Vahtimine, vaatamine, jõllitamine on näide ühest soolise ja seksuaalse ahistamise vormist, mis jääb tihti oma ambivalentsuse ja mittekehalisuse tõttu kahe silma vahele. Selle tegevuse objektiks olemist peetakse sageli komplimendiks, kuigi need tunded, mis objektina tekivad, sarnanevad teiste ahistamisvormide tulemusel kogetud tunnetega, mida me üldjoontes enam meeldivateks ei pea.

Näen, et bussi astub keskeas mees, kes valib endale reisimiseks koha vaegliikujate abivahenditele mõeldud alas. Ta sätib oma selja vastu sõidusuunda ja näo 50 cm kaugusele minust diagonaalis istuva noore naise näost. Vahib, alguses naist, siis mind (naine, vanus 23). Mees[1] ei tundu väliste märkide järgi asotsiaal olevat, vaid omab sarnasust kõigi nende tavaliste pereisadega, kes piiluvad, vaatlevad, vahivad, filmivad, „lihtsalt vaatavad ilusat naist” töökohal, bussis, poes, pargis, suitsunurgas ja baaris. Nad ei puuduta sind, sest seda ei tohi ju enam teha, aga nad vaatavad. Vaatlevad ja mõõdavad. Mõõdavad objekti mõõtmeid (vastus: 177 cm, 54 kg, 82-64-93 cm), võimalust paaritumiseks (vastus: 0%) ja osade väärtust (vastus: gümnaasiumiaja eks ütles, et 10-5-9) ning ühtesoodu teisestavad oma objektistava pilguga.

Need mehed (vali väljahingamine: mitte kõik mehed) või naised ei vaatle sisemisest kirest teisestada või soovist kellelegi ebamugavust tekitada. Tihti ei tundu nad lihtsalt täielikult mõistvat, et teise peale pilgu heitmine ei ole neutraalne ega vaadeldava isiku jaoks meeldiv tegevus. Kuna minu võimuses ei ole jõuda kõigi Eestimaa vahtijateni, pööran oma pilgu vahitavate suunas ning jagan veidi praktilisi nõuandeid, kuidas sügiseste tuulepuhangute käes ainiti jälitava pilguga hakkama saada.

Praktilised nõuanded, mis ei aita võõrast pilku endast eemal hoida

1. Ütle isikule, et ta oleks nii kena ja lõpetaks vahtimise. Hirmust tardunud keha on tunnetuslikult puuris, mis ei võimalda suud avada. Vaataja teotahet täis silmad on hirmuäratavad etteaimamatuse tõttu, sest nagu John Berger tõdeb: „Keha nägemine objektina suunab seda ka kasutama objektina.”[2] Vaatamine halvab vaatamise objekti hirmuga ja tuletab meelde, et ennekõike olen ma ikkagi (cis-)naine, objekt. Vaatamise käigus ei loe ma enam raamatut, vaid olen vaatepilt – „kohvikus raamatut lugev noor naine”. Olen hüperteadlik sellest, kuidas ma istun, kuidas ma raamatut hoian, kuidas mu suu keskendudes veidi paotub ja kulm läheb kortsu. Vaatlev pilk röövib mult mu subjektsuse, sest on väga küsitav, kas sel hetkel toimub enam tegelikku raamatulugemist või kõik on ainult üks ekshibitsionism. Ma objektistan iseenda vaatamise objektiks, vaatepildiks[3]. Jätkan oma tegevust hirmus, segaduses ja vihas, sest mult on röövitud järjekordselt minu subjektiks olemise hetk.

2. Kata rohkem keha. Vaatlejate arv ei vähene märgatavalt seelikusaba pikenedes.

3. Mõtle ema õpetussõnadele, et vaatamisega tuleb ära harjuda, sest ilusaid inimesi vaadataksegi. Kõigil on õigus privaatsusele ja meelerahule.

4. Mõista vaatlemise tagamaid ja seda võimaldavat – kuid mitte õigustavat ega põhjustavat – konteksti. Sõna „vaatlemine” sisaldab eeldust, et subjekt vaatleb mingit objekti – linde, maale, ennast peeglist ehk kõike, mis on mingit moodi müstiline ja „teine”. Vaadeldakse kestvalt ja tähelepanelikult ning uuriva alatooniga. „Mehed vaatavad naisi. Naised vaatavad, kuidas neid vaadatakse.”[3] Klassikaline näide sellest on Alfred Hitchcocki maailmakuulus film „Vertigo”, mis on ehitatud läbivalt üles (sarnaselt enamiku filmide, maalide ja muuga) mehe piiluvale pilgule ja „teise” vaatamisest saadavale naudingule ehk skopofiiliale[4]. Pornograafias lisatakse pilgule arusaam, et see maailm on kõigile kättesaadav. Selles heteroseksuaalses fantaasiamaailmas on mehe iha ja keha alati teretulnud ning naised on aplad, kuid siiski rahul kõigega, mida pakutakse, ilma vähimagi tagasilükkamise või ükskõiksuse märgita[5]. Fantaasiamaailmale kohast pilku rakendatakse ka offline-maailmas, kus tänavatel kõnnivad palka saavate pornostaaride asemel Marid ja Margaretid, kelle rahakott ei paksene vaatamise objektiks olemise tulemusena. Arusaam distantsist kahe võõra (siinses kontekstis vaatleva mehe ja objekti staatuses naise) vahel hägustub ja sünnib keskkond, kus noor naine ei ole vaatajaga võrdne rahu ja minimaalselt tähelepanu vääriv subjekt, vaid kõigi vaatamiseks, katsumiseks, viskamiseks loodud objekt.

5. Väldi baare ja teisi kohti, kus inimesed on mõne aine mõju all. Kõige ebameeldivamaid vahtijaid olen kohanud just raamatukogudes, luuleõhtutel, humanitaarse meelelaadiga seltsides, bussis ja töökohal.

6. Koli teise riiki. Teistsugune välimus kasvatab pilkude arvu ja halvemal juhul arvab vaatleja, et ta tohib sulle läheneda ning sosistada kõrva, et „sa oled väga eksootiline” või „sa oled eesti lits”.

Praktilised nõuanded, mis aitavad võõrast pilku eemal hoida

1. Väldi avalikku ruumi. Keeldun seda siiski tegemast, sest see tähendaks vaatlejate võitu.

2. Urise vaatleja suunas. Ma ei ole ise julgenud seda proovida, kuid naised saunas räägivad, et see töötab.

3. Veeda aega meessoost isiku(te)ga. Kui jalutan tänavatel oma mitte-macho poiss-sõbraga, siis olen vaatlejate silmis tema omand, mida ei ole võimalik vaadata. „Heal juhul” karjutakse meile: „Ilusad noored, ilusat õhtut!” Sealt aga puuduvad see rõve seksuaalse alatooniga pilk ja naer.

4. Vaata vaatlejale ebamugavalt sügavale silma ja praktiseeri seega ise tegevust, mis seisneb kahe maskuliinse kuju tahte võitluses ja mille jaoks on inglise keeles lausa eraldi termin „face-off masculinity”[6]. Vahi vaatajat külma pilguga, võttes temalt nii võimaluse vaadata sind mis tahes muul moel kui nii, nagu sina oled otsustanud end näidata: võimuka, soomustatu ja emotsionaalselt suletuna. Teisisõnu muuda end kiviks. Jätka seda maskuliinset jõllitamismängu, kuni sinu tahe jääb domineerima ja teine mängija annab alla.

5. Kanna maski. Mask on meie kultuuriruumis neutraalsem näo katmise viis kui burka, aga hoiab päris tõhusalt pilke eemal.

6. Kanna väga värvikirevaid ja imelikke riideid. Pilke saad ikka, aga nii püsivad need su riietel, mitte su kehal.

Tihti ei aita aga oma keha ja elustiili mis tahes viisil muutmine, sest sinu käitumisel pole midagi viga, vaid probleem seisneb aegruumis, kus sulle ja mulle tuletatakse pidevalt meelde meie sugu ja vanust. Need sagedased vahtija ja vahitava vahelised kohtumised võivad viia situatsioonini, kus tekib hirm mehi täis koosolekuruumide ja Tartu ihara pilguga luuletajaid (jällegi: mitte kõik luuletajad) täis kirjandusürituste ees. Võib-olla vaevlen ma skopofoobia küüsis, võib-olla on asi selles, et mu alakaalulise ja pika keha teisikuid on meie ühises kultuuriruumis nii massiliselt reprodutseeritud, et sellise päriselus nägemise korral hägustub vaatleja kriitikameel ja ta unustab, et istub bussis, mitte ei vaata pornot.

Siiski ei tundu, et olen oma probleemiga üksi, kui arvestada, et selline tegevus on Eesti riigis keelatud. Karistusseadustiku 10. peatüki „Poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod” 1. jao § 151–153¹, mis on olnud alates 24. veebruarist meediapildis seoses inimsusvastase kuriteo toimepanemisega seotud sümbolite avaliku eksponeerimisega, kaitsevad tagantjärele ka ahistamise ohvrit, aga ainult juhul, kui tegemist on kehalise seksuaalse iseloomuga tahtliku tegevusega. Eesti soolise võrdõiguslikkuse seaduses (edaspidi SoVS) käsitletakse seksuaalset ja soolist ahistamist laiema, sh mittefüüsilise nähtusena.

SoVS § 3 lg 1 p 5 alusel: seksuaalne ahistamine leiab aset, kui esineb mis tahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline seksuaalse olemusega käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna.

SoVS § 3 lg 1 p 6 alusel: sooline ahistamine leiab aset, kui esineb sooga seotud soovimatu käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine ja häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna loomine.

Teisisõnu (toetudes siinkohal soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei asetäitja-nõuniku Siiri Grünbaumi asjatundlikkusele), isegi kui vahtija ja vahitava vahel ei ole „alluvus- või sõltuvussuhet” ning vahtija ei tegele eesmärgipäraselt „isiku väärikuse alandamise” ning „kehalise seksuaalse iseloomuga tahtliku tegevusega”, vaid lihtsalt „vaatab ilusat inimest”, võib(!) see ikkagi olla seaduse järgi keelatud. Määravaks saab see, kuidas ohver situatsiooni kogeb, ning lisaks see, mida räägivad tõendid. Esmakordne juhtum loetakse aga sooliseks ahistamiseks juhul, kui tegemist on raskemal kujul (mille aste määratletakse jällegi faktide, tõendite ja kannatanu kogemuse põhjal) teist inimest häiriva, alandava vms olukorraga. Lisaks sellele, et seadused määravad Eesti elu toimimise reeglid ja mõjutavad juba oma olemasoluga inimeste käitumist, on SoVSi alusel võimalik ahistamise ohvril pöörduda kohtusse ning nõuda tsiviilkorras soolise ahistamisega tekitatud kahju hüvitamist.

Inglismaal jõudis jõllitamine esimest korda kohtuväravateni ning määratud on ka esimesed karistused. Nimelt pandi üks briti mees sel kevadel 22 nädalaks vangi põhjendusega, et ta tahtlikult ahistas, häiris või tekitas stressi, mis on vastuolus Briti avaliku korra seadusega. Juhtunu on erand, sest üldiselt on vahtimise ja vaatlemise situatsioonid äärmiselt ebamäärased ja raskesti ahistamiseks tembeldatavad. Piir seadusliku vaatamise ja ebaseadusliku pealetükkiva vahtimise vahel on juhtumipõhine ning USA tüüpi kohtusüsteemis ka subjektiivne. Lõuna-India Kerala osariigi aktsiisivolinik Rishiraj Singh on üks isikutest, kes on üritanud seda piiri defineerida, tõdedes 2016. aastal, et üle 14 sekundi jõllitavad isikud väärivad vanglakaristust, ning aimatavalt sai ta selle eest „kingituseks” naerurahe ja koha India meemimaailmas.

Kahtlen, kas piiri lõplikust defineerimisest oleks kellelegi kasu, kuid mingit sorti teavitustööle näib Eestis siiski turgu olevat, kui arvestada, et 2014. aasta uuringu järgi ei ole 46% minuvanustest (15–24-aastased) kindlad, kas sooline ja seksuaalne ahistamine on Eestis keelatud. Näiteks võiks Eestis algatada midagi sarnast Suurbritannias eelmisel aastal käivitatud kampaaniaga „Speak Up, Interrupt” (ee „Tõsta häält, sega vahele”), mis käsitles Briti seadustega keelatud ahistamise vorme, sh jõllitamist. Sügavam muutus selles, kuidas me teineteist kohtleme ja üksteisega kontakti otsime, on loodetavasti tulemas teavitustöö, väärtushinnangute üldise muutumise ning kohtuotsuste kaudu. Suurte muutuste ootamise ajal ei jää aga üle teha muud kui uriseda jõllitaja peale oma kõige toretsevamates riietes ning paluda mõttes, et seekord vahib ta sinu asemel bussiaknast mööda vuhisevaid puid.

[1] Olen teadlik, et see tekst on äärmiselt soobinaarne ja käsitleb ainult ühesuunalist jälgimist. Selline valik sai tehtud, kuna tekst on kirjutatud isiklikust vaatenurgast ja olen kogenud rohkem ebameeldivaid pilke meessugu presenteerivatelt isikutelt. Seletuse, miks see ei ole üllatav, võib leida siit.
[2] Berger, J. 2019. Nägemise viisid, lk 54.
[3] Berger, J. 2019. Nägemise viisid, lk 47.
[4] Mulvey, L. 1999. Visual Pleasure and Narrative Cinema. – Film Theory and Criticism: Introductory Readings, lk 833–844.
[5] Bordo, S. 1999. The Male Body: A New Look at Men in Public and in Private, lk 293.
[6] Bordo, S. 1999. The Male Body: A New Look at Men in Public and in Private, lk 186.

Margaret Tilk (naine, 23) on vabakutseline sotsiosemiootik. Elab Leuvenis. Õpib sotsioloogiat. Tunneb huvi kehapoliitika; sotsiaalse, keskkondliku ja majandusliku jätkusuutlikkuse; võrdõiguslikkuse filosoofia; idaeuroopluse; nüüdisetenduskunsti ja klassikalise tantsu vastu.

Ingmar Järve (alias GUTFACE) on Jõhvist pärit multidistsiplinaarne kunstnik, kes teeb igapäevatööna oma stuudios festivalidele, muusikutele ja kultuuriüritustele graafilist disaini, animatsioone ja illustratsioone. Lisaks on ta aktiivne Ajuokse kunstirühmituse liige.