Positiivse kogemuse huvides tasub „Eesti selgeltnägijate tuleproovi” vaatama asudes skeptilised ja üleolevad mõtted pigem unustada ning sukelduda pea ees maailma, kus tegutsevad tajujad, ingliterapeudid ja maagid.

Olen parasjagu nautimas hommikukohvi ja sooritamas päeva esimest näoraamatu inspektsiooni ning seal ta on – halastamatu lähivõte ühest paisunud suurest varbast, mille otsast turritab välja kollakas lõhestunud varbaküüs. Aasta-kaks tagasi oleks selline vaatepilt mind tunduvalt rohkem kohutanud, kuid päevast, mil minust sai üks grupi „Nõid annab nõu” ligi 30 000-pealisest liikmeskonnast, palistavad analoogsed murepostitused regulaarselt minu Facebooki voogu.

Ja rühma populaarsus ei ole sugugi jahmatav. Aastast aastasse kroonivad raamatupoodide müügiedetabeleid nõid Nastja, Kirsti Timmer, Marilyn Kerro, uskumatul kombel endiselt ka Igor Mang; mullu suvel andsid isegi grupi „Nõid annab nõu” kaks aktiivseimat moderaatorit välja samanimelise raamatu. Paistab, et profinõiad tööpuuduse üle nuriseda ei saa, kuid eksperdistaatuse väljateenimine ei õnnestu sugugi kõigil. Kiireim viis esoteerikahuviliste võlumiseks on tuua oma võimed avalikkuse ette saates „Eesti selgeltnägijate tuleproov”.

Blocksbergi mäel

Minu ja Eesti sensitiivisaate suhe jäi soiku juba pärast nõid Nastja 13 aasta tagust võitu ning tõtt-öelda tuli üllatusena, et sellel kevadel alanud uuele hooajale on eelkäijaid poole tosina jagu (ja et saadet ei juhigi enam Urmas Eero Liiv?!). Seitsmendat hooaega telekavas resideerivale saatele kulus formaadiuuendus igal juhul marjaks ära. Nõnda tuuaksegi eetrisse „Selgeltnägijate tuleproovi” kullafond ehk eelmiste aastate silmapaistvaimad osalejad, kes uues saateformaadis endale väärilist õpipoissi otsima asuvad. Kui saate vene versioonis „Битва экстрасенсов” on selgeltnägijad esimese ešeloni staarid ja kohalikud pealtvaatajaist külaelanikud ajavad neid pool osa karjakesi taga, siis meie versioonis on šamaan Evald sunnitud jüngriotsingul meeleheitlikult mööda külade tagahoove pendeldama ja tulutult kohalikke oraakleid anuma, et saada kedagigi nõusse saatesse tulema.

„Eesti selgeltnägijate tuleproov” suhtub oma subjektidesse üllatavalt hellalt ja lubab osalejatel säilitada väärikuse. Kõigile on antud sensitiivisuunitluse ja -nimetuse kujundamisel vabad käed ning sestap võivadki saates olijad samastada end näiteks kanaldaja-ingliterapeudi, tajuja-rahvamehe, bioenergeetiku, vanapagana, kollase maagi või lihtsalt hingega – identiteetide rodu, mille kõrval TV3 teine vaatajamagnet „Maskis laulja” suisa kahvatub.

Positiivse saateelamuse huvides oleks targem jätta skeptilised ja üleolevad mõtted juba sisenedes ukse taha. Alguses võib see ülesanne paista keerukas ja seetõttu soovitan lasta pealelugeja edastatavatel suunistel end lihtsalt vooluga kaasa viia – kui on öeldud, et „see info polnud võttetiimile enne teada” või „ta pole siin kunagi varem käinud”, siis tuleb lihtsalt uskuda ja usaldada. Sedasi toimides kõlab lause „Pole võimalik objektiivselt selle [teispoolsuse] avatud ukse olemasolu kinnitada ega ümber lükata, fakt on aga see, et surnud inimesed siin käivad” juba teiseks osaks täiesti mõistuspärasena.

Ebalevad eestlased ja seksikad slaavlased

Hea saatenõia mõõdupuu moodustamisel võib võtta snitti iluuisutamisest. Pooled punktid saab kätte tehnilise täpsuse eest ehk lähtuvalt sellest, kui palju ennustades eksitakse. Ülejäänud, tõsielusaate uisuväljal liueldes vaat et isegi olulisemad punktid tulevad performatiivsuse eest ehk kui palju paunast veidrat kola välja tõmmatakse, kui maagiliselt mõjub seljas olev ürp ja kui ekstravagantsed näevad välja tehtavad rituaalid. Kuigi hindeid saates otseselt ei panda, autasustatakse selle valemi valdajaid võimalusega figureerida ekraanil märgatavalt kauem. 

Kõige vähem saavad eetriaega šamaaniduo ja tervendaja Helve tiim – nunnud on nad küll, aga erilist intriigi neist välja pigistada ei õnnestu. Hierarhias paigutuvad veidi kõrgemale kosmosekostüümides bioenergeetikud ja otsekohesemate väljaütlemistega esinevad hiromandid-bravuuritarid. Järjekord, mille alusel võistkondi majadesse vaimuauditit tegema lastakse, jääb saatest saatesse peaaegu samaks ning eespool mainitud karvased ja sulelised mõjuvad soojendusartistidena, kes viisakalt ära kuulatakse, enne kui peaesineja lavale jõuab.

Selleks on maag Anzori – sensitiivimaailma rokkstaar, küünekääridest võõrandunud pahapoiss ja eelmise hooaja kuldmedalist. Anzori ja tema õpilase nõia-kaardimoori Vicery arsenali kuulub hea annus seksapiili, vaikse intensiivsusega laetud venekeelseid loitse ja teadlikku flirti kaameratega. Kuna grusiinist maagi-esoteeriku loomulik esinemisvaist on saate produtsentidele kasulik, ei jää toetus dramaatilise taustamuusika ja ülivõrdes kiitvate saatetekstide kujul tagasihoidlikuks. „See on us-ku-matu, aga tõsi!” kinnitab tema vägitegude kaalu ka Juhan Ulfsaki hääl (sõna „uskumatu” esineb pealeloetavais tekstides kusjuures niivõrd sagedasti, et selles võib näha tõsist joomismängu potentsiaali). Anzoril on õnnestunud kaadritagune meeskond lausa nii meisterlikult ära tinistada, et ükski silm ei pilgu, kui ta otsustab o1ma äranägemise järgi kohendada saate formaati või võistlusreegleid.

Hingearstid

Kui ühest hallist mikrobussist kupatatakse välja terve armaada ekstsentrilisi nõiahakatisi ühes trummide, raudpulkade, kaartide, küünalde, nutikellade ja kaussidega, siis peab neile leiduma ka koht, kuhu kõik see maagia ära mahutada.

„Tuleproov” kubiseb ülepaisutustest, eriefektidest ja kirjudest karakteritest ning hakkab seetõttu pikapeale meenutama hoopis mängufilmi, kuid ei tasu unustada, et saateülesannete taga on siiski päris probleemidega päris inimesed. Sageli osutubki selgeltnägijale suurimaks väljakutseks abivajajale vaimse toe pakkumine, sest mured kipuvad olema sünged ja saate poole pöördutakse viimases hädas: aastakümneid tagasi teadmata kadunuks jäänud lähedased, inetuks eskaleerunud tülid suguvõsas, vabasurma läinud lapsed. „Ema, anna mulle andeks, ma ei tahtnud seda teha,” edastatakse enesetapu sooritanud noore tüdruku sõnum sealilmast. Selle peale kergendusest lahinal nutma puhkevat ema vaadates on raske südant kõvaks teha.

Rõhuvate teemade vahele mahub ka mõni helgem seik. Üheks selliseks on müsteerium vanapoiss Vladimiri ümber, kelle datša õuele ei ole mingil põhjusel veel sattunud potentsiaalset pruuti. Tervendaja Helve ütleb kohe ausalt ära, et olles tutvunud mehe kuivkäimlaga, ei pane see tõsiasi teda sugugi imestama ja needust süüdistada pole siinkohal tarvis; küll aga võib mõrsja leidmist soodustada üks targalt ellu viidud riitus. Seejärel tõmbab Helve kotist välja oma Playboy parfüümi ja palub Vladimiril seda verandaukse lävel võlusõnu lausudes õue pihustada. Innukalt tagahoovi lõhna pritsides süttib puseriti hammastega Vladi silmis tasa-tasa lootusesäde.

Tõde ja õigus

„Sellest kuust saan ma rohkem kaardilugemise livestream’e teha – tulin töölt ära ja olen nüüd täiskohaga nõid,” rahustab tarokaartide lugeja Siret oma veebiauditooriumi, kes on kogunenud gruppi „Nõid annab nõu” vaatama järjekordset ülimenukat ennustusseanssi. Sekunditega läheb kommentaarium küsimustest umbe: „Kas mu mees tuleb mu juurde tagasi?”, „Kas praegu tasuks võtta kodulaenu?”, „Mis minust kahe kuu pärast saab?” jne. Pärast „Eesti selgeltnägijate tuleproovi” vaatamist hakkan mõtlema, et olen täiskohaga nõia otseülekandeid jälgides ja nende üle salamisi irvitades olnud poole kohaga nõme.

Seni, kuni eesmärk pole heauskse meeleheidet ekspluateerida või suunata kedagi kloori jooma, polegi ju eriti oluline, kas minu umbusk esoteerika vastu on õigustatud. Olgu ta siis tõeliselt olemas ja meile ligipääsetav või mitte, kontakt teispoolsusega või põgus vaade tulevikku saavad pakkuda hingerahu nii mõnelegi, kelle mured jääksid vastasel juhul igavesse ooteruumi lahendamata istuma.

Elss Raidmets õpib kunstiteadust. Kummitustesse ei usu, aga kardab neid sellest hoolimata.