Marit Ilison on moetegija, kellel on vaatajale midagi öelda. Kolm aastat tagasi valmis tal Eesti Kunstiakadeemia magistritööna illusioonidest kõnelev kollektsioon „Lúmine”, mida on hiljem nii näituseprojekti kui ka performance’ina eksponeeritud Eestis ja mujal. Sellele järgnes morbiidselt must kollektsioon „Trianglipuud”. Sel sügisel lisandus siia ritta perfektselt väljatimmitud idee ja vormiga uus projekt „70 puuvillast kitlit”, mida sai näha Tallinnas toimunud rahvusvahelisel moe- ja kunstiüritusel MOMENT. Pole kahtlustki, et Maritit võib pidada kontseptuaalse moe eestkõnelejaks Eestis. Samuti on Marit üks neljast liikmest bändis Väljasõit Rohelisse.

Sinu viimane moeprojekt „70 puuvillast kitlit”, mida sa näitasid sel sügisel toimunud multietendusel MOMENT, oli mõneski mõttes tavapärasest erinev. Üksteise järel marssisid lavale valgetes äravahetamiseni sarnastes kittelkleitides tüdrukud, kelle riiete värv hakkas vähehaaval muutuma, kuni viimase modelli seljas oli üleni tumelilla kleit. Kas sa võiksid kirjeldada ideed selle esitluse taga?

See mõte tekkis mul juba 2007. aastal, kui Taanis õppisin. Ma ei saanud kohalikust keelest aru ning jäin selletõttu kogu ümbritsevast infomürast kõvale. Me teame ju kõik Kroonikat või „Võsareporterit” – isegi kui me otseselt neid ei jälgi, jõuab neis sisalduv info ikkagi kusagilt meieni. Või kui mõni poliitik teeb jälle mingisuguse sigaduse ja see ajab närvi, võtab see nii palju baasenergiat ära, mis võiks tegelikult kuhugi mujale minna. Taanis ma ei puutunud sellise asjaga üldse kokku. Mulle jäi palju ruumi oma mõtete ja oma asjadega tegelemiseks. Ning siis ma mõtlesingi sellele, kui palju on taolise infomüra tõttu mõttemalle ja väärtushinnanguid, mida me otse või kaudselt üle võtame.

Aga miks sa valisid just kitlid?

Kodust eemal olles mõtlesin tihti vanaemale ja sellele, kuidas ma kunagi ammu koos temaga hoburehal heina tegin. Ma istusin tema põlve peal ja tal oli alati kittel seljas. Eks see oli nõukogude naise vormiriietus. Samas meenuvad valge kitliga kohe arstid, laborandid või teadlased. Ning moemaailmas kantakse valgeid kitleid haute couture’i moemajade ateljeedes. Valge kitli selga panemisega võetakse endale roll. Siinkohal sümboliseerivad kitlid väliseid väärtuseid ja mõttemalle, millest me ennast mõjutada laseme. Kõige tumedam neist, tumelilla näitab, et oled sellest täiesti läbi imbunud, valge või täitsa ilma kitlita oled sina ise. See toon, mida kasutasin, on muide ka vana kooli templivärv.

Samas on kittel niivõrd lihtne toode, mida on väga kerge seljast võtta ja nii peaks iga inimene meeles pidama, et tal on igal hetkel võimalus võõrastest, peale surutud väärtustest loobuda. See võib toimuda näiteks läbi vaimse kasvu. Minu jaoks oli iga kitli eraldi käsitsi värvimine tohutu eneseületus ning piltlikult öeldes tegelesin selle meditatiivse protsessi jooksul enese kitli seljast võtmisega.

Kuidas esitlus läks? Kuidas see vaatajatele mõjus?


Mulle meeldis seda projekti esitleda moelava ja moeürituse kontekstis. See oli irooniline kommentaar tavapärasele poodiumiesitlusele, kus modell modelli järel tuleb lavale uus, eelmisest erinev komplekt. Minu kollektsioonis oli ka iga toode teisest erinev, kuid see erinevus oli minimaalne, eraldi võttes hoomamatu, tekitades huvitava silmapette või siis nihke reaalsustajus. Alguses tundusid kõik modellid ühesugused, arvati, et esitlengi väga kontseptuaalsel viisil ühesuguseid valgeid kitleid. Kuid mingil hetkel tekkis küsimus, kas see on nüüd päris või ei ole? Kas valgus on muutunud? Kuna kõigil olid jalas valged sukad ja sussid, siis tuli lõpuks sealtkaudu välja, et tegelikult kitlite värv muutubki. Lisaks silmapettele haaras vaatajaid ka efekt, et modelle muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb. Lõpuks oli laval viiskümmend kuus modelli, mis on moelava kohta ootamatu mass.

Seda on tõesti päris palju, said sa nendega kõigiga hakkama?

Alguse modellid kirtsutasid nina ja vaatasid vist, et mingid nõmedad kitlid. Aga siis, kui nad sukad-sussid jalga ja kitlid selga said, toimus täielik muutus. Kõikidest said baleriinid! Kõik hakkasid järsku tantsima ja naerma! Energiatase tõusis äkki väga kõrgele ning lõpuks tundsid kõik ennast väga-väga hästi.

Seda oli ka kollektsioonist tehtud videos näha, et osad modellid naeratasid…

Jah. Alguses olid naeratused videost välja jäetud, aga kui ühes klipis seda märkasin, pöörasin monteerija tähelepanu sellele, et naeratusi just ongi vaja näidata. Mood ja modellid ei pea olema kurjad ja vihased. Enamike moekollektsioonide esitlusi vaadates tekib mul tihti küsimus, et kas selliseid kurjasid, meeletult meigitud naisi me soovimegi enda ümber? Mina selliste vampnaistega, või üldse inimestega, kes peituvad välise maski taha ja kellest siirus on täiesti kadunud, suhelda ei suuda. Aga see on täiesti omaette teema.

Mulle meeldis, et sa olid toonud välja ajalise aspekti, pannes kollektsiooni pealkirjale lisanduseks „2008-2011”.

See oligi hästi pikaajaline protsess. Ma kannan enamasti asju kaua enda sees ning alles siis, kui olen neis täiesti kindel, viin nad ellu. Ja ma olen aru saanud, et ma ei pea muretsema, et olen liiga aeglane, sest head asjad toimuvadki aeglaselt. Tavaliselt on vist nii, et ühel aastal tuleb visuaalne pilt ja hakkan märkama sellega seonduvaid märke. Teisel aastal tuleb ehk kollektsiooni nimi. Siis on mingi mõte, mida tahan väljendada ja nii liiguvad kõik osad lõpuks kokku. Sel ajal, kui midagi juba teostan, mõtlen juba uut asja. Vahel lähevad pea kohal koputavad mõtted ära ka, kui neid kasutusse ei võta.

Käisid oktoobri alguses sama projektiga New Yorgis Eesti kaasaegset kultuuri tutvustaval festivalil BIO EST. Mis seal toimus?

Näiteks esines seal Mart Kangro oma tantsuetendusega „Start, Based On a True Story” ning Skandinaavia majas toimus ansambli U: kontsert, mille ajal kandsid minu kitleid täiesti tavalised inimesed oma tavapäraste riiete peal. Pärast oli vastuvõtt, mille ajal nad hakkasid kitleid ükshaaval seljast võtma ja seinale riputama. Tekkis värvigradatsioonis kitlite rivi.

Oled elanud mitmes Euroopa linnas. Kas sa Eestis olles millestki puudust ka tunned?

Alati tahaks olla seal, kus parasjagu ei ole, onju? Ma olengi püüdnud leida linna, kus ma tahaksin elada. Berliin on hästi õdus ja mõnus, kuid erialaselt ei ole seal eriti väljavaateid. London on väga karm, sest sealsed elutingimused on karmid – see, et sul ei ole prussakaid ja rotte ja et tuba on soe, ei ole elementaarne. Elasin seal ühe tüdrukuga üheksa-ruutmeetrises toas ja sinna mahtusid vaid kaks voodit ja riidekapp, kuhu isegi riidepuid ei saanud otse rippuma panna, sest muidu ei oleks kapiuks kinni läinud. Sellist asja ma enam ei tahaks, vist olen vanemaks saanud ja hindan mugavust. Kopenhaagenis liikusin ainult trajektooril kodu-kool-toidupood, nii et seda linna ma praktiliselt ei tunnegi. Ja Antwerpen – see oli üleni liiga gei ja kivine. Seal tehakse küll supermoodi, aga samas ei ole seal üldse rohelust ja puid ja inimlikku soojust. Lõpuks ma väsisin sellest pidevast mujal elamisest ära, ma lihtsalt ei jaksanud enam. Põhimõtteliselt olin igal pool kolm kuud kuni aasta ning iga kord pidin oma elu uuesti üles ehitama, et siis jälle ära tulla.

Aga milline on sinu jaoks Tallinnas elamise ja töötamise kogemus?

Praegu tundub mulle, et Tallinn või tegelikult Eestis üldse on selline väike hea koht, kust oma asju maailmale teha. Siin on mugav, sest mu baasvajadused on kõik täidetud ja ma saan kergesti keskenduda sellele, mida tõeliselt teha tahan. Kui ma praegu elaksin kusagil mujal, siis peaksin rohkem ellujäämisega tegelema.

Minu arvates võikski Eestis olla moeosakond või -kool, mis valmistab ette maailmatasemel disainereid. Et meil oleks rahvusvaheliselt teada-tuntud-tunnustatud moeharidus. Me ei pea koolitama ainult eestlasi, sest meil on selleks väga väike vajadus – vähe erialaseid töökohti ja vähe tarbijaid. Pigem võiks ette valmistada nii eestlasi kui välismaalasi, kes hiljem lähevad mujale tuntud moemajadesse tööle ja esindavad uhkelt kõrge reputatsiooniga eesti koolkonna haridust. Moeharidus võiks olla meie visiitkaart, mis viiks Eesti maailma moekaardile ning mille pärast tahetaks siia õppima-elama tulla. Ma arvan, et see ei ole väga utoopiline plaan, sest põhimõtteliselt oleme praegu samas punktis, kus oli Antwerpen 1980. aastate algul – moeosakond küll toimis, aga mitte eriti edukalt, kohalik tekstiilitööstus oli välja suremas ja tegeles vaid allhangetega. Siis aga otsustati riiklikul tasemel, et tudengid ja tööstus peaksid hakkama koostööd tegema: disainerid tehastele kollektsioone looma ja vabrikud disaineritele tootmisvõimalusi pakkuma. Kõik oleneb sellest, kes haridust annavad ja kes otsuseid langetavad.

Tänaseks tegutseb linnas, mis on Tallinnast vaid veidi suurem, vähemalt kümmekond maailmakuulsat moebrändi ja palju väikemaid moeettevõtteid. Ning Antwerpeni Kuningliku Kunstiakadeemia moeosakond on üks kõige hinnatumaid ja karmimaid moekoole, kuhu igal aastal pürgib umbes viissada moehuvilist üle maailma.

Kuidas näeb välja sinu loominguline protsess?

Kindlasti ilmutavad end mingid visuaalsed impulsid või asjad, mis mulle meeldima hakkavad. Vahel võib juhtuda isegi nii, et mõni foto või kangas võtavad hinge kinni ja ma ei suudagi kohe nendega midagi teha. Või siis saangi kohe visuaalse pildi, milline asi peaks välja nägema, milline tunne olema. Ja siis ma kindlasti mõtlen hästi palju. Mulle ei meeldi eriti joonistada, seetõttu kirjutan pigem mõtted, mis tulevad, üles või teen kollaaže. Väga oluline etapp on proovikangast makettide tegemine ja reaalse toote silueti, proportsioonide ja istuvuse kujundamine.

Lisaks on mulle hästi tähtis see, et ei oleks ainult esteetiliselt ilus, vaid et oleks mõte ka. Et visuaalse mulje kaudu jõuaks vaataja ka sisuni. Et oleks tervik. Kui anda tekst ette, siis tavaliselt ei viitsi keegi seda lugeda, kuid tugevate visuaalsete märkide kaudu võib vaataja hakata huvituma sellest, mis nende taga on.

Aga kust tulevad inspiratsioon ja uued ideed?

Kõikjalt. See lihtsalt tuleb ja mingil hetkel tean, kuidas kõik olema peab. Hästi palju otsin, käin mõtteid läbi, ja siis tulebki äratundmine: see ongi see. Hästi palju mõtteid, mis tulevad, elimineerin juba kohe peas ära.

Seepärast on tore, et muusikat tehes on vähemalt meie bändi lähenemine hoopis teine. Iga pähe tulnud idee saab võimaluse ja lõpuks selgub, kas see tõestab end või mitte. Igaüks vastutab oma pilli eest ise, mängib, mida soovib. Kui keegi tuleb mõne käiguga, hakkame selle pealt mängima ja vaatame, kuhu asi välja jõuab. Uute lugude loomise tunnet võiks minu meelest kirjeldada kui üht taru otsivat mesilasperet – vahepeal langevad mõned mesilased, näiteks bassi ja trummi käigud kokku, ja siis jälle ei lange. Ja siis kui kõik kokku hakkab kõlama, on eriti hea tunne. See on hästi intuitsioonipõhine tegevus. Moodi ma ei suuda niimoodi vaba vooluga suhtuda, seal on minu kriitikafilter liiga tugev.

Räägime siis natuke bänditegemisest. Mängid trumme ansamblis Väljasõit Rohelisse. Kuidas see sinu jaoks alguse sai?

Kaks aastat tagasi suvel, kui ma Antwerpenis elasin, oli mul Eesti valgetest öödest sinna kuiva ja tühja kivilinna tagasi minnes suur emotsionaalne auk. Mõtlesin, et mis võiks seda parandada ja tundsin, et tahaksin olla bändis. Ja mängida trumme! Aga kes peaks tahtma täiesti oskusteta trummarit? Paar kuud hiljem kohtasin ühte vana tuttavat, Eikot, kes rääkis, et nad just tegid sõpradega bändi, kus keegi pole varem pilli mänginud. Olin asjast huvitatud ja siis ühel päeval ta helistas ja küsis, et paari tunni pärast algab proov, kas tuled? Laenasin venna käest pulgad ja läksin kohale nagu julge hunt kunagi. Istusin esimest korda elus trummide taha ja mängisin ettenäidatud rütmi. Teisi liikmeid, Laurit ja Martinit, ma varem ei tundnud ja kui neid koju jõudes guugeldasin, selgus, et mõlemad on vanad bändimehed. Siis ma küll mõtlesin, et sinna ma küll tagasi ei lähe! Nüüd ma juba olen ära harjunud (naerab).

Mis sa arvad, miks on naistrummareid nii vähe?

Tegelikult neid ikka on. Eelmisel aastal tehti isegi naistrummaritele pühendatud ajakiri Tom Tom Magazine. Aga eks see üks meeste-naiste rollide teema ole. Nagu ma nüüd hiljem, tagasisidena kuulnud olen, on tegelikult väga palju naisi, rääkimata meestest, kelle salaunistus on trumme mängida. Ma arvan aga, et naistel on meestega võrreldes hoopis teine tunnetus või taju, mis tuleb rütmi mängimisel kasuks. Kas sa tead, kust tuleb sõna kabuhirm? Vanasti nimetati naist, kes on sünnitanud, lõunaeesti murdes kabuks. Ja naine, kes oli andnud millessegi oma väe, elujõu, oli kõige võimsam ja seetõttu ka kardetud. Mitte, et ta oleks võimukas olnud, vaid et tal oli vägi, ürgne jõud, mingi hoopis teine tunnetuse tase. Ma kasutan väga palju sõna „tunnetus“, sest minu jaoks on kogemused ja tunnetus hästi olulised. Kui keegi küsib minu käest mõne asja kohta, et kuidas oli, siis ma tavaliselt ütlen, et oli huvitav kogemus. Mul on mõned vanad tuttavad, kes naeravad, et jälle sa oma huvitava kogemusega! Aga nii ongi, et ma ei taha hinnangut anda. Piisab sellest, et ma kogesin midagi, mis jäi meelde ja mõjutas mind.

Oskad sa kuidagi veel ennast iseloomustada? Milline sa oled?

Uh, keeruline. Kas sa tead seda Jungi testi, kus on neli tähte? Ma ka ei teadnud, aga kui ma Tarvo-Hanno Varresele, kellega suvel koostööd tegin, rääkisin, mida ja kuidas ma teen, siis ta ütles, et sa oled ilmselt INFJ tüüp. Tegin selle testi ära, lugesin tulemusi ja olin täiesti jahmunud, et keegi on suutnud mu olemust nii täpselt kirjeldada. INFJ (Introverted Intuition with Extraverted Feeling) on just selline ülikeerulise sisemaailmaga inimene, kellel kõik põhinebki ainult intuitsioonil ja kes ei oska ära põhjendada, kust mingid asjad tulevad. Kirjutatakse, et maailmas selliseid ainult tibatilluke protsent. Minu jaoks oli see suur kergendus, et ma ei olegi täiesti hull, vaid et on veel teisi sarnaseid inimesi.

Kas sa Eesti moeelu ka jälgid? On seal asju, mis sind rõõmustavad?

Eks ma ikka jälgin. Kuid mis mind väga häirib, on see, et Eestis on mood peamiselt meelelahutus. Moodi esitletakse siin etendusena, moeloominguga lahutatakse vaatajate meelt. Tegelikult aga on iga kollektsiooni taga meeletult suur töö, mis väärib palju rohkem tähelepanu. Näiteks 2009. aastal esitlesin oma kollektsiooni „Trianglipuud”. Selle üldpilt oli minimalistlik, rõhuga erineva tekstuuriga musta värvi kangastel ja heal rätsepatööl. Pärast kuulsin kommentaare, et need olid koledad riided. Ma ise arvan, et see arusaam põhines ainult sellel, et klassikalise meigi asemel olid näole maalitud sümbolid ning modellid kandsid tanksaapaid. Mis nende kahe asja vahele jäi, seda ei pandud üldse tähele. Stilistikaga saab selles mõttes väga palju manipuleerida. Kui modellidel oleksid olnud punased huuled ja kõrged kontsad, oleks kõik kohe väga seksikas ja tarbitav olnud.

Mulle tundub, et „Trianglipuud” on senini olnud su töödest kõige suurema müügipotentsiaaliga. Kuidas peaks moodi müüma?

See kollektsioon valmiski seepärast, et ma tahtsin katsetada, kas suudan teha müüdavaid asju. Näiteks just väljastpoolt Eestit olen saanud palju positiivset tagasisidet, et see kollektsioon oli väga hea tunnetusega: stiilne ja samas ka väga müüdav. Kuid kahjuks ma ei ole ise müügiinimene. Minu jaoks on kollektsiooni loomine samasugune kunst nagu skulptuur või maal. Kuid see, mis loomisele järgneb, on puhas äri. Ja sellega peavad tegelema professionaalid. See ei olegi reaalselt mõeldav, et peaksin kõike ise tegema: looma, tootma ja müüma.

Väikeses mahus, oma ateljee kaudu, oleks see ju Eestis võimalik?

Jah, aga siis on üksikklient ja tema soovid peamised ning ajapikku läheb kaotsi disaineri üldoskus luua terviklikke kollektsioone. Mind see hetkel ei paelu.

Mõnes mõttes peab moodi müüma nagu mingit lihtsat asja, mida kõigil on vaja – näiteks leiba.

Ühele mu tuttavale moedisainerile anti just nõu, et ta peaks tootma rohkem väiksemate kuludega. Liikuma kvaliteedilt kvantiteedile. Selles mõttes mulle ärimaailm ei meeldigi, et seal on esimene käsk: sa pead kasumit teenima. Olen nõus, et oma tööst peab ära elama, kulud tasa teenima ning loomulikult ka boonust lisaks saama. Aga kasumi teenimine ei saa ainus eesmärk olla. Maailm peab muutuma! Me peame looma ka lisaväärtust! Olen palju mõelnud sellele, et on hulk kehtivaid reegleid, mis ei sobitu mu mõttemaailmaga. Kuid pean olema paindlik, leidma oma tee ja võimalused, kuidas etteantud reegleid enda kasuks tööle panna.

Oma Eesti Ekspressile kirjutatud essees „Hinge kaotanud mood” oled rõhutanud koostöö vajalikkust kui alternatiivi praegu valitsevale moesüsteemile. Oskad sa seda kuidagi kommenteerida?

Koostöö on midagi sellist, mida tegelikult peaks lapsest saadik õppima. Olen mõelnud sellele, milline peaks olema koolisüsteem. Ma ei ole küll Bauhausi-tüüpi õpet täpselt uurinud, aga mulle tundub, et see on tugevalt oskustepõhine ja et just seda oleks rohkem vaja. Ma ise tunnen ka, et mul on ennekõike vaja reaalseid oskuseid, näiteks kuidas kangast värvida, kuidas teha siiditrükki. Sellele lisandub igasugune kontseptuaalne mõttetegevus. Samuti on vaja koostööd teha, arvestada teiste inimestega, ennast esitleda. Praegu on meil ainult hästi akadeemiline, tuupimispõhine õpe. Jooksed üksi ainult ühe raja peal ja kui see läbi saab, siis pead tegeliku eluga kuidagi hakkama saama.

Ma olen ise muidugi hästi halb koostöö tegija, sest mul on tihtipeale väga kindel visioon, kuidas asjad peavad olema ja ma usaldan vaid väheseid inimesi. Õnneks bänditegemine tasakaalustab seda. Ma olen kogu aeg koos tüdrukutega õppinud, teinud ainult oma projektipõhist asja, aga siis on järsku kolm noormeest, kellega ma pean koostööd tegema, koos mängima, kokku kõlama. See on olnud hea väljakutse.

Minu jaoks oli muusikaga tegelema hakkamine tohutu distsipliinivahetus. Sest muusika ja moe esitlemise vormid on väga erinevad. Näiteks kui kell seitse on show, siis kuni sinnamaani on kiire, viimased nõelapisted, triikimised, modellide riietamine. Ja kui modellid lavale lähevad, ei ole sul endal enam midagi teha. Aga kui sul on kontsert, on kuni kella seitsmeni aega, aga siis, kell seitse, pead sa ise laval kohal olema. See on olnud minu jaoks täielik eneseületamine. Mulle ei meeldi avalik tähelepanu. Ma tahan küll teha oma asju, aga nende eest tähelepanu ja ka tänu pälvida on kohutavalt raske. Tegelikult on kogu aeg selline tunne, et tahaksin pigem vaikselt kardina tagant jälgida, mis toimub.

Millega sa praegu tegeled, mis on sinu järgmine moeprojekt?

Ma ei taha sellest praegu veel rääkida. Aga põhimõtteliselt tahan rohkem meestemoele keskenduda. Ja luua aeglaseid kogemuslikke asju.

Miks just mehed?

Sest see on põnev. Ma arvasin varem, et meestemood on igav, et mis seal ikka niiväga teha on. Aga ülikondi tehes on mu jaoks avanenud väga huvitav maailm. Minu jaoks on ülikonna valmistamine, iga käsitsi tehtud piste pintsakus sama hea kui pintslitõmme lõuendil. Tõeline käsitööliste kunst. Mulle tundub, et meestemood on viimasel ajal muutunud väga feminiinseks või siis androgüünseks, näiteks Rick Owensi looming. See ala on nii ära lörtsitud ja tõelise mehe stereotüüp on täiesti kadunud. Kõik on sellised musta riietatud nomaadid… Tahaks teha klassikalist, ilusat, puhast meestemoodi natukese vürtsiga. Esitlen seda projekti veebruaris Londonis.

On need asjad ikka kantavad?

Jah, muidugi, see on minu jaoks alati oluline, et riided oleksid mugavad ja hästiistuvad, sest ma olen ennekõike ikkagi rõivakonstruktor ja tehnilise taustaga. Kontseptsioon, lugu kollektsiooni taga koos hea konstruktsiooni ja kõrgetasemelise teostusega peab kõik kokku olema tervik.

Kuidas sa tead, et oled õigel teel?

Enne millegi näitamist või esitlemist valdavad mind alati segased tunded. Miks ma sellega tegelen? Milleks see on vajalik? Selline ahastusemoment enne valmisjõudmist on igati kasulik. Ma arvan, et see on hea märk, kui sa ei tunne ennast liiga enesekindlalt.

www.maritilison.com

valjasoitrohelisse.tumblr.com