Minu kätte sattus Valmar Schotteri (1969–2009) neljast CDst koosnev kogumik „Eluring” vaid nädal pärast 19. märtsi, kui möödus 100 aastat varalahkunud muusiku isa, tuntud silmaarsti Leo Schotteri sünnist.

Lisaks viljakale tegevusele meditsiinivallas oli Leo Schotter tuntud helilooja. Ka Valmari emapoolses suguvõsas on muusikaline anne olnud esindatud. Muusikas võib leida seda, mida silmad ei näe. Muusikas väljenduvad inimese kõige sügavamad sisetunded.

Valmari lauludes on igatsust millegi kauge ja kättesaamatu järele. Sõnades ja viisides peitub ajalike asjade tühisuse tajumine. Plaadiümbrisel on kirjas, et Valmar tegeles heliloome kõrval ka kalandusega. Kindlasti mõtiskles ta vee ääres kala oodates elu kõige sügavamate ja salajasemate probleemide üle, mis väljendus hiljem tema lauludes.

Looduse rahus olles taganevad igapäevaprobleemid ja avanevad igavikulised väärtused, mida loomeinimene väljendab hiljem oma teostes. Laulud võivad kõlada ka keset argipäevatööd, aga eelnema peavad hinges läbielatud kogemused. Inimese elupäevad võivad lõppeda ootamatult, aga ta loodu jääb püsima palju kauemaks. Esivanematelt päritud anded, kõrgemalt kingitud annid, haridus ja harjutamine viivad tulemuseni, mis annab tunnetuse paljudele veel pikkade aastate jooksul. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab salvestada ja taasesitada muusikat, mida Valmari muusikutest esivanemate ajal sai ainult mäletada või noodist lugeda.

Ühe laulu sõnad kõlavad: „Nõnda hellalt paitab kella hääl…” Kas polegi hellus see, mille järele inimesed siin karmis maailmas kõige enam igatsevad. Igatses ka Valmar ja väljendas seda oma lauludes.