Eelmisel nädalal ilmus plaadifirma Sünoptik alt eksperimentaalse muusika kogumikalbum „Vahelüli”, millel kõlab seitse teost erinevatelt esitajatelt Eestist ja välismaalt. Homme, 15. märtsil kell 20 toimub Klassikaraadio otse-eetris plaadi esitluskontsert, mida saab jälgida nii helis kui pildis. Rääkisime plaadi koostanud ning sellel ka muusikutena üles astuvate Riho Kalli (Underground Forest) ja Eleonora Kampega (Road To Saturn) „Vahelüli” sünnist ja olemusest.

„Vahelüli” tõmbab seoseid erinevate žanrite ja skeenede vahel. Mis oli selle loomise ajendiks?

Riho Kall: Mäletan, et kui üle-eelmisel sügisel Eleonoraga seda mõtet arutama hakkasime, tundus aeg küps, et koondada töö- ja ressursimahukasse vinüüliprojekti artiste, kelle väärtuslik ja ainulaadne muusika oli tolle hetkeni ilmunud ainult kassettidel või digitaalselt. Nende artistide looming poleks piiratud ressursside ja Eesti kultuurielu iseärasuste tõttu võib-olla kunagi vinüülkandjale jõudnud. Üldist muusikaelu silmas pidades tundus oluline niisugune plaat välja anda.

Eleonora Kampe: Avastasime Rihoga, et mõtleme sarnaselt ja tahaks koostada eksperimentaalse sisuga kogumiku, mis ilmub vinüülplaadil. Tegime esimesed liigutused ja mulle tundub, et pärast seda on kõik loonud ennast ise.

Kuidas sattusid kogumikule just need artistid, keda me sellele kuuleme: Hello Upan, Liz Wirestring, vmr, Road To Saturn, Katariin Raska jt? 

R.K.: Ühelt poolt haakub nende looming oma kõlalt, iseloomult ning meie varem ette võetud koostööde kaudu sujuvalt minu ja Eleonora muusikaga. Teiselt poolt õnnestus laiemast helikunstnike seltskonnast, kellega algselt veel ühendust võtsime, kindlale kokkuleppele saada just nendega. Päris projekti alguses oli meil mõte kaasata rohkem erinevaid artiste, kuid see oleks piiranud lugude pikkust vaid 3–4 minutile. Raske oli ka piisavalt ülevaatlikku, mitmekesist, kaasaegset, kuid samal ajal hästi terviklikku valikut kokku panna. Siis aga tundus meile, et igale osalejale võiks rohkem mänguruumi jaguda, ja nõnda andsimegi pikkuseks 7 minutit ühe artisti kohta.

E.K.: Mäletan visooni, mis mul alguses albumi tervikust oli ja hetkel tundub, et lõpptulemus erineb sellest. Minu jaoks olid Hello Upan ja vmr algusest peale sees. Lisaks ma ise häälekunstnikuna, kujutades ette kogumikku, kus ma enda loomingul kõlada laseksin. 

„Vahelülil” kõlava muusika kontekstis on palju juttu vabaimprovisatsioonist, helimaastikest, avangardmuusikast ja helikunstist. Millised on need sõnad, mis teile endale „Vahelüli” kuulates pähe tulevad, kui lasta lahti žanritega seotud nimetustest? 

R.K.: Sõnastus, mille ma ka Sünoptiku platvormi motoks või lööklauseks kirjutasin, on selline: musikaalne helikunst ja idülliline müra. „Vahelüli” palad ei esinda kõige äärmuslikumat, digitaalsest ületüürimisest küllastatud müramuusikat. Samuti ei keskendu need reaalsusest lõigatud ja väga väheste täiendustega kunstikonteksti toodud puhastele keskkonnahelidele. „Vahelüli” muusika otsib ühisosa mitmete kaasaegsemate suundumuste vahel, olgu selleks siis voolav rütm ja piiranguvaba harmoonia või helitehniliste vahendite aktiivne kasutamine loomingu koostisosana. Mingit nurkapidi on seos olemas ka traditsioonidega – erinevate akustiliste pillide läbiva kasutamise näol. Viimast asjaolu näengi antud kogumiku tugevuse või lisaväärtusena. Arvan, et sünteeshelile suurt rõhku paneval ajahetkel nagu praegu võiks akustilised pillid olla taas värskendav kuulamiskogemus. Tegelikult ma ei vastandaks elektroonilisi ja (elektro-)akustilisi pille, meie plaadil on need loominguliselt läbipõimunud.

E.K.: Saab kuulda hingamisega seonduvaid pille nagu hääl, saksofon ja torupill, peale mille kostavad veel näppimisega seonduvad instrumendid nagu harf, viiul ja kitarr. A-poolel on heli ehk mürasem ja süngem. B-pool on mingis mõttes seikluslikum ja eripalgelisem. Mulle päris meeldib, et A- ja B-pool on iseseisvad tervikud samal kettal.

Ma ise näen seda kogumikku ka kui head läbilõiget eksperimentaalmuusika hetkeseisust, tutvusringi uuele kuulajale. Kas see oli ka teie jaoks osa eesmärgist?

R.K.: Mulle paistis küll, et vinüülplaadile võiks olla rohkem kuulajaskonda kui kassetile või väikese levikuga digiväljaandele. Kindlasti oli ka eesmärgiks tutvustada vähemtuntud või uuemaid tegijaid või näidata tuttavamate loojate uudsemat ja võib-olla pehmemat tahku. Väravana eksperimentaalmuusika maailma mina seda kogumikku enne väga selgelt näha ei osanudki, kuigi nüüd loodan küll, et see vinüülplaat mõjub uuele huvilisele kui kutse Eesti eksperimentaalmuusikute kummalisele mandrile, planeedile või tulnuktsooni.

E.K.: Kui läbilõige, siis kindlasti üks paljudest võimalikest versioonidest. „Vahelüli” lisab kohaliku eksperimentaalse musa skeenele endanäolise väärtuse. Ma soovin sellele kogumikule põnevaid seiklusi koos oma kuulajatega. Kui vinüülplaadid viimaks kohale jõuavad, saab see seiklus ka tõeliselt alata.

Teete mõlemad plaadil muusikutena kaasa. Millest te lugude loomisel lähtusite?

R.K.: Minul oli parajasti töös popurrii-laadne, erinevatest riffidest või teemadest koosnev kitarrilugu. Olin salvestanud selle Liis Ringi ja Christoffer Rutströmi juures ajutises Kassetiputkas Tartu raudteejaama abihoones linnafestivali UIT ajal. Taoline teemast teemasse voolav arendus tundus mulle enda loomingus uudne suund ning arvasin, et liidaksin selle kunagi Underground Foresti järgmise täispika albumi materjalile. Kuigi kassetile salvestatud elektrikitarripartii tundus juba iseenesest üsna valmis, tahtsin lisaks tuua midagi perkussiivset. Nõnda kasutasin trummitaldriku rollis rütmirõhkude väljatoomiseks ühte traadist nõudekuivatusresti, mida lõin puupulgaga. Hiljem täiendasin selle kõlaomadusi arvutis. Kitarri nostalgiline kõlapilt viis mind ka ajas tagasi ruumidesse, mida proovisin ilmekamalt kuulaja kujutlusse tuua makile loetud teksti granulaarsünteesi abil. Võrukeelse laulupartii lisamise mõte tekkis aga tulevase sooloalbumi tervikule mõeldes ja soovist väljendada erinevaid isiklikke mõtteid. Vanem regivärsiline rahvalaul pakub mulle huvi tänu seosele Eesti kultuuri kõige vanemate ja algupärasemate kihtidega, mida tahaksin rohkem tundma õppida.

E.K.: Alguses oli mul mõte salvestada häält abstraktse sooloinstrumendina. Samal ajal aga oli meil Richardiga (Thompson, Road To Saturni teine liige – M.M.) palju salvestusi kogunenud ja meie ühise projekti Road To Saturn lugudega hoog sees. See andiski suuna valida midagi nende salvestuste seast ka „Vahelüli”jaoks.

Kes on need kohalikud artistid, kes sellelt kogumikult küll välja jäid, kuid kelle tegemisi te ise huviga jälgite? 

R.K.: Kuivõrd vinüülplaadi väljaandmine on kahjuks kulukas ja tegijatele rahaliselt riskantne projekt, siis mõistetavalt ei olnud paaril muusikul sel põhjusel võimalik ka kaasa lüüa. Esialgse valiku hulgas oli artiste, kelle albumeid on kassetil välja andnud Trash Can Dance või nad ise, kuid ka neid, kellel tolleks hetkeks veel ühtegi albumit polnud, aga kes olid silma jäänud SoundCloudist või interdistsiplinaarsetelt üritustelt. Ma ise jälgingi huviga artiste, kellel on mingi personaalne liikumine, mis on tugevam ja mitmetahulisem kui hetketrendid või valmis mallid. Mõni Heaven’s Trumpeti artist on ka minu arvates põnev ja lahe.

E.K.: Marita Lumi Kannelseelikud ja müra/dub-kunstnik Tont olid need, kellega mina veel rääkisin. Väljajäämise põhjused polnud loominglist laadi – kõik, keda osalema kutsusime, teevad ägedat mussi ja oleksid „Vahelülile” sobinud.

Kas „Vahelülile” on plaanis ka järg teha?

R.K.: Me ei ole veel mõelnud sellest kui jätkuvast seeriast ja vajadus järje järele selgub kindlasti kaugemas perspektiivis. Tegelikult ma loodan, et mõnes pikema ajalooga ja tuttavamas kogumikusarjas nagu „Kohalik ja kohatu”, „Toatuur” või „Eesti Pops” ilmuks kunagi rohkem ka sellist eksperimentaalsemat loomingut, juhul muidugi, kui neile kogumikele tulevikus üldse veel järgesid tehakse.

E.K.: Olen isegi mõelnud, et kogumiku pealkiri kõlab nagu sarja nimetus, aga hetkel sellist plaani veel ei ole.