Etüüdikogumiku „Isamaa ja emakeele vahel. Etüüde Eesti venekeelsest nüüdiskirjandusest” koostajad on lisanud eesti kirjanduslukku siit kaua puudu olnud peatüki.

„Isamaa ja emakeele vahel. Etüüde Eesti venekeelsest nüüdiskirjandusest”
Koostajad ja toimetajad Igor Kotjuh, Aare Pilv ja Piret Viires, kujundaja Piia Ruber 
Nüüdiskultuuri uurimise töörühm / Tartu Ülikooli Kirjastus, 2022
232 lk

Ma ei mäleta, kas kunagi varem on üldse juhtunud, et mõni artiklikogumik mind öösi üleval hoiaks – silm hakkab juba kinni vajuma, aga nii huvitav on, et kuidagi ei raatsi pooleli jätta. Nüüd igatahes juhtus. See pole siinpuhul muidugi ainult hea asi. Tartu Ülikooli eesti kirjanduse magistrina peaks siinne – sisuliselt Eesti venekeelse kirjanduse (nüüdis)ajalugu – olema mulle juba varasemast arvestataval määral tuttav. Igor Kotjuh kirjutab siin ühes artiklis küll nõnda: „2010. aastal jõudis tänapäeva eestivene kirjandus Tartu Ülikooli, 2011. aastal Tallinna Ülikooli: mõlemal juhul valikainena eesti filoloogidele ja kirjandusuurijatele bakalaureuse- ja magistriastmes.” (lk 64) Pean aga tunnistama, et ehkki lõpetasin magistrantuuri 2012. aastal, mina sellist ainet ikkagi ei mäleta. Kas polnud huvi? Võib-olla siis tõesti ei olnud…

Igal juhul on artiklite autorid ja eriti koostajad saanud hakkama mitte ainult väga huvitava, vaid ka määratult olulise asjaga, muutes minu arvamist mööda eesti kirjanduslugu, s.t lisades sinna sealt kaua puudu olnud peatüki. Kogumik algab 1996. aastal kirjutatud artikliga „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” Sergei Issakovilt, mis hiljem käibesõnaks saanud määratluse „eestivenelased” fookusesse tõstab ja lahti räägib. Huvitaval (aga kas ka üllataval?) moel ei ole mitmed artiklis nimetatud integratsiooni puutuvad murekohad tänini mingilegi lahendusele lähedale jõudnud… Sealt edasi analüüsitakse Jelena Skulskaja (Ingrid Velbaum-Staub), Andrei Ivanovi (Irina Belobrovtseva, Eneken Laanes, Daniele Monticelli), P.I. Filimonovi (Anti Saar), Igor Kotjuhi (Aija Sakova), Larissa Joonase (Aare Pilv), Jaan Kaplinski (samuti Aare Pilv) jt loomingut – ning möödaminnes ka isikuid –, aga loomulikult ka laiemaid suundumusi ja tendentse. Üsna kohustuslik lugemine vähemalt igale kirjandusinimesele, aga kindlasti ka me ühiskonnast mõtlejaile, sest kitsamalt kirjandusliku kõrval on siin huvipakkuvat materjali me kõigi lähiajaloost, elulugudest, sotsiaalset ja sotsioloogilist lähenemist jne.