Luule väljendab kunstiliste taotluste kõrval alati tajutavat isiklikku tõde. Selle tõe sünni taga seisab hulk teisi autoreid, aga ka kogemusi, ja seletamatu lääts, mis jätab mõned sõnad tallele ja teistel laseb kustuda. Vajadus sügavalt ja hirmuta kogetud tõdede järele kannustaski koostama loomingulist sugupuud.

Ma olen jälle lennus, tähendab: ma olen end jälle rõõmuga ohtu seadnud. Kõnnin mööda muru, on aprill ja jahe, ja kui olla end piisavalt välja puhanud ja hoidnud kõrvadest eemal üleliigset sisendit, asub mu meel taas tegema seda, mida ta on tegema loodud. Mu mõtteisse ilmub lugu ja ma asun seda paigutama teksti sisse, leidma sellele metafoorses lapitekis kohta. Küsimused, millele ma vastust otsin, on järgmised. Kust ma sain need sõnad ja selle sisemise loogika, mis mind autorina juhib? Kui suure osa mu kirjutatud ridadest saab siduda spetsiifiliste kirjanikega ja mis rolli mängivad mu isiklikud kogemused? Kuidas sünnib subjektiivsus?

Kujutlen alateadlikult enda elu kui lukuauku, mille kaudu pääseb mingisse vabamasse maailma. Kutsun ligi veel rohkem valgust ja valu, et paremini näeks. Vahel tundub, et ainus viis valgust leida on läbi kukkuda, kas siis lukuaugust või inimesena. Mida kauem ma sellisel moel läbi elu liigun, seda rohkem näen, et valgus ja valu on sageli üks asi; et vahel on tarvilik lasta elul end ilma anesteesiata opereerida, püüda noa all paigal püsida, isegi kui põskedelt pisarad alla voolavad. 

„Kirjutades tähelepanust, näen, et olen palju hoopis valust kirjutanud. See ei ole juhuslik. Teiste jaoks võib see teistmoodi olla, kuid valu on see, mis õpetas mind tähelepanu pöörama,” kirjutas Julia Cameron. Akuutne valu tekitab kontrasti, valgustab kogemuse piirjooni ja sunnib end väljendama. Tean lapsest saati, pärast Silvia Rannamaa „Kadri” ja „Kasuema” või Astrid Lindgreni „Vendade Lõvisüdamete” või Oscar Wilde’i muinasjutu „Ööbik ja roos” lugemist, kui kaasahaarav, kui valgustav on traagika. „Kahtlustavad kõige suhtes, mida ei saa puudutada, paanikas juba esimese valuvihjegi peale, on inimesed veendunud, et nad suudavad kannatused kaotada. Nad ei mõista veel väga olulist füsioloogilist fakti, et valu, mis annab märku hambaaugust, on valu, mis annab tõendust nende elust,” kirjutas James Baldwin esseekogumikus „The Fire Next Time”. 

Üks keerulisim valu, mida paljud väga kõrge hinnaga vältida püüavad, on häbi ja teiste halvakspanu. See kipub levima nagu hais. Tunneme häbi oma vähese erudeerituse, oma eba-cool’i maitse, üksilduse, katkiste juuste või ebaõnnestunud naljade üle – ja see on alles algus. Siiski ei tundu ma endale sellest eriti juhitud olevat. Küsin sageli: kus on minu häbi? Ja kui mõtlen oma luule, ajakirjanduslike tekstide ja vestluste peale, siis küsin ka, et kus on minu vajadus privaatsuse järele; kümne küünega riietest, naeratustest ja kordaminekutest kinnihoidmine. Selle asemel räägin Müürilehe sünnipäeval laval jalast võetud alukate nuusutamisest, kirjutan nutmisest paiste läinud silmadest luuletuses „Õnnistuslaul” ja raadiosaates „Rõhk” räägin rahulikult sellest, (Mihhail Trunini sõnades[1]) „kuidas mõned Tallinna mehed on temaga voodis käitunud ebaadekvaatselt ning kuidas enne seksuaalset vahekorda on tähtis läbi rääkida eelistused ning kokku leppida tegevuskava”.

Budapest 2013. Romantilised lootused, millega olin linna sõitnud, kukkusid ruttu kokku, aga kuna mu järgmises peatuspaigas Bukarestis ei olnud voodi veel valmis saanud, pidin sinna jääma ja korteris võimalikult vähe ruumi võtma. Nutsin isoleeritult pargipinkidel ja kolasin kiretult ringi. Tegin ühe peatuse sealses ingliskeelses raamatupoes ja soetasin endale Anaïs Nini autobiograafilise „Henry and June’i”. See päevikusissekannetest ja kirjadest koosnev raamat keskendub kirele ning sellele andumise ilule ja viletsusele, keskmes kaks kirjanikku ja üks seltskonnadaam. Ma ei lugenud seda raamatut – see valdas mind. Teadmine sellest, et need kirjad saadeti päriselt, et Nin tõepoolest elas nii, mitte ainult ei kirjutanud, tõstis ka minu kogemuse piinlikust rentslist kõrgemale.

Äkki isiklikkus mind luule juurde tõmbaski? See, et ehkki vorm, kujundid ja isegi lugu võivad olla välja mõeldud, kinnituvad need siiski ühe subjektiivse, ebatäiusliku, tundva ja liikuva olendi sisekõne külge, ja et luulet lugedes, uudishimulikku, s.t tähelepanelikku, meelt rakendades, saan ma tunda autoriga ühist üksildust, rõõmu, valu ja naudingut? Ja veel võimendatult?

Tunnen end veidi haavatavana. Joon veel kohvi ja küsin ka teistpidi: kust tekib vajadus privaatsuse järele? Ma ise võiksin istuda tunde ja tunde, kuulates, lugedes ja seedides teiste elude intiimseid, valusaid ja veidraid üksikasju. Hüpoteese on erinevaid. Klassitundlik lähenemine: ehk on privaatsus normina kesk- ja kõrgklassi privileeg, eraldi tubade ja stabiilse eluolu sünnitis? Või süsteemiteoreetiline lähenemine: äkki ühiskond toimib masinana, mis vajab ventiili, suunab teatava afekti kontsentreeritumalt mingite inimeste kaudu välja, et teised selle võrra kergemalt hingata saaksid? Või on asi kohustuslikes kordustes? Ehk pendeldab ühiskond läbi aja ühest äärmusest teise: vabastavad isikliku tõe pursked, irratsionaalsuse võidukäik, mis allutatakse jälle puristlikule distantseeritusele, et see siis näiteks 20 aasta möödudes taas õhata? Viimasena: ehk on asi lihtsalt maitses?

Olles elanud nüüdseks juba üle kümne aasta teadlikult loovat elu, olen leidnud viise, kuidas endale loomulikuna tulevat isiklikkust suurendada ja pisendada, tundeid laiendada ja lahti harutada, isegi kultiveerida ja muundada.

Ja sinna otsa küsin: kas teiste inimeste maailmataju on tõepoolest niivõrd depersonaliseeritud, et professionaalne elu varjutab isikliku elemendi alati ära? Mu aju läheb lühiühendusse, mõeldes elu peale, mis algab ja lõppeb ratsionaalsete kaalutlustega, tunded ja kaos hoolikalt minema pühitud või ära tarastatud. Olles elanud nüüdseks juba üle kümne aasta teadlikult loovat elu, olen leidnud viise, kuidas endale loomulikuna tulevat isiklikkust suurendada ja pisendada, tundeid laiendada ja lahti harutada, isegi kultiveerida ja muundada. Oma tunde uskumine ja järgimine tundub paljudele ebaratsionaalne, kuid mulle näib selle ignoreerimine võlts ja vale. Appi tuleb Adrienne Rich ja tema 1975. aasta essee „Women and Honor: Some Notes on Lying”: „Alateadvus tahab tõde, nagu kehagi. Unenägude keerukus ja viljakus tulenevad alateadvuse võitlusest, et seda tahet täita. Samast võitlusest tuleneb ka poeesia keerukus ja viljakus.” Nõustun Richiga, mistõttu mind, vähemalt praegu, lihtne ja liigselge luule eriti ei huvita.

Mina vajasin hoopis intensiivseid ja paiguti ülimalt isiklikke tekste. Vajasin Kim Addonizio empaatilist luuletust „To the Woman Crying Uncontrollably in the Next Stall” või Andra Teede tungivalt igatsevat „Sforzandot”, vajasin Wintersoni lüürilist teost „Kehale kirjutatud” ja Ocean Vuongi hüpnootiliselt sisendavat teksti „Someday I’ll Love Ocean Vuong”, vajasin Alliksaart ja Ojamaad ja Viidingut. Vajasin monoloogi Sarah Kane’i näidendist „Crave” (tlk Marion Undusk):

…ja osta sulle kingitusi mida sa ei taha ja võtta need jälle ära ja paluda sul minuga abielluda ja sa ütled jälle ei aga jätkata küsimist sest kuigi sa arvad et ma ei mõtle nii mõtlen juba esimesest korrast peale ja hulkuda linnas kui see on tühi ilma sinuta ja tahta mida sina tahad ja mõelda et ma kaotan enese aga teada et ma olen kaitstud sinuga ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat kuna sa ei vääri vähemat ja vastata su küsimustele kui ma parem seda ei teeks ja rääkida sulle tõtt isegi kui ma tõesti ei taha ja püüda olla aus kuna ma tean sa eelistad seda ja mõelda…

Kuid ilma vormiteadlikkuseta on keeruline tunnet, intensiivsust ja autori pilku kohale tuua. Vaatame otsa minu luuletusele „Kõige soojem detsember”: 

Külm hakkas. Mina lugesin Audre Lorde’i,
            sina James Baldwinit.
Mina Doris Lessingut,
            sina Roberto Bolañot.
Mina Adrienne Richi,
            sina Don DeLillot.

Luuletuse mina ja sina ei asu ainult eri ridadel, vaid on erineva joondusega. Kirjutades kujutasin vaimusilmas ette end näpuga kord paremale, kord vasakule osutamas, ja paberile läks see samasuguse klaari, analüütilise liikumisega. Nagu andmed. Ja tee joondusega mängimiseni leidsin samuti mööda isiklikke kanaleid. Seesama Baldwinit, Bolañot ja DeLillot lugev indiviid on samuti luuletaja, kes kasutab tühikuid ja tabulatsiooni, nagu homset päeva ei olekski. Näeme seda näiteks Elijah Elpenori luuletuses „Alienation”:

Bodies!
Bodies pressed together by gravity
                                           by need
                                          by ease of knowing boundaries
bodies breeding warmth
                                        sharing breath
                                       partaking in the practice of Fucking

Kirjutasin talle ja küsisin, et a) kas võin teda tsiteerida ja b) kes on tema suurimad mõjutajad, kui asi puudutab vormi, et poeetilisele sugupuule veel üks tase lisada. Ta nimetas kaks autorit: e.e. cummings ja Lawrence Ferlinghetti. Vaatame otsa Ferlinghetti luuletuse „In Golden Gate Park That Day…” ehk „Golden Gate’i pargis sel päeval…” algusele:

In Golden Gate Park that day
                          a man and his wife were coming along  
        thru the enormous meadow
                          which was the meadow of the world

Näeme sarnast mängu, liikumist, lauseosadele rõhu lisamist nende ette ruumi loomisega. Rida-realt liigume erinevates aegruumides: esimeses reas surub Ferlinghetti meie tallad reaalsusesse täpse koha ja aja nimetamisega, siis astume kahe inimese vahelisse dünaamikasse, ehkki voolavalt, üldiselt, sissejuhatavalt, kolmandaks leiame end piiritu, kuid neile tuttava aasa keskelt („the”), misjärel hüppame uuesti majesteetlikku, luulelisse universaalsusesse.

Kõik mulle olulisimad autorid otsivad oma erakordsel moel vastust vastuolule, mida tajume vabaduse ja pere, ühiskonna, armastatuga seotuse vahel.

Kõik mulle olulisimad autorid otsivad oma erakordsel moel vastust vastuolule, mida tajume vabaduse ja pere, ühiskonna, armastatuga seotuse vahel. Alliksaar kirjutas: „Vabadus […] tähendab teadmist oma peaga, tundmist oma südamega ja astumist oma jalgadel.” Baldwin kirjutas 1968. aasta kõnes, et enne 15-aastaseks saamist toimus tema sisemaailmas seismiline sündmus: ta sai aru, et olemuslikult ei kuulu ta mitte kuskile. Kriitiliselt iseenda ja teiste elu, meie ajaloo ja kogemuste, suhete ja jõujoonte vaatlemine toimub tihti gruppides, kogukondades ja, kui sul on väga vedanud, perekonnas, kuid piisava pühendumisega isiklikke vastuseid otsides, s.t omaenda vabadust artikuleerima õppides leiame me end sageli võrdlemisi üksikust kohast. Baldwin ütleb: „Ühtäkki avastad, et teiste silmis liigud sa, suutmata seda liikumist peatada, maailma serva suunas. Kuid otsustava tähtsusega on see – ning sellest saame me aru palju, palju hiljem –, et kui sa oled tõepoolest see unistaja, kelleks sind peetakse, kui sa tõepoolest eksid mitte leppides kõige sellega, millega sa ei suuda mingil müstilisel põhjusel leppida, siis tõestust sellele teiste inimeste silmis ei eksisteeriks.”

Omaenda vabadust artikuleerima õppides leiame me end sageli võrdlemisi üksikust kohast.

Mina ei vajanud mitte niivõrd õpetusi üksi toime tulemiseks või kinnitust faktile, et see on meie olemasolu elementaarne osa, vaid tõestust, et mu omaette olemise vajaduses ei ole midagi ebanormaalset ega kahjulikku. See tähendas palju tekste, palju teisi autoreid. Ühe neist tooksin välja, kusjuures tegu pole niivõrd eepilist mõõtu meistriteosega, kuivõrd palvega, mida kaasa retsiteerides ma kiht kihi haaval mitmeks oluliseks aastaks hirmust välja koorusin. See oli Tanya Davise luuletus „How to Be Alone”, mille Andrea Dorfman videoks lavastas. 4 minutit ja 34 sekundit, millele mina olen pühendanud oma korrutamiskompulsioonidega vast mitu tundi enda ühest lühikesest elust. 

Kuid me ei ole üksteisega kokku seotud ainult oma üksilduses, vaid ka rõhumises, mis nagu pilved meie kogemuste kaleidoskoopi varje juurde lisavad. Rõhumine, mida mina kogen, mahub üsna lihtsatesse sõnadesse: naine, vaene, haige… Kuid kasutada võib ka keerulisemaid: 

mu eesti on labane kinnisvaraärikas
kes oma vanglatätokad versace ülikondadesse mässib
klassivend, kes naerab ainult
kõige tugevamate tüüpide naljade üle
nende rusikate jäljed sinised ta seljal

See tekst sündis tegelikult inglise keeles, ja ammu. On huvitav, kui maskuliinne luule-mina kirjeldatav kodumaa neis ridades on; et ma tajusin seda keskkonda jõmmide omavaheliste piiride kehtestamise protsessi tulemina, garaažiridade vahel toimuvate võitluste kajana. Tajusin tühimikku viisides, kuidas Eestist räägitakse, eriti välismaale suunatud kõnes. Need Eestid, millest rääkisid turismibrošüürid ja välismaalasi siia tervitavate eestlaste postitused, ei peegeldanud mitte mingil moel minu kogemust seal. Elo Viiding kirjutas luuletuses „*Olin sel õhtul üksi nagu paljud” (järjekordne altaritekst):

selles riigis janu maksab ja suured südamlikud mööndused
marsivad su mõistusesse küsides, kas tahad elada või surres
alistujaks tunnistatud saada

Olles sunnitud dehumaniseerivasse majanduslikku süsteemi, otsime me instinktiivselt väljapääsu janust, valust ja ebamugavusest. Äkki siin tulevadki minu kui autori puhul sisse armastus ja erootika? Kas on võimalik, et tekstid seksist, intiimsusest ja armastusest on reportaažid kohtadest, mida kapitalism ei ole veel koloniseerinud? Kas on võimalik, et vaadeldes lähedalt kahe inimese vahelist suhet, õpime me midagi olulist selle kohta, mis üldse tehtav on, nii süsteemi sees kui ka pärast selle lagunemist? 

             …kelle sõrmedelt
küpsisetainast lakun SINU lihtsalt või-
            matult hea musta pipra juus SINA mu peal
penetreerimas SINA kui olen näljane
           SINA kui ebalen kui kõrgele sa kõik ker-
gitad jahmatav…

Vast ei üllata kedagi, et Audre Lorde’i essee „The Uses of the Erotic” on olnud selleteemalise kindluse arendamisel võtmetähtsusega. „Naistena oleme hakanud umbusaldama jõudu, mis tõuseb meie sügavaimast ja mitteratsionaalsest teadmisest. Meid on hoiatanud kogu meie elu selle eest meeste maailm, mis väärtustab seda tundesügavust piisavalt, et hoida naisi enda ümber, seda meeste huvides ära kasutada, kuid mis kardab sedasama sügavust liiga palju, et kaaluda selle olemasolu võimalikkust iseenda sees.” Lorde jätkab, kirjeldades, kuidas meid on õpetatud kartma enda sisemist jah-sõna, enda tõeliste soovide kuulamist. Alustasin seda teksti kirjeldusega valust ja viisidest, kuidas kramplik püüd seda vältida tömbistab meie avatust elule. Tunnen ka praegu teksti lõpetades alateadlikku hirmu valu ees, mida võib kaasa tuua leheveergudele lubatud peeglisse vaatamine, ja veel säärase uudishimuga. Kuid kahjuks või õnneks olen ma praegu ainus kunstnik, kelle hingevoltide vahele mul on nii otsene ligipääs. Naha pealmine kiht koosneb surnud rakkudest ja meele sõnastatud osa tundub mulle samamoodi teatava fossiilina. See tähendab, et tänase päeva mõju jõuab ridadesse alles aasta pärast ja saab sõnastatud isiklikuks teooriaks veelgi hiljem. Nii kinni püütuna ei jää sellel üle midagi muud kui kõduneda, jättes endast maha viljaka tühimiku.

[1] Trunin, M. 2022. Semantika ja pragmaatika vahel. – Sirp, 25.11.

Sofja Gorelova on animaator, kunstnik ja tulevikus ka animafilmide režissöör.