ei olnud vaja ise mõelda. Mängin jah ohvrit.

Oli ju võimalus kujutleda ennast ühe olulise mutrikesena süsteemi pakutud võimaluste masinas. Kui ei sobi, tee rohkem joogat, hakka veganiks, naerata poemüüjale. Viga on sinus. Aafrikas lapsed nälgivad. Ma ei usu, et vähemused peavad elama pidevas teadmises, et nad on haiged, tasakaalutud ning peaksid muutuma, kui jõhker kapitalistlik ellujäämisühiskond imeb. Ära ole kurb, transformeeri see tunne, osta turmaliinist aluspesu ja boikoteeri transrasvu. I wasn’t buying it. See kõik ei peaks nii keeruline olema.

Ma otsisin lihtsust ja rõõmu, inimlikku sidet. Ma ei suutnud enam päevagi veeta oma mugavas kuubikus eneseabi raamatuid lugedes ja sarju vaadates. Kui paljude jaoks pakub rutiin meeldivat raamistikku nende igapäevatoimetustele, siis minu jaoks lehkas see kõik stagnatsiooni järele. Ja ma ei moosinud end enam jääma. Mine putsi, Eesti ühiskond, oma start-up’ide, Muhu leiva ja privaatsete inimestega. Las ma olen siis mugavuspagulane. Otsin kõige soojema koha, kuhu Ryanair lendab, ja ostan üheotsapileti Tenerifele.

Workaway on üks mitmetest veebikeskkondadest, kus madala eelarvega rändajad võivad otsida ilma suure pabermajanduseta projekte, kus 2–4 vabatahtliku töötunni eest päevas pakutakse nii magamiskohta kui toitu. Võimalus aidata inimesi, kes samuti usuvad, et juba praegu on võimalik luua võrgustik, kus raha ei ole põhielement, mis reguleerib inimeste suhteid ja võimalusi. Proovida kätt nii põhumaja ehitamisel kui veiniteol. Seekord läksin ma appi 65-aastasele nudistist hipivanamehele, kes oli pärast perega Indiast Ühendkuningriiki migreerumist veetnud reisiva müügi- ja naistemehena. Igavene kevad ja võimalus õues elada oli temagi saarele meelitanud, kus ta juba viimased 22 aastat veetnud on ning dokumentide puudumise tõttu lahkuda ei saanud. Nii skvottis ta pea 90 kodutu koera ja 3–8 kassiga mahajäetud maja Lõuna-Tenerife banaaniistanduste vahel. Vabatahtlike ülesanne oli 2 tundi päevas midagi teha, koerakakat koristada ja muud sellist. Olen alati proovinud vältida konflikte ja lootnud mõistlikult läbi saada, aga polnud ettevalmistunud diskussiooniks, mis ilmneb, kui julgen Phililt uurida, mis täpselt need kohalikud koertele nii halba on teinud, et ta neid soovijatele välja ei anna. Sain teada, et olen naiivne ärahellitatud tüdruk ja ei tea midagi maailma julmusest ning et tenerifelased on tuntud koertepiinajad. Koertest oli kahju, aga igatsesin inimesi, kes ei virise oma usaldamatuse ja kanepiparanoia kookonis, muretumat ja naiselikult mõistlikumat elu.

Suundusin ülikoolilinna hostelisse ja jagasin tuba inspireeriva tänavaehtekunstnikust hispaanlanna Deliaga. Delia lasi igal hommikul valida jumalannakaardi ja õpetas mind sööma kurkumi. Kõik oli pastelne ja dandy, aga üsna pea sai meile mõlemale selgeks, et pesumasinate ja kuivatite käivitamine ei paku meile piisavalt eneseteostust ning põhjust end ühe voodi ja tasuta hommikumüsliga siduda. Nii me siis läksime – pärast üürikest hääletustrippi saksa reggae-lauljaga avastasin end koertevarjupaiga külje all asuvast hipirannast, kus vahelduva eduga on 200 residenti ning mida alguses enda jaoks liiga ebapraktiliseks pidasin, sest olin liiga harjunud oma koduse mõttepuuriga ja otsisin ikka mingit teiste poolt pakutavat tegevust. Üks olulisemaid asju, mille off-grid, tänava- või lihtsalt survival mode’il elu elimineerib, on toitumishäired. Ma usun siiralt, et toit mõjutab meid, kuid nagu juba Gunnar Aarma ütles, on suur osa toidu mõjust seotud ka meie mõtlemisega. Muidugi võime me valida eetilisema tootmise või limavaba dieedi, kui raha ja aega on ja see toimib, aga saata sai ja piim, kus see ja teine, on jälle näide heaoluühiskonnna mugavuse poolt tekitatud pseudoprobleemist, mida ärilistel eesmärkidel on toiduainetööstusel hea ära kasutada.

Dumpster-diving’u õppimiseks olid kohalikud hotellilinnakud täiuslikud, nii võis leida hommikusöögiks kitsejuustu ja croissant’e kui ka kuldehteid, kleite, päikseprillie, spirulinat. Suvaline mugav keeks või killuke parmesani muutus nüüd maitsvaks ja eriliseks ning lisaks tekkis parasiitluse eetiline aspekt, et ei lasknud toidul raisku minna.

Kohalikel, kes teenindasid valdavalt turiste või töötasid asutustes, olid hipide osas vastakad tunded. Oli neid, kes lasid sul mõnusasti väikse espresso eest oma telefoni laadida ja vesikloseti mõnusid nautida, aga oli ka selliseid baariomanike, kes ütlesid: „We dont serve your kind because you don’t pay taxes.” Kui kõht oli täis, aga eelistasid oma kanepi osta, mitte tänavalt korjatud konidest joint’i rullida, või soetada endale näiteks mõni instrument, tuli loominguliselt läheneda. Busk’imine ehk tänaval muusika mängimine oli üsna levinud ja ei pidanud olema kogenud, et kitarril mõne akordi ja suvalise lüürikaga kedagi rõõmustada. Eriti osav oli selles rootslane Daniel, kes oli segu naljakast ning natuke paksust Nuuskmõmmikust ja hulkur Rasmusest ning kätkes minu jaoks perfektselt Astrid Lindgreni teostes kujutletud soojust ja headust. Talle pakuti tänaval isegi plaadilepingut, kuigi ta ei pesnud end mitte kunagi ja ta varbad mädanesid.

Kui kunsti ei saanud tarbida, oli vaja see ise välja mõelda. Küll aga pole ma siiani 100% veendunud, et on vaja leiutada jalgratast lihtsalt seetõttu, et olla originaalne. „It’s all about having fun,” ütles Laura, kellega ma ukulelet õppisin. Njaa, aga kes siis nõusid peseb, et kommuuni ei tabaks järjekordne kõhulahtisustõbi? Kas siiski mõned peavad olema praktilised koduhoidjad ja leemekulbiliigutajad, et ühiselu toimida saaks? Olin meestega elades alati mõtisklenud, et kui ma kodus pean rohkem koristama ja hoolitsema kui mu partnerid, siis kas ma olen alalheitlik traditsioonilises naiserollis tädi. Aga kui mulle meeldib luua ruumis ilu, süüa teha ning hoolitseda loomade ja inimeste eest? Olla ilus ja rõõmus muusaplika. Kas tõesti jääb mul olmetegevuste kõrval kompamata omaenese loominguline potentsiaal? Ma arvan, et siinkohal on oluline tunda, et mind hinnati.

Feministliku Skandinaavia ja hollandi hipid hindasid seda meie kommuunis väga ning ma suutsin lõplikult rahu teha tundega, et pisikestes atmosfääri loovates ja korrastavates toimingutes on maagiat ja loomingut küllaga. Et toit maitseb paremini, kui keegi teeb seda rahulikult ja armastusega, et ilus ja õnnelik naine/mees võib puhtalt oma kohalolu ja oskusega kuulata ja jõustada oma kogukonda. Oma naiseliku olemise ülistamisest inspireerituna ja hasardist käisin öösiti prügikastides, et leida midagi, mis kommuunikööki mõnusamaks teeks. Leidsin seemisnahast kotttoole, lõbusaid pilte, mänguasju ja korralike lasteriideid, mida mööda randa laiali jagada. Tekkisid ideed, kuidas luua kuivkäimlaid ja annetuskaste, kuidas omavahel konfliktis olevate püsielanike ja turistide vahel harmooniat luua.

Ookean nurrus mu rõõmu taktis, sisalikud kuulasid mu laulu, kuu kanaldas mulle kosmilist armastus ja iga hetk oli nii pikk ja külluslik. Mahe. Tundsin nagu võiksin iga päev õndsusest manalateele minna, et olengi nüüd šiva, valgustatud bodhisattva. Ümbersündinu. Kas nii lihtne see oligi, mõned naiselikke väärtusi hindavad hipid, kuum päike ja askeetlikum eluviis tegid ühe kuuga töö, mida ei suutnud antidepressandid ja regressiooniteraapia? Mis nüüd edasi, kuidas seda armastust ja äratundmist jagada? Sest inimene võib olla saar, kuid meid ühendab vesi. Lisaks tunnetasin ma, et paljude jaoks rannas oli selline eluviis mugavustsoon. Et koopas on lihtne, kui ainult oma ellujäämisega tegeleda. Liiati veel väga toetavas keskkonnas. Midagi oli pildil valesti, mingi stagnatsioon hoolimata ookeanituulest. Kas kogu see heade vaibide sees marineerimine ei peaks inimesi inspireerima oma elutarkust ja lihtsust jagama kohtades, nagu linnad, kus kõik on pidevalt meediast ülestimuleeritud ja stressis? Kas oma egost ülesaamise laagrites ei kogune tihti sarnaste muredega inimesed, kes lihtsalt on leidnud uue viisi, kuidas end „tava”-ühiskonnast ära lõigata ja „saart” mängida. Olin seda väljalülitust vajanud ju ka mina. Täielik pettumine inimkonnas ja lootus mantrate laulmise ja šamaanirituaalidega nirvaanasse jõua. Ma usun tõesti, et meie generatsioonil on võime purustada iganenud autoritaarset korda, vikerkaaresõdalastel jäi aga vajaka jõulisusest. Vajaka jäi vihast, mässumeelsusest, võitlusvaimust! Be the change you want to see, aga ma mõistsin, et pole vaja lõputult kohaneda keskkonnaga, kui kaine mõistus ütleb, et ümbritsev keskkond on üsna fucked up. Pole vaja end veenda, et viga on sinus või selles, et sa pole piisavalt tasakaalus. Tahtsin minna hipipaariga Marokosse ja alustada armastuse revolutsiooni, aga hipipaar tundus olevat rohkem huvitatud vihasest seksist ja maniakaalse rõõmu genereerimisest, nii et jätsin nad Barcelonas maha.

Mis nüüd? Kogusin ennast melanhoolsest melomaanist sõbra tagasihoidlikus toas, kus ta ecstasy uimas minu särast inspireerituna otsustas, et lahkub töölt ning tuleb minuga kaasa. Aga ei. Ma tahtsin oma reisikaaslaseks kedagi, kes on minust kogenum ja jõulisem, keegi, kes mind kaitseks ja hoiaks. Teadsin, kust sellist leida. See sama tegelane oli motiveerinud sellele mugavustsoonivabale rännakule lahkumist. Nüüd sain esitleda, mida ma kõike olen õppinud tänaval ja looduses. Veebruar mandril oli külm ning ellujäämiseks toppisin selga kõik riided, mis mul olid ja sõitsin 20-eurise lennuga Baden-Badenisse Saksamaal, et siis seista suitsevate rehvitehaste kõrval ja süüa poolikuid kebabe rongijaamade prügikastidest, hääletada oma elu armastuse suunas ja trotsida kõike kurba laulujoruga. Ma olin vaba, mul polnud vaja raha ega vett. Kõik meie vajadused on genereeritud, sain ma aru.

Berliinis avanes mulle täiesti uus imeline alternatiivreaalsus punkskvoti näol. Millised vapustavad inimesed. Eluterve viha kapitalismi vastu oli loonud võimalused nonkonformistlikel, vabadel inimestel koos linnades eksisteerida ja peavoolule jätkusuutlikumat ja inimlikumat alternatiivi luua. Sain aru, et ka viha võib olla tuli, mis inspireerib meid võitlema selle eest, mida me usume, mitte põgenema paradiisisaarele. Vahvad punkinglid ja pipipreilid demonstreerisid mulle, et naised võivad olla räpased, valjud ja konfliktsed ning sellega palju rohkem head korda saata kui traditsioonilist peremudelit ihaldades. Sain teadlikuks, et läänemaailmas pole võimalik tänaval nälgida, et heaoluühiskonnas ei pussitata sind kiriku kõrval või telgis magades. Et müüdid inimeste vaenulikkusest on valed. Inimesed tahavad pigem anda, kui oled ise valmis selle vastu võtma. Me ise loome illusiooni kaitseseisundist ja fassaadi vajalikkusest, mis loob ründaja näol automaatselt polaarsuse. Kui pole kaitsehoiakut, pole ka midagi, mille eest end kaitsta. Ma tean nüüd, et revolutsioon pole surnud. Ma võtsin vastu otsuse mitte jääda mugavustsooni, tehes asendustegevusi ja tuimestades end, sest asendustegevused ja distraktsioonid on tänapäevaühiskonna suurim turg. Quick fix. „Eesti õpetab vaikima,” ütles mu hea sõbranna, kui mainisin talle, et inimesed terviseradadel minu teretamisele ei vasta. Ehk lähen uurin veel seda käredamat, valjumat ja koledamat naisehakatist kuskil toetavamas keskkonnas. Aga ei iial enam ei suru ma teda maha.