Digimaailma infovirvarri keskel on sündinud JOMO, õnnis hetk, mil julgeme külma südamega juhtme seinast välja tõmmata, ja tema vennas FOMO, kes tirib meid millestki olulisest ilmajäämise hirmu musta auku.

Akronüümi FOMO taga peitub sõbralik „Friends of Mulanje Orphans”. Kuid piirduks asi vaid sellega. Lisaks viitab FOMO sotsiaalmeedia varjupoolel vohavale karuputkele nimega Fear of Missing Out[1].
„Popkulturistide” podcast pakkus välja, et eesti keeles võiks see termin kõlada kui HIJE ehk hirm ilmajäämise ees. Jim Ashilevi kirjeldab antud osas järgmist olukorda: HIJE on moment, kui oled peolt lahkumas ning ust sulgedes rebib keegi teises toas sajandi killu.

Nii juhtub ööelus nädalast nädalasse. Ikka vead ennast kohale, sest kardad, et just täna mängib tuntud väljamaa DJ kooskõlas kõikide universumi seaduspärasustega õigel ajahetkel täiuslikku lugu, mis paneb kogu publiku pead õnnetolmuks plahvatama. Reaalsus aga on tihti selline: lähed loiuna peole, soigud millegi ebamäärase ootuses hommikusse ja viimaseid tahtejõu piisku kokku kraapides koperdad lõpuks koju.

Igapäevase kartuse pohmellis

Haridusplatvorm The School of Life vaatleb HIJEt läbi kahe prisma: romantiline ja klassikaline. Romantik ihkab glamuurset epitsentrit. Tõotatud maad, kus toimub pidevalt midagi põnevat. Tal on allergia tavapärasuse vastu. Klassikalise mõttemaailmaga indiviid usub, et inimeste heade omadustega käib kaasas üksjagu tavapärasust ja igavust. Tema jaoks on elu kui Viivi Luige romaan, mille suursündmus moodustub pisikestest argistest osistest. Näiteks eelistaks seda tüüpi inimene aidata vanaemal Haapsalus puid raiuda ja temaga hiljem tassikest teed nautides elust rääkida. Klassikaline inimene pelgab sellistest elunagitsatest ilmajäämist. See on tervislik kartus, mis kerkib armastusväärselt pinnalt.

HIJE on pohmell, mida põeb pigem romantiline indiviid, kes pikendab ärevat olekut tahtmatult päevast päeva, hiiretõmme hiiretõmbe haaval. Doosid on imetillukesed ja võtavad erinevaid vorme: see võib olla kellegi trennijärgne pilt jõusaalist, kübeke infotolmu või pakkumine, millele ei suuda ei öelda. Neist ebakvaliteetsetest juppidest moodustub ärevust tekitav kompleksne allakäigupall.

Suuremal või vähemal määral peitub see meis kõigis. Tee endaga mõtteline eksperiment: kujutle hetkeks elu ilma nutitelefonita või kaalu suhtlusrakenduste kustutamist. Kas tundub liialt radikaalne? Jäta siis lihtsalt telefon poodi minnes koju ja jälgi, mis tunde see tekitab. Tükike sinust jääks justkui maha.

Restoranitöös juhtub vahel, et sind pannakse töögraafikus „ootele” – kui läheb kiireks, pead ennast kohale vedama. Eelmisel õhtul lähed ikka välja ja piirdud näiteks kahe õllega. Tunned end tavapärasest jäigema ja murelikumana. Järgmist päeva tervitab minoorne pohmell. Kurjakuulutava saabuva kõne kartuses ei suuda aga millelegi keskenduda. Oled totaalselt hetkest välja imetud. Milleks üldse midagi alustada, kui pead kõik pooleli jätma ja ikkagi tööle minema? Nii leiad ennast hetkelimbost – olukorrast, kus sa justkui oled, aga ei ole ka.

Arvasin artiklit kirjutama asudes, et minul sellise moehaigusega suuri probleeme ei ole, aga võta näpust. Kui heita pilk ausalt ja avameelselt enda digitaalsele tarbimisele, siis internetinurgakesi, kus patseerin, on rohkelt: YouTube, podcast’id, Instagram, Facebook, WhatsApp. Alles hiljaaegu vaatasin kadedusega, et üks tüüp, kellega Berliinis kohtusin, on kahe aasta jooksul mööda maailma ringi rännanud ja erinevate riikide köökides teadmisi omandanud. Nüüd avab ta hetkeks ramen’it pakkuva pop-up-restorani. See võiks ju vabalt olla mina! Lisaks avastan end tihti unne suikumas mõne maheda podcast’i saatel – sest mul on vaja toita oma ekstsentrilist identiteeti aina uute ja värvikamate (ent laias laastus kasutute) faktiteadmistega. See on kui lõputu isu pehme magustoidu järele. Tegelikkuses tunnen, et peaks rohkem pühenduma, looma ja ennast teistega mitte võrdlema. Internet seda aga ei soosi. Nii leiangi oma aju võrranditest ja what-if-momentidest kurnatuna. Tekib stiimuli üleküllus. Info neeldub nanosekundite jooksul – suurt mälumist ega seedimist ei toimu. Mõttehambad muutuvad nüriks, lõuad laisaks.

Kui olla pidevas ühenduses selle näilise maailmaga, jäävad märkamatuks kõige elementaarsemad asjad, mis tegelikku ebameeldivust tekitavad. Olgu selleks märjad sokid, kange selg või vaiba alla pühitud võlad.

Lühike YouTube’i video ei ole kuidagi võrreldav raamatust loetud tarkusega. Üheöösuhet ei saa võrrelda aastatepikkuse tõeliselt sügava, intiimse ja nüansirohke kooseluga.

Enter the JOMO!

JOMO™ pakub pöördvõrdelist alternatiivi ning tervislikku mõttelaadi digitaalse ülekülluse kammitsaist vabanemiseks. Selles maailmas ei ole me kõigile 24/7 kättesaadavad. Me ei pea igale kõnele vastama, lootuses, et see on meid tagasi ihkav endine kallim või meid pärandusega üle kallav prints Zamundast. Tõmba juhe välja seinast ja naase looduse rüppe! Vali JOMO™! JOMO on Joy of Missing Out ehk ilmajäämisest tingitud õndsus.

JOMO kutsub vaatlema oma digitaalseid harjumusi ja kui mitte neist täiesti eemalduma, siis vähemalt kasutama sotsiaalmeediat teadlikul ja piiritletud moel.

Mungad on pühendanud oma elu jumalale. Kõik muu on ebaoluline kõrvalekalle; mida vähem materiaalseid asju ja muresid, seda rohkem on mentaalset ruumi pühendumiseks. Sellele, millele parasjagu keskendud, koondub ka sinu energia.

Tähelepanu on tänapäeval seega ihaldusväärne ressurss. Peame seda kaitsma ja olema valvsad selle suhtes, kuhu oma mõtteid ja fookust suuname, et iga pinin ja tuluke meid elurajalt kõrvale ei juhiks, mis paratamatult juhtub. Kujutan ette kõrgete kummikutega soos müttamist, suundudes aina pimedamasse rägastikku, oma eesmärkide poole. Kohta, kus keegi pole varem käinud. Sa tallad seda rada sisse. Enda jaoks. Tee kõrval on aga helkiva sildiga hamburgerirestoran, mõni metsanäkk, kes tahab sind vee alla tõmmata, või mugav laudtee, mis viib sündmustevaeselt ja ohutult pehmete linade vahele.

Inimesel on komme pidevalt kõike modernset taga ajada ja seda kasutatakse räigelt ära. Internet kubiseb taolisest ebakvaliteetsest uudsusest. Lühike YouTube’i video ei ole kuidagi võrreldav raamatust loetud tarkusega. Üheöösuhet ei saa võrrelda aastatepikkuse tõeliselt sügava, intiimse ja nüansirohke kooseluga. Ühe puhul on kogemus kui korduvalt töödeldud toit – raskelt seeditav ning toitainevaene. Teise puhul võtad aega mäluda ning naudid järk-järgult vaikselt kehasse ladestuvaid vitamiine.

Kui näemegi oma teadliku ja piiritletud Instagramis surfamise jooksul mõnda pildikest, siis kadedusilmingu tekkides ja enne järgmise pildini kerimist tuleks ehk korra peatuda, süvenenult pilti vaadata ja see oma peas ratsionaalset lähenemist kasutades uppi pöörata; mõelda, kui palju inimene on pidanud vaeva nägema, et puhkusereisil kilpkonnaga ookeanilainetes ratsutada või troopilises ööklubis lahtinööbitud Hawaii särgi alt paistvaid muskleid eksponeerida; analüüsida, kas see ajaviide on just see, millele soovid täpselt sel hetkel oma tähelepanu kinkida. Ja isegi kui mõni pilt paneb meid ihalema suuremaid biitsepseid või tekitab reisihimu, siis leidkem motivatsiooni muutuseks kuskilt sügavamalt kui lihtsalt hinge õõnestavast hirmutundest. Tehkem asju ikka endi jaoks, oma parimaid huve silmas pidades, endale parimat soovides.

[1] Mõiste „FOMO” populariseeris raamatu „The 10% Entrepreneur” autor Patrick J. McGinnis. Ta kasutas seda, et kirjeldada ärijuhte, kes laiendasid oma ärimudeli mõne potentsiaalse tulutoova võimaluse mahamagamise kartuses liialt laialivalguvaks. Selle strateegia miinuseks oli ühtse fookuse ja selgete eesmärkide puudumine. Aktsionärides tekitas see pahameelt.

Joosep Ehasalu vaevleb magusasõltuvuse käes ning kui ta parasjagu datleid ei söö, siis üritab oma argise teadveloleku piire nihutada. Lisaks plaanib ta teadmata ajaks oma kodinad Berliinis kokku pakkida ja veeta pisut aega veidi rahulikumas keskkonnas, kus oleks võimalik kogeda maailma uusi huvitavaid vilju ning taasavastada vanu.