2013. aasta keskkonnasõbraliku ettevõtte WERROWOOL OÜ kaasasutajat Ivar Heinolat paelusid ökoloogia ja geograafia juba koolis, sest just need ained võimaldasid tal näha maailma suurema pildina. Olles õppinud Tartu Ülikoolis ettevõttemajandust, otsustas Heinola, et puhtalt isikliku kasu asemel eelistab ta ettevõtmisi, millel on ka laiem kogukondlik ja keskkonnahoidlik mõju. „Üksikisiku võimalus mõjutada on suurim just ettevõtluses,” usub Heinola. Ettevõtja võib lahendada näiteks mõne keskkonnaprobleemi, kaasates lahendusse erinevaid inimesi, mõnikord koguni ettevõtete ahela. „Igaühel meist on mõistagi võrdne võimalus isiklikke tõekspidamisi jagada ja nii kaaskondlasi harida.”

Teadlikult keskusest eemal

2007. aastal lõid Ivar Heinola ja Riivo Anton koos ettevõtte Werro Wool, mille algne ärimudel nägi ette vanapaberist toodetud soojustusmaterjali ehk tselluvilla maaletoomist Soomest ja Lätist. „Vahendajad ja maaletoojad on väärtusahela lõpus suure ökojalajäljega vähese lisandväärtuse loojad. Tootjad seevastu on ahela alguses. See on kümme korda põnevam, kuid ka kümme korda riskantsem,” selgitas Ivar Heinola põhjust, miks 2010. aastal otsustati hakata rajama oma eestimaist tselluvilla tootmisasutust.
See loodi Võrumaale, kuna oluline oli hoida mõistlikke transpordivahemaid nii Eesti, Venemaa, Läti kui ka Leeduga. Euroopa Liidust sai ühtlasi taotleda toetust keskusest eemale loodud töökohtade tarbeks. Tootmisüksuses antakse praegu tööd viiele inimesele.
Mõlemad asutajad said innustust soovist olla mõne suurema keskkonnaprobleemi lahendajateks. Kodumaine tselluvillatootmine pakkus võimalust kasutada ära kohalikku ajalehepaberit. Läbi hoonete soojustamise saab vähendada nende soojusenergiavajadust ning minimeerida seeläbi CO2 emissiooni.
Keskendumist eestimaisele näitab ka nime- ja logovalik. „Werro” on Võrumaa vana nimetus, sõna „wool” teeb toote arusaadavaks klientide jaoks väljaspool Eesti keeleruumi. Toote kaubamärgilt leiab ka piirkonna tüllpitsimustri.

Vanu ajalehti oodatakse Antslas

Tselluvill on vanapaberi purustamise järel valmiv kiuline materjal, mida kasutatakse pärast töötlemist peamiselt soojustusena, kuid lisaks ka teedeehituses ning haljastuses murupindade rajamisel (hüdrokülv). Tselluvill sobib hoonete soojustamiseks, paistes silma mineraalpuistevilladest parema soojapidavusega.
Tselluvilla valmistamiseks valitakse välja sobiv materjal, peamiselt kuiv ja kolletumata ajalehepaber, mille korjavad enamasti kokku jäätmekäitlejad. Nende kaudu jõuab see ettevõtteni. Werro Wool kutsub tarbijaid üles oma kodu juurde vanapaberikonteinerit tellima: „Meie eesmärgiks on korjata kokku Eestis tekkiv vanapaber. Kui satute Antsla kanti, võite ka ise ära tuua. Võtame hea meelega vastu ja maksame paberi eest raha ka.” Kogutud materjal purustatakse veskites, tekitades kiulised helbed, mida töödeldakse seejärel tule- ja kahjurikindluse tagamiseks lisanditega.
Protsessina on ajalehepaberist tselluvilla valmistamine palju kordi väiksema jalajäljega kui paberitootmine. Vaadates ringlust tervikuna, ei saa aga läbi, ilma et paberitööstus paberit juurde tekitaks. „Mina vaatan sellele paratamatusele nii, et parem lasta soomlastel toota paberit ennekõike ümbertöötluse korras, korjata see kokku ja teha Eestis ajalehtedest tselluvilla, kui saata see Leedu kaudu kaubalaevaga Hiinasse, kus see ühel või teisel moel ümber töödeldakse,” põhjendab ettevõtja.
Tselluvilla kvaliteedi säilitamiseks kasutatakse ajalehepaberit, vähesel määral ka kaante ja reklaamide kriitpaberit. Klantspaberit ja pappi Werro Wool ei kasuta, aga kui seda tekib, siis viiakse see teiste töötlejate kätte. Eelistatakse teadlikult neid, kes on lähemal.
Kuna vanapaberi näol on tegemist maailmaturu toormega (ingl secondary commodity), siis sellel on selge ja väljakujunenud hind, mida firmal tuleb müüjatele (nt jäätmekäitlejatele) maksta.

Vanapaberi kasutusväärtus kasvab

Lihtsamas keeles öelduna sobib tselluvilla tegemiseks iga ajaleht, isegi Müürileht. „Müürileht on väga hea tselluvilla valmistamiseks, aga soovitame selle enne meile toomist hoolikalt läbi lugeda. On ka väljaandeid, mille võiks otse trükikojast kohe meile tuua. Säästaks palju sõidetud kilomeetreid,” naljatleb ettevõtja.
Werro Wool tõstab vanapaberi kui jäätme kasutusväärtust, pikendades selle eluiga 20–30 aasta võrra. Tselluvilla tootmist võib tähistada terminiga „upcycling”. Selle mõiste on Eestis ökomoe vallas juba kasutusele võtnud Reet Aus ja Ann Runnel. Ivar Heinola jaoks on Reet Ausi moelooming väga inspireeriv, kuna selle haare on globaalne: „Neil on nii palju julgust ja energiat!”
Keskkonnahoidu panustamine on olnud Werro Wooli jaoks kindlasti trenditeadlik otsus, mis on tuginenud lootusele siseneda valdkonda kiireima kasvu faasis. Teisalt on see ka maailmavaateline küsimus, kuna korraga suudetakse lahendada ära mitu keskkonnaprobleemi. Maailmavaate ja trendide järgimise kõrval peab ettevõte olema alati ka kasumlik, sest muidu pole võimalik areneda. Werro Wool on jõudmas pärast kahe ja poole aastast tootmistegevust kasumlikkuseni. Nüüd tuleb taset hoida ja investeeringud tasa teenida.
Tselluvillas kui tootes ja selle valmistamise põhitehnoloogias pole midagi uut, see on äraproovitud vana. Werro Wool on Euroopa mõistes väiketootja, aga just nende paindlikkus ahvatleb ettevõtja hinnangul partnereid, kes suuremate tootjatega ühist keelt ei leia. 2013. aastal taaskasutas Werro Wool ca 600 tonni vanapaberit. Käesoleval aastal planeeritakse umbes 900 tonni taaskasutust.

Eesti suurust tuleb arvestada

Ivar Heinola paneb alustavatele rohemeelsetele ettevõtjatele südamele, et nad mõtleksid kindlasti ettevõtte kuvandile: „Kuna meie toote näol pole tegemist rohelise nišitootega, vaid massturukaubaga, mille soetusmaksumus on konkurentsivõimeline, siis võime öelda, et Eesti tarbijad on tselluvilla jaoks valmis. Mis puudutab keskkonnasõbralikke tooteid ja teenuseid laiemalt, siis ma näen Eesti probleemina olukorda, kus tootja ise paigutab oma toote ainult ökonišši. Selle turumaht on nii väike, et ei elata ära. Pärast ei ole võimalik nišist välja ka murda, sest kuvand on juba loodud. Sellise kuvandi võib luua Saksamaal, mitte aga Eestis.”
Werro Wooli asutajad usuvad, et firmasisene keskkonnajuhtimine, mis neile ka 2013. aasta keskkonnasõbralike ettevõtete konkursil autasu tõi, on osa ettevõtte kultuurist. See võimaldab kõigile väljaspool ettevõtet aru anda, milline on tegevuse mõju. „Keskkonnajuhtimine pole tekst käsiraamatus, vaid meie ettevõttes kui tasand, mis paikneb pealpool ettevõtte ärimudelit ja allpool ettevõtte kultuuri. Oleme leppinud omavahel kokku kõige keskkonnasäästlikuma teekonna valimisel sisendite (inimesed, tooraine, energia, transport) ja väljundite (valmistoodang, jäätmed) osas,” selgitab Heinola.