Kui enamiku intervjuude puhul on võim ajakirjaniku käes, siis pimeintervjuu võtab selle ära ja paljastab ta halastamatule juhusele. Kolleeg ütleb intervjueerijale ainult aja, koha ja ehk ka mõne märksõna, mille alusel vestluskaaslane ära tunda. 

Koosolekul ükskõiksust puudutavaid küsimusi ja lugude mõtteid arutades tekkis idee intervjuust, kuhu minnakse täielikult ette valmistamata. Kultuuritoimetaja Sanna võttis enda ülesandeks korraldada mulle pimekohting inimesega, kelle isik avalduks alles näost näkku kokku saades. Tõsine ajakirjanik tavaliselt ikka loeb, vaatab, kuulab ja uurib enne nii palju, kui jõuab, ning proovib valmistada intervjuu ette sedasi, et saaks kätte olulise ega jääks usutletavaga jänni. Pimeintervjuu on seega ajakirjanduslikult ebaprofessionaalne ja lubab (vähemalt minule) luksuslikku ükskõiksust. Ühe küsimuse mõtlesin siiski välja: „Vabandust, kes te olete?” Kas katsetus oli edukas? Kas, kaks kätt taskus, võõraga vestlema minekust saab sündida väärtuslik kokkupuude? 

Saabusin kokkulepitud ajal Tallinna kesklinna kohvikusse ja jäin ootama blondi meest, kes pidavat mind ära tundma. Vaatlesin kohvikus istujaid, et aru saada, ega potentsiaalne intervjueeritav juba kohal pole. Üks mees oli endale kandikutäie toitu kahmanud ja mõtlesin, et tema see küll olla ei saa – keegi ei sööks intervjuu ajal selliseid koguseid, lisaks sellele oli ta pigem hallpea. Mõtlesin, et mis blonde mehi ma kohalikul kultuuriväljal tean. Esimesena tuli pähe Paul Piik. Siis muidugi Jüri Nael, kuigi Naelal on blondeeritud juuksed. Rohkem kandidaate ei suutnud kohe välja mõeldagi. 

Kui veerandtunni möödudes midagi ei juhtunud, saatsin Sannale sõnumi, et Mr X pole saabunud. Pea selguski, et too oli vales kohvikus maha istunud. Mõned minutid hiljem astus uksest sisse pikkade tumedate juustega intervjueeritav ja kõnetas mind inglise keeles. „Tänks, Sanna, nüüd see ka veel,” ütles hääl mu peas. Asusin sedamaid põhilise juurde. Kuna Hayden pidi kohe pärast vestlust tundi andma minema, jättis see mulle vaid mõned minutid, et temast mobiiliga paar kiiret fotot teha.

Miks sa selle vestlusega nõustusid?

Miks? Minu meelest on pea ees tundmatusse olukorda hüppamine ja siis selles orienteeruma õppimine alati hea väljakutse. See on mu filosoofia õpetades ja elus üldiselt – muidu hakkab igav.

Kas tutvustaksid end? Mina olen Aleks, Müürilehe peatoimetaja. Millega sa tegeled? Ma ei tunne sind.

Mu nimi on Robert Hayden. Tulen USAst, aga viimased 20 aastat olen töötanud Brüsselis kunstniku, tantsija, etendaja, näitleja ja õpetajana. Praegu õpetan Tallinnas…

Kaasaegsete etenduskunstide magistriõppes EMTAs!

CPPMis, jah. 

Okei. 

Praegu on mul nendega teine nädal.

Teil on ka avatud tund tulemas.

Jah, reedel kell 19. 

Eile nägin, et Jüri (Nael – toim.) postitas selle kohta midagi. Kusjuures, avasin selle lingi ja lugesin sissejuhatust. Okei! Ja kuidas sellega läheb?

Suurepäraselt! See on üks üllatuslikem programm, millega olen kunagi kokku puutunud. Olen õpetanud mitmes koolis ja erastuudios. Siin lähenetakse väga unikaalselt sellele, kuidas treenida kunstnikke kui loojaid, mitte ainult kui tehnika paremini valdajaid oma erialal, olgu selleks tants, teater või midagi muud. Seda ma siin teengi – niivõrd ei õpeta, vaid jagan omaenda perspektiivi kunstnikuna viimasele 20 aastale tuginedes. 

Millised on su muljed?

See on olnud väga rikastav kogemus, kuna grupi energia on nii fokuseeritud, et avastame pidevalt uut. Mul ei ole peaaegu kunagi kohale tulles plaani, vaid töötan intuitiivselt. Otsustan selle, mis vajalik on, lähtudes grupi energiast ja tajudes seda, kuhu me liikuda võiksime. Täna tunnen, et soovin siin veel kaks nädalat olla, et põhimõtetesse sügavamale sisse minna.

Kas paariks nädalaks mujale sõitmine, et teatri- või etenduskunstide koolides tunde anda, on tavaline praktika?

Mitte eriti. Tavaliselt teen nädalasi töötubasid.

Ütlesid, et oled 20 aastat Brüsselis elanud. Mida sa Brüsselis teed? Oled vabakutseline? Või on sul täiskohaga töö?

Olen vabakutseline. Aastani 2010 töötasin tantsukompaniiga Ultima Vez. Tulin Brüsselisse esinemiskatsele 2001. aastal, sain selle koha ja alustasin tööd 2002. aastal. See võimaldas mul alalise elamisloa saada. Jäingi sinna ja sellest ajast peale olen töötanud Ultima Veziga regulaarselt tantsijana, kas siis kindlate lavastuste puhul või asendustantsijana. Lisaks olen kompaniis õpetanud ja arendanud aastatega välja omaenda praktika, mida ma samuti õpetan. Annan töötubasid „Ärgastunud keha” ja „Unistav keha”, mis toimivad pigem kujundite kehalisuse kui visualiseerimise kaudu. 

„Unistav keha” – mida see tähendab? Kuidas see toimib?

Vaatleme keha kui pildipanka: mälestused, kogemused… Kui mõelda meie öiste unenägude peale, siis eeldame, et pildid, mis esile kerkivad, on suvalised hüpikaknad meie alateadvuse ookeanis – aga neil on sisemine taju, loogika, mida lugema õppides, millega töötama õppides asuvad need kujundid meid suunama igapäevaelus, ärkvel olles. Arvame, et meie teadlik meel toimetab pidevalt, mistõttu palun inimestel sukelduda enda sisemistesse kujunditesse, isiklikku kujutlusvõimesse. Mingid pildid kutsuvad esile kindlaid tundeid. Tajume seda selgelt, kui vaatame kellestki tehtud pilti. Kui näen näiteks pilti Trumpist, pole eriti kindel, et mul positiivsed tunded tekivad.

Olin just Londonis oma nõbu juures. Neil oli seal suur kummipartide kollektsioon, nende hulgas üks Trumpi kehastav part. Kuigi tegu oli lihtsalt mänguasjaga, tekitas see minus… Ma ei tahtnud seda parti üldse vaadata!

Just. Kuidas saaksime selle asemel, et läheneda asjale viisil, mis tekitab selliseid emotsioone nagu viha, jälestus, halvakspanu või põlgus, muuta kehalise emotsioonikogemuse tundeks? Emotsioonid tunduvad väga pingestavad, tunded on seevastu laiuvamad, rahustavamad, armastavad, kaastundlikud, rõõmu toovad. Sellel on seos emotsioonilt tundele ümberlülitumisega, kuid vaadeldes oma keha ja selle kogemust nende kujundite kaudu. Vahel tähendab see lihtsalt ruumi minemist, liikuma hakkamist ja samm-sammult tekivad meie alateadlikku kujutlusvälja pildid. 

Lugesin reisides Paul B. Preciado raamatut „Korter Uraanil: ülemineku kroonikad” („An Apartment on Uranus: Chronicles of the Crossing” – toim.). Kas oled temast kuulnud?

Ei ole!

Sündides sai ta nimeks Beatriz Preciado, hiljem alustas ta soolist üleminekut, mida see raamat osaliselt dokumenteeribki, rääkides ka soopoliitikast jne. Eessõnas… Kuidas ta seda ütleski… „Elu algab ja lõppeb alateadvuses; tegevused, mida me täiesti teadlikult teeme, on ainult pisikesed saared unenägude arhipelaagis.”

Väga sarnane mõte ja lähenemine sellele, mida mina pakkuda püüan. Tegevuses, suhestumiskogemustes ärkvel olla tähendab märgata seda, mida iga olukord nõuab.

Ma käin palju kaasaegse tantsu etendusi vaatamas ja tean paljusid, kes sel väljal töötavad. Vahel on tõepoolest väga keeruline toimuvale pihta saada. Tunnen sageli, et mul ei ole tööriistu, et enda pilgu all sündivat lahti muukida. Kas sa arvad, et publikul peaks olema ligipääs parematele mõistmisvahenditele?

Jaa, see oleks väga kasulik. Nagu sa ütled, puuduvad publikul tööriistad, et nähtust rikkalikum kogemus saada, erinevalt teistest performatiivsetest kontekstidest, kus harjumuspäraselt lihtsalt jutustatavat lugu pealt vaadatakse ja see alla neelatakse… Fakt on, et kui etenduskunsti teosed kutsuvad meid mõtlema või seesmiselt kaasa liikuma, ei ole osalejatel teatud juhtudel selleks vajalikke vahendeid. Äkki see on liiga abstraktne või võõras võrreldes meie lähenemisega elule. Teatri ja tantsu puhul on asi selles, et lõpuks taandub esinemine ikka kehale ja sellele, mida keha ütleb või teeb ning milline on selle suhe vaatajaga. 

Loomulikult võime astuda sammu kaugemale ja öelda, et esinemine toimub vaataja peas. Kui see on nii, siis kuidas saaksime anda neile just õige portsu vahendeid ilma kogu lugu ära rääkimata? Ütlemata, kuidas peaks asju nägema, vaid tekitades neis tunde, et nad osalevad vaikimisi performance’is; et nad on suhte üks pool, mitte kõrvaltvaatajad. Ma ise eelistan sõna „osaleja” (ingl attendee – toim.), mitte „pealtvaataja”. Viimane tundub mulle liiga passiivne. Esineja peab julgema kutsuda kaasa publikut, keda ta tingimata ei tunne, kes ei pea toimuvat pidevalt täielikult mõistma. Mis on sinu iseäralik ühenduspunkt? Millega sa suhestud? Valgusega? Muusikaga? Kehade konstellatsiooniga laval? Oleks väga kasulik ärgitada inimesi tajuma, et nad on osa sellest suhtest.

Fakt on, et kui etenduskunsti teosed kutsuvad meid mõtlema või seesmiselt kaasa liikuma, ei ole osalejatel teatud juhtudel selleks vajalikke vahendeid.

Kas Brüsselis on häid kriitikuid, kes käivad etendustel ja kirjutavad väärtuslikke arvustusi?

Nad on selles mõttes head, et nad on ausad. Nad ei ilusta asju. Nad võivad olla väga otsekohesed – see on ühe inimese perspektiiv, nii et oleneb sellest, kui isiklik või poliitiline…

Kas kriitikud käivad sulle vahel pinda?

Ei, ei… Naljakas on see, et ühelt poolt on neil teatav võim. Neid on volitatud kellegi teose edule kas kaasa aitama või seda nurjama, eriti kui tegu on esietendusega, kuid ma ise ei tunne, et ma sellest suurt kasu saan. Täna siin, homme läinud. Inimene vajab isiklikku kogemust. Nagu kinos käimisega: loed enne arvustust ja mõtled, et tundub hea film. Kuid võib-olla sa ei loe enne arvustust, lähed kinno ja selgub, et see on just sinu lähenemise tõttu kas suurepärane või kohutav linateos. Kriitikud on kasulikud juhul, kui võtame enda kogemuse eest täieliku vastutuse. 

Kas arvad, et meil on kriitikuid vaja? Kas nende töö teeb kellegi elu paremaks?

Kriitiline mõtlemine on mingi piirini kasulik. See võimaldab meil leida uusi viise, kuidas mõelda sellest, mida me vaatame. Kui see jääb ainult ratsionaalseks, muutub mentaalseks masturbeerimiseks, ei liigu see eriti kuskile, pigem keerutab vastu iseennast. Kui kriitika avardab perspektiivi, võin leida sealt midagi kasulikku. Kui see jääb kitsaks, piiravaks, ei tundu see mulle edasiviiv.

Esineja peab julgema kutsuda kaasa publikut, keda ta tingimata ei tunne, kes ei pea toimuvat pidevalt täielikult mõistma.

Mulle tundub, et performance-kunstil läheb Ida-Euroopas praegu hästi – hariduslikke võimalusi on palju ja tajutav on küllus. Kas sa arvad, et kuskil on piir? Kas meil on lähiajal liiga palju inimesi, kes ei saa end sellel väljal teostada?

Jaa! Olen seda viimase 4–5 aasta jooksul Lääne-Euroopas ja Brüsselis juba näinud. Turg muutub aina ülekoormatumaks. Iga aasta või paari tagant tuleb koolidest rühm lõpetanuid, kes ei leia tööd. Töö leidmine muutub aina keerulisemaks ja sunnib neid sageli võimalikult palju vabakutselisi otsi vastu võtma. Tunnen kaasa õpilastele, kes on tööd otsides tõesti innukad ja aktiivsed – kuid seda lihtsalt ei ole. Seetõttu peavad nad kas töötama oma kolleegide projektides või ise omaenda protsessi ehitama hakkama, mis nõuab aga aega. Äkki see sunnib neid uusi vastuseid leidma, selle asemel et vastata sellega, mida ühiskond neilt ootab: kompaniiga liitumine või lepingu sõlmimine riikliku teatriga, kus pakutakse mitmeaastast lepingut.

Kas 20 aastat tagasi oli teistmoodi?

Oojaa.

Mil moel?

Mul oli tähtajatu leping. Belgias on kunstnike jaoks väga mugav sotsiaalne süsteem. Kui kunstnik ei tööta, makstakse talle hüvitist. Seda tuleb küll ise taotleda, aga kui kunstnikustaatus on juba käes, saab ta töötu abiraha nende päevade eest, kui ta ei tööta.

Kuidas me lõime rahuldust pakkuvaid töid samal ajal mitte nälgides? Lõime töö ja elu vahel sümbiootilise suhte, et kõik tehtav teeniks meie elu.

Meil puudub erarahastus peaaegu täielikult.

Kui ma New Mexicos elasin, töötasin grupiga Q-Staff, mille lõid ja mida juhtisid Richard van Schouwen ja Sandy Timmerman. Igaüks meist pidi ise ära tundma, kuidas tagada enda loominguline ellujäämine, seda nii sotsiaalses, majanduslikus, kultuurilises, kunstilises, esteetilises, poliitilises kui ka kogukondlikus tähenduses, kõige praktilisemast kõige metafoorsema ja metatasandini välja. Autonoomia arendamine oli väga oluline. Me ei sõltunud erarahastusest. Me ei sõltunud riigi rahastusest. Seega, kuidas me lõime rahuldust pakkuvaid töid samal ajal mitte nälgides? Lõime töö ja elu vahel sümbiootilise suhte, et kõik tehtav teeniks meie elu. Töötasime iga päev ja treenisime igal õhtul koos. See toitis meie uurimusi nii individuaalselt kui ka koostöös, eesmärk polnud niivõrd lavastuse loomine, vaid tollases kliimas ellujäämine. New Mexico on vaesuselt teine USA osariik. Kultuuri mõttes ei toimu Albuquerque’s palju, kuid me olime otsuse teinud. See on koht, kus sa kas ajad oma juured väga sügavale ja leiad sealt vett, kuna tegu on nii otseses mõttes kui ka kujundlikult väga kuiva kohaga, või lähed mujale, veele ligemale. Inimesed, kes sinna jäävad, nagu minu kolleegid, pühendavad oma elud sellele tööle ja selle kasvatamisele, arendamisele sealses kontekstis. 

Sellel on tähtis roll ka selles, mida ma siin õpetan. Mida vähem me loodame millelegi muule, et kõht täis saada, seda suurem on meie autonoomia kunstnike ja inimestena. Kuidas saaksime luua enda elutingimustega uusi suhteid, selliseid, mis on rohkem tasakaalus, mis ühilduvad asjadega, mida me oma elus tegelikult vajame? Kuidas leida neid õiges kontekstis ennast selle külge aheldamata? See on suur väljakutse. Kõigil ei ole samu vastuseid ja seda peangi huvitavaks. Igas riigis, igal inimesel on sellele täiesti teine lähenemine. Liiga palju kunstnikke, liiga vähe töökohti, elukalliduse tõus. Lõpuks osutub olulisimaks mingi eluterve sõgeduse kultiveerimine.