Vaiko Epliku ja Eliidi mažoorne muusika ja Betti Alveri muserdav luule meelitavad kuulaja lõksu.

★★★★☆

Kas te juba kuulsite, et Betti Alver tegutseb Vaiko Epliku uuel albumil detektiivina? Või vabandust, see oli vist Juhan Liiv Apollo uues linateoses. Igatahes on surnud eesti luuletajad taas aktuaalsed tegijad kohalikus kultuurielus. Epliku puhul ei ole see muidugi esmakordne lüke, ka 2012. aasta album „Varielu” toetus Andres Ehini loomingule.

Alveri tekstid ei ole sugugi kerge kraam. Nimiloos „Lähen müüjaks” kõlab Eplik Alverit interpreteerides vihase ja muserdatuna, muusikaliselt meenub varane Modest Mouse ja nende töölisklassiagoonia. Alveri kuuekümnendatel kirjutatud meenutus lapsepõlvest, mil raha ei olnud ja maailma raputasid kriisid, kõlab masendavalt tänapäevasena. Tundub, et me tõesti olemegi määratud sajandeid kestvasse lootusetuse spiraali.

Mitmed teised lood kõlavad aga vastuoluliselt. Alveri sõnad räägivad surmast, vaesusest ja alkoholismist. Epliku mažoorse muusika taustal võib aga ette kujutada rõõmsat perekonda, kes lüürikat kuulamata laotab suvefestivalil murule piknikutekki, muretult näiteks „Kui elu on vaid uni” viisi kaasa vilistades. 

Üle aastate võib plaadikaanelt Epliku kõrvalt taas ka Eliidi nime leida. Drastilist pööret muusikas see endaga kaasa ei too. Lauludes „Torupill ja nuga” ja „Oh jeerum” kõlab Eliit siiski nagu pahaendeline majabänd trahteris, kus igal õhtul keegi maha notitakse, mis laseb arvata, et teiste lugude kontrastsus on taotluslik pettemanööver. Kuulaja meelitatakse lõksu klassikalise Epliku saundiga selle tuntud headuses ning jäetakse siis otsa vaatama Alveri tumedusele.