Meie esivanemate elurütmi panid paika loodus ja uskumused – sügistalvel oli oma kindel aeg nii „lusti pidamiseks” ja hingede toitmiseks kui ka ajutine käsk töötegemisest hoiduda.

Mispärast ja mille poolest peaks eestlaste ajatunnetus olema teistsugune kui teistel maailma rahvastel? Hea küsimus! Ajatunnetusest sugeneb ajaarvestus, ajaarvestusele toetub ajaarvamine, mis konkretiseerub kalendaariumis. Kui need sugulasmõisted kõrvuti panna, selgub, et tajumus ja selle aastasadadega kujunenud väljundid on tõesti erinevad ilmingud, kui ehk mitte nii väga hoomatavad rahvati, siis piirkonniti igatahes. Ma ei mõtle siinkohal eeskätt kultuuriareaale, vaid looduse rütme. Üldreeglina on ajaarvamise lähtekohaks eri tähendusega ajalõikude järgnevusel, vaheldumisel ja korduvusel põhinev arvestus (nt öö ja päev, täiskuuaeg, rändlindude saabumise aeg, kolletusaeg, saagikorjamise aeg jne).[1]

Keeld puid lõhkuda ja sukka kududa

Kuidas oleme näiteks tajunud ajalõiku, mil suvehaljus kaob, puulehed kolletuvad, rohttaimed koltuvad? Kuufaasidega aja kulgemist mõõtes oli seda ühikut sobiv nimetada kolletuskuuks või porikuuks. Selline nimevalik ei ole eestlastele ainuomane – taimevegetatsiooni muutused kajastuvad ka sama kliimavööndi agraarrahvaste kasutatavates kuunimetustes. Kolletuskuu on üksiti kooljakuu ning hingekuu. Kui ebamäärased ka poleks hingedeaja teadaolevad dateeringud, kumavad selle perioodi hilissügise ja varatalve kombestikust läbi seosed teispoolsusega. Selle tunnetuse toob kaasa agraarkalendri suvepoolaasta lõppu märkiv mihklipäev – hingedeaeg kulmineerub, kui kolletusaeg lõpeb, ent lumekatet veel pole. Tänapäeval ütleksime, et see ongi kaamos, süveneva pimeduse surutis. Ennemuiste oodati talvist pööriaega, nüüd ootame jõulupühi.

Suuline pärimus, mida isamaa ärksad pojad ja tütred Jakob Hurda üleskutset järgides hoolega talletasid, vahendab mõndagi meie esivanemate usundilisest maailmapildist, kuid need tekstid kajastavad erinevaid ajastuid ega lase end tervikuks kuigi hästi kokku seada. Üks huvitavaimaid kombetäitmisi oli sügistalvine videvikupidamine, sest videvikuajal jutustati lugusid. Näib, et see on olnud lausa rituaalne, karjandusmaagilise mõjuga tegevus, millele viitab ütlus: „Viitke videvikku, pidage pimedat, siis kasvavad pikad piimalehmad, head härgvasikad, tähnilised tallekesed!” Teine kujundlik põhjendus „siis lusikad ei kao” väljendab mõtet, et siis toit ei lõpe. Viljandimaalt ja Lõuna-Tartumaalt on arhiiviteateid, et hingedeaja ilmad on vaiksed ja udused. Sellal tuli kodudeski vältida müra, hoidudes näiteks linakolkimisest või puulõhkumisest, et suvel poleks pikseohtu. Naistel oli keelatud ketrus; mainitud on ka õmblemise, nõelamise, sukakudumise keeldu, et mitte kariloomi kahjustada. Jaguõhtuid on peetud Eestimaa põhjarannikul, ajamõõduks „üheksa õhtut enne marti” (s.o mardipäeva). Pärimusteadetes iseloomustasid seda vaikusenõue ja tubaste tööde keeld. Siingi tunnetati, et minek ühest looduse olekust teise on kriitiline üleminekuaeg, ühtlasi ajaarvestuses põlluharijate-karjakasvatajate saagiaasta lõpp.[2] Seoses jaguajaga on nimetatud mõistatamistraditsiooni. Võib küsida, kas see komme on välja kasvanud vajadusest mõistu rääkides vältida kriitilistel aegadel kontakti üleloomulike vaimolenditega, mingite liikvel olevate kahjulike jõududega. Või ehk demonstreeriti endi vaimuerksust enesekehtestamiseks. Hiljem sai mõistatamisest meelelahutus, mis on nüüdseks leidnud koha mardi- ja kadrikombestikus.

Millega kostitati kadunukesi?

Sotsiaalseid suhteid reguleeriv mihklipäev tõi töökorraldusse mitmeid muutusi. Siitpeale algasid tüdrukute ühised käsitööõhtud. Koguneti peredesse, kus oli rohkem vaba ruumi. Korraldati pruudiabistamistalguid, simmaneid ja särusid, loomulikult ilmusid kutsumatagi kohale noormehed, koos „peeti lusti”. Kui kätte jõudis mardi- ja kadriaeg, pidi pereliikmetel olema tööjärg sealmaal, et saaks sanditajatele midagi ette näidata: poisikestel nööri punutud, meestel pundar köit valmis keerutatud, neidudel lõngaviht sandi-isale või -emale kaela riputada. Kus juba rahvamajad ning seltsimajad kogukonna ühisel nõul ja jõul ehitati, kandusid kooskäimised kodudest väljapoole. Aga juba 17. sajandi kirikuvisitatsioonide protokollidest võib leida taunivaid kurtmisi lustipidamiste kohta. Mihkli kiriku pastori kaebuse järgi kestsid siivutu käitumise ja õllepruulimisega olengud mardipäeva ja jõulude vahelisel ajal laupäevaõhtuti keskööni välja.

Enesestmõista oli hilissügis ja varatalv talurahvale kõige toiduküllasem aeg. Hingedeaja kombestikuski on kõige olulisem olnud toidu väljapanemine kodusid külastavatele hingedele. Kõrvalisse kohta – tarepealsele, rehe alla, valmisköetud sauna või kuhugi puuriida peale – pandi kausiga odratanguputru, võisilm sees. Tähtsal kohal olid lihatoidud, ka linnuliha, käkid, klimbid. Traditsiooniliselt kostitati kadunukesi oma majapidamissaadustega, et põld kannaks vilja ning kari kosuks, niisiis, ei mingeid metsamarju, seeni ega kalu.

„Nädal pärast mihklepäeva võetakse inged sisse, see on kõik need inged, kes seal talus on eland, tulevad kodu. Sel ajal keedetakse kõige paremat suppi, säni kui nad kodu on. Kui talu rahvas söönud on, jäetakse supiliuad laua peale täis ingede jauks. Ennem veel viitad ka kamberi otsa peale ingedele putru.”[3]

Kui sisselaskmist palusid mardi- ja kadrisandid, pakuti neilegi ikka talusaadusi. Tänapäeval me vaevalt adume, et sellise teguviisi juured on muistses ajatunnetuses. Saagid on salve saanud, nüüd on vajalik tegutseda nii, et saagiõnn jätkuks ka eeloleval aastal. Mõnest kombekirjeldusest selgub, et toitu ei pandud hingedele mitte igal hingedeaja õhtul, vaid kindlatel nädalapäevadel või vaid hingede arvataval saabumise ja lahkumise õhtul.

Meie ajatunnetuses on aasta kõige pimedama aja mõiste kandunud luutsipäevale – püha Lucia, valguse pühaku mälestuspäevale (13. XII), mil öö olevat sedavõrd pikk, et kotkaski puu otsast (või kukk õrrelt) alla kukub, jõudmata vastu pidada. Teine pimedusepäev on talvise pööripäevaga kohakuti paiknev toomapäev (12. XII), mil Must-Toomas tarest välja aeti ning Tahma-Toomast salaja teise pere ukse alla viidi. Ajapikku on ristiusueelsest rahvakombestikust üsna palju kirikukombestikku sulandunud ja vastupidi. Kristuse sünnipäeva daatumi kinnitas Rooma piiskop 25. detsembrile 354. aastal, võrdlusaluseks Sol Invictus – võitmatu päikese püha.[4] Kristuse sünnipüha ja põhjapoolsete rahvaste talvise pööriaja püha analoogiat tunnetasid küllap ka need tsunftiliikmed-kaupmehed, meistrid ja sellid oma prouadega, kes 1441. aastal Tallinnas jõulupuu turuplatsile välja tõid ja selle ümber pilgarit pidasid.

Aasta kõige pimedamatel aegadel vajame tulevalgust. „Tuli peab toas olema, pane või sõrmed põlema,” lauldi mardi- ja kadrilaulus. Küünlatule süütame hingedepäeval koduaknal või lahkunu kalmul, advendiküünal kannab sõnumit jõuluootusest. Jõulupühadega saabki „päevale valgem pool pääle”.

[1] Hiiemäe, M. 2005. Inimese ja looduse suhte aspekte eesti rahvakalendris. – Eesti looduskultuur. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 81–115.
[2] Hiiemäe, M. 2008. Aastajaotustähistest eestlaste rahvakalendris. – Sõnajalg jaaniööl. Tartu: Ilmamaa, lk 127–137.
[3] Jakob Hurda kogu Eesti Kirjandusmuuseumis: H II 26, 362 (28) < Suure-Jaani, 1889.
[4] Eisen, M. J. 1931. Meie jõulud. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus.

Mall Hiiemäe on folklorist, kes töötab Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis vanemteadurina ja kelle peamisteks uurimisteemadeks on eesti rahvakalender, inimese ja looduse suhe folklooris ning rahvajutud ja -usund.