Ida-Virumaa on kui energeetiline pantvang, keda tuleks ja võiks sissetallatud rajalt kõrvale pöörata, aga tee haljasse rohelusse paistab olevat veel pikalt põlevkiviga sillutatud.

Rohepöördest rääkimine kogub üha hoogu. See on ka arusaadav, sest tegemist on suure murranguga, mis puudutab lõpuks väga paljusid eluvaldkondi. Kliimamuutused sunnivad midagi ette võtma ja ka Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse sihiga rohekokkulepe ergutab üha enam tagant. Kuna energiavaldkond on rohepöörde seisukohalt üks olulisimaid, on saanud hoopis kesksemaks seni ääremaana Eesti kaardi paremas servas püsinud Ida-Virumaa.

Praegu toimib see piiriäärne maakond eelkõige tööstuspiirkonnana. Selle tööstuse üks keskne komponent on loomulikult põlevkivi, seesama taastumatu maavara, mille kaevandamine tõstabki Ida-Virumaa rohepöörde tulipunkti. Põlevkivi keskkonnamõju on kõige otsesem Ida-Virumaal – näiteks põhjaveega seotud probleemid, jääkreostus –, aga mõningad mõjud ulatuvad kohalikult tasandilt palju kaugemale, ja kuna põlevkivitööstus tekitab rohkelt kliimat soojendavat süsihappegaasi, on vaja sellelt rajalt rohelisemale pöörata. Vana rada on aga sügav ja uued veel sisse tallamata, mistõttu see pööre pole niisama lihtne, vaid nõuab omajagu tegutsemist.

Praegu on rohepööre jätkuvalt küllaltki abstraktne tulevikuelukas. Olevikus on see veel põhiliselt arutelu, lahenduste otsimine: mida teha, kuidas teha ja kes teeb? Eesmärk on suur – kliimaneutraalsus aastaks 2050, nagu ütleb Euroopa roheline kokkulepe. Siht on mitte paisata oma tegevusega õhku rohkem kasvuhoonegaase, kui ökosüsteem jõuab siduda. Pidurdada inimtekkelist kliimamuutust, päästa, mis päästa annab. Ehk rohepööre on vahend eesmärgini jõudmiseks. Kuid milline vahend? 

Enim puudutab rohepööre just Ida-Virumaad ja senises ebamäärasuses tekitab see seal ka kõige rohkem segadust ja kindlustunde puudumist.

Mäng ebakindlusel

Seni abstraktseks jäänud sisu võimaldab paigutada rohepööret kõikvõimalikesse kontekstidesse ja seda eri eesmärkidel ära kasutada. Kuna muutus, mis on alles tulemas, on suur ja veel piisavalt arusaamatu, on rohepöördega võimalik väga kergesti hirmu ja ebakindlust tekitada. Rohepöörde mõistet on üsna mugav soovitud vankri ette rakendada ja tõlgendada seda just endale sobivalt. Elektrihind kerkib kõrgele ja kohe saab näiteks Viru Keemia Grupp ähvardada, et rohepööre muudab inimesed vaesemaks. Meie ümber on kuulda, et kallis elektrihind tuleneb liialt kiirest rohepöördest. Reaalsuses kujuneb elektrihind mitme teguri koosmõjus ja on ekslik selles rohepööret süüdistada. Sellised sõnumid jäävad aga hästi kõlama ning põhjustavad loomulikult kahtlusi ja ettevaatlikkust.

Enim puudutab rohepööre just Ida-Virumaad ja senises ebamäärasuses tekitab see seal ka kõige rohkem segadust ja kindlustunde puudumist. Ida-Virumaa on nii muudatuste kui ka ootuste keskpunktis. Täpsed ümberkorraldused on veel ebaselged, samal ajal on õhus ootus, et senine olukord ei saa jätkuda. Suure tüki ebakindlusest moodustab tööküsimus. Mis saab neist, kes töötavad põlevkivisektoris ja kellele nii tööandjad kui ka riik edastavad ebakindlust süvendavaid sõnumeid, kuid ei paku abi tulevikuga kohanemiseks? Ja kuidas pöörata õiglaselt? Seni on küsimusi rohkem kui vastuseid.

Põlevkivirada

Kui vaadata praegust olukorda, on Ida-Virumaa nii-öelda traditsiooniline industriaalpiirkond. See traditsioon sai alguse eelkõige põlevkiviga ja on umbes sajandipikkune, aga jõudnud selle ajaga sügavalt juurduda ja tallata sisse raja, kust nii lihtsalt välja ei pääsegi.[1]

Mitme sealse tulevikku suunatud ettevõtmise puhul tekib küsimus, kuidas need sobituvad rohepöörde konteksti ja kas need plaanid pole mitte rohkem põlevkivipruuni värvi… Praegu liigutakse hoogsalt edasi põlevkiviõlitehase püstitamisega, samuti on Eesti Energial ja Viru Keemia Grupil siiani kavas Uus-Kiviõli põlevkivikaevanduse rajamine, mille ehitus peaks algama hiljemalt 2026. aastal. Tõsi, need on justkui ajutised plaanid. Kaevanduse keskkonnaload kehtivad praeguse seisuga aastani 2049 (nagu ka Estonia kaevandusel)[2] ning Eesti Energia lubab lõpetada põlevkivi kasutamise esmalt elektritootmises ja seejärel vabaneda aastaks 2045 ka põlevkiviõlist. Aastaarvud lähevad justkui kokku 2050. aastaks kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgiga. Mõnes mõttes tundub vastuoluline, et räägitakse küll muutustest, kuid tegutsetakse nii, nagu reaalsuses neid kunagi ei tuleks. See on samas inimlikult vägagi mõistetav. Tulevikueesmärgid on küll paigas, aga see ei tähenda, et viitsiks ja jaksaks teha alati seda, mis aitaks need ka õigeks ajaks saavutada. Lihtsam on jätkata juba teadaoleval rajal. 

Kuigi on ootus, et vanaviisi ei ole enam võimalik jätkata – põlevkivist peab loobuma –, jätkatakse siiski sarnasel moel tegutsemist – vana asemele uus põlevkivikaevandus, uus tehas.

Kuigi on ootus, et vanaviisi ei ole enam võimalik jätkata – põlevkivist peab loobuma –, kostab teisalt justkui edasi vana narratiiv, jätkatakse senisel moel tegutsemist – vana asemele uus põlevkivikaevandus, uus tehas. Seda saadab lihtsalt pisut teistsugune jutt: kõik on ainult ajutine, varsti lõpetame põlevkivi kasutamise, aga seni, kuni saab, teeme seda ikka. See ei kõla ligilähedaseltki sõltuvusest vabanemisena, pigem puudub tegelik plaan, kuidas võõrutusravile jõuda. 

Kuna Ida-Virumaal leidub suur hulk olulist maavara, on neile langenud kohustus muutuda, puhastuda, paremaks saada, ümber korralduda. Ja maakonda on vaja muuta, puhastada, paremaks teha, ümber korraldada. See ei tähenda, et muutuma peab ainult Ida-Virumaa. Rohepööre hõlmab tervet ühiskonda. Ida-Virumaa vajab aga oma senise energeetilise rolli tõttu hoogsat pööramist. Küsitav on, kas sügavalt sisse tallatud põlevkivipruunil rajal on üldse võimalik pöörata, pigem peab roheliseni jõudmiseks sellelt välja ja kõrvale astuma. Põlevkivisõltuvusest vabanemiseks ei piisa aga sellest, kui öelda, et rohepööre tulgu, Ida-Virumaa muutugu. Ei aita ka lubadusest, et küll me kahekümne aasta pärast pöörame, seni teeme aga nii nagu vanasti. Sissetallatud rajast pole sugugi kerge välja astuda, aga kui seda mööda edasi tammuda, võib sattuda nii sügavale mutta, et sealt enam ei pääsegi.

[1] Puffert, D. Path Dependence. – EH.net.

[2] Keskkonnaload. – Keskkonnaotsuste infosüsteem KOTKAS. 

Kaia Beilmann on keskkonnahumanitaar, kes uuris varem prügi. Nüüd õpib ta keskkonnakaitset ja mõtleb, mis maailmast saab. Aeg-ajalt on antropoloog ja peale selle luuletab.