Kas on võimalik ise mõista, et ollakse suur paks šovinist? Kas eri sugudele kehtivad erinevad vooruslikkuse pügalad? Miks peab olema vaga ja vooruslik?

Virginie Despentes „King Kongi teooria”
Tõlkinud Maria Esko, toimetanud Katrin Kern, kujundanud Asko Künnap
Salv, 2023
101 lk

Virginie Despentes’i teos on tore raamat, mulle väga meeldib, aga ka vormikorrektne ja praktiliselt kasutatav poliitiline manifest (ld manifestus – selge, avalik, kurikuulus) – polariseeriv, salvav, söövitav tekst, mille üks funktsioon teiste seas on toimida varjatud või varjamatu misogüünia lakmustestina. Manifestid ongi ju poliitilised tööriistad, mis ei ole mõeldud esmajoones esteetilise naudingu esilekutsumiseks, vaid ikka selleks, et inimesi raputada ja neid teisiti käituma panna, kui õnnestub.

Seega võiksid Despentes’i lakmuskatset teha vähemalt korra kõik isikud vaatamata nende poliitilistele eelistustele, vanusele või soole. Tuleb aga arvestada, et sõltuvalt erinevatest algpositsioonidest võivad reaktsioonid te(k)stile olla kas peaaegu märkamatud või siis just väga agressiivsed.

Aktiivsemate feministide puhul nagu mina pole reaktsioon loetule eriti märkimisväärne, pigem muhedalt nõusolev, kuna see lihtsalt kinnitab paljut, mida juba nii ehk naa tõeks peame: süsteem on ebavõrdne, pervasiivne ja loodud kõiki pooli kontrolli all hoidma. Sellegipoolest on tegu kasuliku supervisioonitööriista või õppevahendiga, millega testida taas privileegipimeduse ja internaliseeritud patriarhaadi sügavikke iseendas, õngitseda välja eneseviha viimased jäänused, need Empire State Buildingu otsast alla visata ja enesekindlalt jätkata.

Paadunud misogüünide puhul (kas selliseid isikuid üldse leidub, kes seda avalikult tunnistada julgevad?) on reaktsioon väga tõenäoliselt hoopis teistsugune, palju tugevam, kindlasti vihane. Despentes’i tekst mõjub neile kui süüdistus, kui etteheide, tekitades omakorda äkkviha kas naissoost autori või naissoo vastu generaalselt. Tänamatud, reaktsioonilised, kadedad eided, kes kangutavad asja ees, teist taga igasugu tühiseid vaidlusi üles, märatsevad ja ropendavad, unustavad viisakuse, vooruslikkuse ja vagaduse, naiselikkuse alustalad! Nagu võib täheldada sinilillede puhul, mis happelises pinnases kasvades lakmusena toimivad ja roosaks muutuvad, mõjub Despentes’i test misogüünidele: nad lähevad näost kärtsroosaks, täpselt sedasama värvi, mille kirjastus Salv on valinud „King Kongi teooria” eestikeelse väljaande kaanele. See on lakmustesti indikaatorvärv.

Nii et kui olete juba Despentes’i manifesti lugenud ega ole seni näost roosaks tõmbunud, võite kergendunult hingata – te ei ole paadunud misogüün. Kui aga tunnete lugedes, et kõrvad hakkavad huugama, kael tulitama, vererõhk kerkib ja kõrvus hakkab õrnalt vilistama, soovitan lugemise katkestada, astuda peegli ette ja oma nägu jälgida – punetav näolapp võib tähendada, et teis leidub siiski misogüünilisi elemente, millele lakmus reageerima hakkab.

Despentes’i võib kritiseerida tasakaalustatuse puudumises, kehvas huumorisoones, liigses reaktsioonilisuses, isegi ülbuses, aga kriitikul tasuks igaks juhuks peeglisse vaadata, ega ta pole juhtumisi sattunud pada-sõimab-katelt-olukorda, näost kärtsroosad mõlemad.