Sellistest žanritest nagu noise, drone ja avant-garde lugupidajatel on ehk album juba mitu korda otsast lõpuni läbi kuulatud, aga soovitaksin sellega tutvuda ka teistel, kes nimetatud kategooriatega ehk varem üleliia kokku pole puutunudki. Igati intrigeeriv kuulamine võiks see olla ka techno austajatele ja seda rada pidi ekslema minnes komistasin selle otsa minagi.

Album on väga intensiivne ja mõjub seetõttu klappidest kuulamiseks pisut liiga neurootilisena – kogu see mitmekihiline trippiv, kriipiv, kahisev-sahisev ja pulseeriv helimassiiv vajab õhku ja ruumi, milles ellu ärgata. Nagu ütleb kirjelduski, et tegu on „tundliku intensiivsusega harjutusega, mis triivib meditatsiooni minimalismist kineetika maksimalismini”.

Hoolimata sellest pole tegu sugugi pelgalt katseeksitusliku müraga, nagu noise võib mõnikord tahes-tahtmata mulje jätta – see on igas plaanis väga sofistikeeritud kuulamine. Igati peenelt konstrueeritud saund, mis annab aimu mõlema autori pikaajalisest loometaustast. Vainio on muide – nagu nimigi reedab – soome produtsent (ja tema puhul ei olda sugugi kitsi kasutama ka sõna „legendaarne”), kelle esimesed reliisid ilmusid juba 90ndate lõpus. Nüüdseks resideerib ta igal juhul Berliinis ja sama linna leibeli Cosmo Rhythmaticu alt ta koos oma prantslasest mõttekaaslasega värske kraamiga maha saanud ongi. Märkimisväärseks teeb teose läbivalt oskuslik manipuleerimine pingestatusega, mis võiks olla õpikunäiteks või inspiratsiooniallikaks ka muudele loomevaldkondadele – miks ka mitte näiteks hoopis filmi- või lavastuskunstidele.