„Hea festival on nagu suurepärane raamat, kus kõik on kokkuvõttes enesestmõistetav,ˮ kirjutab Gregor Taul, mõtiskledes kultuurielu ja kunstifestivali olemuse üle Viljandis.

1

Kuna ma ei ole enam väikelinna elanik, siis puudub mul võimalus ja õigus olla provintsielu suhtes eneseirooniline. Eneseiroonia on aga perifeerias tõsiste asjade ajamisel edu pant ja terve mõistuse tagatis.

2

Paradoks: suurlinnas tehakse kunstifestivali „kõige laiemale publikule”, publikuks on aga teada-tuntud näod oma skeenest; väikelinnas tehakse kunstifestivali omadele, publikuks see-eest terve linn.

3

Hiljuti kuulsin, et üks Keila pitsarestoran peab üheksakümnendate päevi. Mõtlesin, et korralduslikult ei saa see väga keeruline olla, sest seal on iga päev üheksakümnendad. Avastasin hiljuti, et Viljandis on lisaks hansapäevadele veel keskaja päevad. Huvitav, kas seal on pidevalt keskaeg? Tegelikult tuleks hoopis korraldada hilissotsialismi päevi, mis esindaksid linna hiilgeaega, kui tänavad ja isetegevuslaste klubid kubisesid inimestest ja kohvikus aeti hommikust õhtuni maailma asju. Kuidas neid päevi tähistada?

4

Aastal 2024 kannab üks Eesti linn Euroopa kultuuripealinna staatust (sel sügisel kuulutatakse välja siseriikliku konkursi esimene voor). Kui suur on võimalus, et selleks saab mõni muu linn kui Tartu? Õhkõrn, ent ideaalis võiks Taaralinn loobuda oma kandidatuurist. Seejärel rivistuksid väikelinnad sajandi võitluseks ja poeksid reaalselt nahast välja. Puht-teoreetiliselt on huvitav, mil määral väikelinnad betooni investeeriksid. Kes söandaks ehitada Paidesse kunstimuuseumi või teatrimaja? Külastasin 2012. aasta Euroopa kultuuripealinna sündmustel avatud Jose de Guimaraesi rahvusvahelist kunstikeskust, mis oli ühtviisi kurvastav (vapustavalt uhke ehitis, mida külastavad vaid üksikud inimesed) ja vaimustav (ma ei ole teist nii julgelt kureeritud püsinäitust kogenud). Uhiuue institutsiooni ja arhitektuuripärli avamine on eelkõige hädavajalik kogukonna uhkustunde putitamiseks: respekt kodukoha vastu on jätkusuutliku linnaelu alus.

Tallinna kultuuripealinna programmis otsustati ehitustegevuse asemel igati edukalt investeerida inimestesse ja ideedesse. Mulle küll tundub, et Tallinn muutus neil aastatel märgatavalt (iseasi, kas paremuse poole). Kõhutunne ütleb siiski, et väikelinnades tuleks suurüritustega kaasnevad majanduslikud „abipaketid” suunata otsustavalt ühele kaardile.

Muuseas, kas Viljandi kunstifestival on kuidagi seotud kultuuripealinna kandidatuuri ettevalmistamisega? (Olen veendunud, et mitte, aga oleks lahe, kui see nii oleks).

5

Tänavust Kasseli Documentat ja Münsteri Skulptur Projektet külastades sain kinnitust, et kaasaegse kunsti skeene on sõjapõgenike üks veendunumaid pooldajaid Euroopas. Kuivõrd sisserändajad ise seda teavad, et neil nii kindel toetajaskond selja taga on? Mulle meeldiks näha, et Viljandi kunstifestival seaks esteetiliste eesmärkide kõrval endale ette kaugeleulatuvad eetilised seisukohad.

6

Hea kuupikkune kunstifestival perifeerias peab olema nagu kvaliteetne romaan, kus iga lause evib potentsiaali olla eraldiseisev aforism, ent säilitab tervikus märkamatu positsiooni. Hea festival on nagu suurepärane raamat, kus kõik on kokkuvõttes enesestmõistetav. Hea festival hoiab end nagu suvelugemine terve kuu enda küljes kinni, kutsudes endaga kaasa elama, ühiselt kannatama ja rõõmustama, kuniks lugeja ja teksti teed lahku lähevad. Hea festival sarnaneb kirjutisega, mille sündimist on saatnud suur tung seda teha ja veel suurem töötegemine (ja vastupidavus) selle lõpule viimisel.

7

Kõige kahjulikum festival on Tallinn Music Week, sest selle tuules võib kasvada üles põlvkond, kes arvab ekslikult, et bändi tehakse perfektse imidži, mitte koosolemise tunde pärast. Ma arvan, et õnnestunud kunstifestival saab olla vaid pikaleveninud bändiproov.